Haa!! Aga mina olen vajutanud tuumanuppu! Kahjuks või õnneks ei saanud ma seda suunata Moskvale..
Käisime Sinimägedes ja Sillamäel ekskursioonil.
Nende vahepealsete aastatega, mis ma viimati Sillamäel käisin, on palju muutunud. Imeilus linn, promenaad on korda tehtud, uued kaasaegsed söögikohad tekkinud. Ja lillemuru!! kuidas saaks, et Tallinna linnavalitsus läheks sinna õppusele?
Minu jaoks oli uus fakt, kuidas peale sõda Sillamaa asustati. Kohalikel elanikel, kes veel maatasa jäänud linna ning ümbrusesse olid jäänud elama, paluti lahkuda. Neid ei küüditatud, vaid maksti ka kompensatsiooni. Kuna kinnise linna puhul oli soov, et elanikel oleks võimalikult vähe nn sugulasi- mahajääjaid., siis eelistati lastekodulapsi, keda peale sõda oli palju. Giidi vanaisa oli üks neist noortest. Terve rühm astus tehnikumi õppima, seejärel pandi rühm täies koosseisus rongile ja saadeti siia. Giidi vanaisa on meenutanud, et mingit infot ei antud. Noored aeti loomavagunisse ja pandi teele. Kui nad olid juba Leningradist mööda saanud- ohkasid kergendatult- vähemalt mitte Siber. Kohapeal ootas neid paradiis. Üle liidu erinevatest maakohtadest noored, kes polnud näinud ehk isegi mitte käimlat, said mugavustega korterid, küll ühiskorterid, aga mõistlikult paigutatuna, töö, korraliku palga. Kaubarohked kauplused, sanatooriumituusikud jne.
Aga tuumanupp. Kui ma Berliinist kirjutades vaimustusin sealsetest muuseumitest, siis Sillamäe muuseumis on võimalik liit/virtuaalreaalsusena vaadata uraani aatomi sisse ning olla kohal Nl esimesel tuumaplahvatusel. Megakogemus. Soovitan soojalt!
Tõele au andes, siis igasugu nõukaajaloost on tegelikult kopp ees. Ma olen selle poolt, et Sillamäe stalinistlik arhitektuur ja linnavalitsuskirik võiksid säilida nii nagu nad on tulevaste põlvede jaoks: linn-muuseum. Aga venelastest tahaks mõneks ajaks rahu. Sillamäel, kui õigesti mäletan, pidi praegu ca 16% eestlasi elama.
Olen nüüd esimese tööpäeva olnud uute, ainult arvutiprillidega. Aju on iga megaveider. Mingil hetkel taas avastan, et mul on lõug püsti ja kael kange. Ei ole vaja, ütlen endale. Sa näed nüüd ka otse ja alla vaadates. Siis avastan, et kissitan silmi. Taas korrigeerin iseennast. Pole vaja. Tee silmad lahti, sa näed täiesti normaalselt.
Näis, kaua aega läheb, kuni ära harjun.
Käisin vanematel abiks uut id kaarti taotlemas. Tükk aega jamasin piltide suurusega, kord said liiga väiksed kord liiga suured. Arumaeisaa, sest mul endal õnnestus kõik probleemita. Siis hammustasin läbi, et iga allalaadimine vähendab mahtu, drive oli ainus variant, kuidas saada fotod mahtu muutmata minu telost isa arvutisse.
Ja siis ma mõtlen, et kuidas saavad hakkama need eakad, kel abilisi pole. Sõidavad bussiga, ümber istudes kohale ja ootavad mitu tundi järjekorras?
Ning kõige olulisem. Miks ei võiks 75+ inimeste id kaart kehtida surmani? Mis selle inimesega vahepeal juhtub?
Tegin selle eakate-tralli paar aastat tagasi läbi. Olen täiesti nõus ettepanekuga. Paberid esitasime ise, aga pildi tegime teeninduses.
VastaKustutaPuänt saabus ikka ka: võõras number helistab eakale, võtsin ise vastu, ja soovib tagasisidet saada, kuidas dokumendi vahetusega rahule jäite ... ainult, et see kõne tuli üks aasta ja üks kuu hiljem!
Õnnitlen uute prillide puhul!
VastaKustutaMa käisin emaga dokumente ajamas vist 2 a tagasi. Päris õudne oli. Lootsin, et pääseme sellega, et saab putkas pildid ja sõrmejäljed ja siis kodus teen ülejäänud taotluse arvutis, aga looda sa. Kõigepealt hädaldas fotoautomaat, et "tehke silmad lahti! tehke silmad lahti! tehke silmad lahti", kuni ema ajas oma silmad punni nagu hullumeelne - saime selle napaka pildi tehtud. Aga sõrmejälgi ta lugeda ei suutnud, nii et pidime ikkagi võtma ennast järjekorda ja ootama ligi 2 tundi, kuni järjekord meieni jõudis ja ametnik oma parema aparaadiga sõrmejäljed võttis. Rääkis sinna juurde, kuidas ta on olnud ka automaadi juures abiliseks ja mõnegi vanainimese puhul käsutab suud kinni panema, kuigi suu juba täiesti suletud on. Ma oleks pildi tegemisega ise kodus ka hakkama saanud, aga tal oli vaja ka sõrmejäljed uuendada ja rist ja viletsus.
Ma end veel vanuriks ei pea, aga sõrmejägi ei õnnestunud paar kuud tagasi minulgi automaadis anda. Andur lihtsalt ei saanud arugi, et mu ilma suurema verevarustuseta sõrmekesed temale asetatud olid.
Kustutama ei looda, et ma endastki automaadis pildi tehtud saaks, arvestades, kuidas ka profifotograaf on hädas olnud, et ma ei oska pead otse hoida - parem lähen profi juurde, tänapäeval keerab ta ise pildi otseks, isegi kui mina olen viltu. ja see pilt tuleb meili peale või mälupulgale ja saab ta rahulikult e-avalduse sisse panna.
Kustuta