Ühe salaravimi siiski avastasin. Coldrex, kui vastu ööd võtta, siis seal sees kõikide hädade vastu ja terve öö rahulik.
Algas nii, et ühel hommikul pea valutas ja väsinud oli olla. Ja muidugi, see oli palavik. Õnneks oli järgmine päev planeeritud konverentsiks. Õnneks seetõttu, et kõik outofofficid olid peal. Lihtsalt apaatselt lamasin, suutmata midagi ette võtta. Kuulasin kella tiksumist. Muuseas, miks meid on õpetatud, et kell tiksub tik-tak. Eiju?
Üle 39 sain kätte. Testid olid kõik negatiivsed.
Aga mees sõnas ära- muudkui käis küsimas- ega köha pole? no ja siis see tuligi. Palavik läks paari päevaga mööda, aga köha ei lähe ega lähe ära.
Nagu öeldud, siis ma ei saa köhaga hakkama. Ma köhin vaid siis, kui kurku nn ärritada- rääkida, või temperatuur. Ja ma olen siis vait.
Kes oleks võinud arvata, et ma räägin muidu nii palju! Tõeline piin on olla kogu aeg vait.
Käisime Pga vaatamas ajakapsliMarju :) filmi st Terje Toomistu Piirideta põlvkond. Marjut oli selle filmi kohta ilmselgelt liiga vähe. Film oli hea. Pani mõtlema. Ma ei saaks öelda, et tõusen igal hommikul üles juureldes väliseestlaste teemadel. Kas tegelikult on vahet kus elada. Ikka pead ju käima tööl ja poes. Ilusat vaadata on igal pool maailmas. Ja ilm on igal pool muutlik.
Oma tuttavate puhul on mul vast kahju lastest. Neist, keda ei kasvatata mitmekeelseks ja kes seetõttu jäävad ilma ühest salakeelest, mis võiks tulevikus leiba ning tööd anda. Ja vanaemadest, kes ei saa oma lapselastega suhelda emakeeles. Aga muus osas. Ikka ju minnakse ja las nad lähevad. Mulle meeldis mõte eestlasest välismaal, kui riigi saadikust ja esindusnäost. Seda viimast võiks olla rohkem. Mulle tundub, et eestlane kipub välismaal pigem assimileeruma. Tahaks näha eesti kohvikuid, baare ja hotelle. Nagu on iirlastel. Itaallastel ja teistel, kes on oma juurte üle rohkem uhked.
Praegu teeb veebimaailmas ilma "Jaapani juustukook". Nagu. Päriselt. Sellist küpsisetorti tehti meie maal juba 50 aastat tagasi. Või lumejäätis?? Me ei oska endid müüa ja enda üle uhked olla.
Filmis oli ühe plokina teemaks Ida-Euroopa. Et kas meisse suhtutakse seetõttu halvemini. See on naljakas. Ilmselt nad suhtuvadki, aga tegelikult peaks olema vastupidi. Ma olen oma töö tõttu tihti pidanud rääkima, mis on Eesti. Võib olla siis sellepärast. Aga idaeurooplane on tegelikult parem olla. Meie jääme ellu.
Ma sõidan homme Rootsi messile. Neil on moodne äpp, mille abil saad kohtumisi kokku leppida. Ja kujutad ette- mitte ükski. Mitte ükski firma pole vastanud. Ka mitte ei. Lihtsalt ignonud. Ma ei saa sellest aru. Sa osaled ju messil, et saad uusi kontakte? Või siis ei? Mulle on eelnevalt paar selle valdkonna eksperti hoiatanud, et unusta Rootsi- mõttetu ülbe riik. Tundub, et neil ongi olnud õigus.
Filmist enam avaldas muljet filmi näitamise koht. Ei mäletagi, kuna viimati sai käidud Sõpruses. Mul on üks nõukaaegne noorteraamat " Meie sõpradelt", kus on täpselt sellise talve jutt, väga hästi kirjeldatud. Korstnad tossavad, pliidikütmise lõhn, sopased räpase lumega tänavad. Ja koridorid, kuhu on lund tassitud. Niiskus ja külm, mis tegelikult ei ole külm. Pime, hämar. Liuväljalt kostev muusika...
ja siis ise läkastades ja köhides..
Vanad käö- ja seinakellad mu arust teevad küll tik-tak. Kahetaktiliselt ja kahehäälselt.
VastaKustutaUued käivad ajaga kaasas ja on sootud, teevad ühviisi: tõk- tõk- tõk- tõk.
Ma üritasin aru saada, mis heli see on, aga ei suutnud. Mu meelest T tähte nagu üldse pole.
Kustutaõde mul väidab, et vanasti ikkagi tegid kellad tiktak. Äkki tõesti :)
Mu perekas ütles, et peale viirushaigust võib köha kesta nädalaid. Paranemist! :) Rootslastega sai mul selgeks üheksakümnendate alguses, mil üritasime Soome kõrval ka naaberriigis kanda kinnitada. Käisid lipsuga onud siin, söötsin-jootsin, majutasin - ja-ja-ja-jaaa.....Ja nulllll!!! :D
VastaKustutaMa siiski ei kaota lootust :)
Kustuta"Kas tegelikult on vahet kus elada."
VastaKustutaMul on neljas riik käsil. Võin kinnitada, et ON vahet küll, kus elada, isegi kui igapäeva elu koosneb peamiselt valikust, kas minna töölt koju otse või poe kaudu. Isegi ühe riigi sees on vahe, kus elada.
Mis puudutab eestlaste assimileerumisse, siis ma olen sel teemal juba siin-seal blogisabades jahunud ka. Ma ei saa aru mõttest kolida kuskile mujale riiki, et siis seal samas laulupeotaktis edasi tiksuda. Need paljukiidetud itaallased võivad olla küll nobedad oma kommuuni üles seadmises aga nad integreeruvad ka ülikehvasti (üldjuhul - erandeid muidugi on igal pool). Heaks võrdluseks siin on Eestis elavad venelased, kelle oma kommuuni takerdumist üldjuhul siunavad ja mõistavad kõik valjult hukka ja tänitavad, et nad integreeruda ei mõista. Aga võibolla on nemadki siis lihtsalt oma juurte üle uhked?
Vahe tõesti sees riigil ja riigil. USA osas olen üsna algusest peale mõelnud, kui hea, et sinna ei sattunud ;-) Tegelikult tahtsin öelda, et õieti elasin Rootsist äratulekut ikka päris korralikult läbi. Oleks tahtnud üsna kohe peale Torontos maandumist otsa ringi keerata ja sinna tagasi minna. Esialgu oligi Rootsist mõtlemine raskematel hetkedel selline helgem moment. Ja lohutus. Tol ajal veel Eesti iseseisvumisest ei osanud unistadagi, ja mõtlesime, et kui Kanadast kodakondsus olemas, siis proovime ikka tagasi Rootsi minna. Lähemal Eestile ja kuidagi omasem. Aga siin me oleme ja muudkui elame. Vahel vaatame Jonna Jintonit (otsi ta nime, kui pole enne näinud) ja mõelnud, et äkki oleks vahva kusagil seal sügavas metsas maja osta, ning hoopis sinna vanaduspõlve veetma minna. Ilmselt jääb see lõpuks niisama mõtteks :D
KustutaMa olen seda eestlaste mujal elamise asja vaaginud ühte ja teistpidi. Jõudnud mõttele, et kui oled tulnud ära seiklema, ning mingi oma mõttega "Eesti tolm jalgelt pühkida", siis on ka kergem kohalikku ühiskonda sulanduda. Kuigi Kanada ja eriti Toronto puhul võiks küsida, mis see kohalik õieti on, sest nii palju erinevaid rahvaid. Sellised "uue elu" alustajad või Kanadat kogema tulnud hoiavadki teistest rahvuskaaslastelt eemale.
Ning siis on need, kes sõja sabas saabusid, pooleldi sunnitult, neil oli ilmselt super tähtis hoida seda, millest ilma jäädud. Mingis osas oleme meie Toomasega nendega samal pulgal. Me ju mõtlesime pikalt, et läheme lastega lõpuks ikka Eestisse. Loomulik oli osaleda eestlaste üritustel, õpetada eesti keelt lastele (kuigi sel puhul olen alati mõelnud, et ükskõik kui hea mu inglise keel on, siis lastega, eriti veel beebidega, rääkimine oleks minu jaoks nii lõpmatult võlts tundunud. Ma vist ei oskagi seda õieti inglise keeles teha. No, kuidas sa ütled "tuti-pluti" inglise keeles :D Ma tõesti ei saa aru neist, kes kramplikult inglise keele peale jäävad, sest lastel oleks lihtsam. Mulle meeldib alati rääkida seda lugu, kuidas olen siin seal erinevate inimestega vesteldes mingil hetkel jõudnud sinnamaani, kus nad tunnistavad, et kahetsevad, miks vanemad ei õpetanud oma keelt lapsena. Mõni on hakanud hiljem seda õppima, mis on hulga raskem (hea näide tütre poola juurtega endine peika). Küll aga olen näinud oma silmaga, kuidas täiskasvanud laps isale natuke pahaselt ütles, et miks sa küll ei õpetanud. Minu tütred on küll superuhked, et oskavad seda salakeelt, ning see vaimustus on pannud isegi nende poiss-sõbrad seda õppima ;-) Nagu teine poolakast sõber, kes oskab keelt nii hästi, et peame ettevaatlikud olema, kui eesti keeles räägime. Ta võttis isegi mu raamatu lugeda :)
"Ma ei saa aru mõttest kolida kuskile mujale riiki, et siis seal samas laulupeotaktis edasi tiksuda."
KustutaAmen, sister!!
Ja selle peale samuti Amen, sister: "Isegi ühe riigi sees on vahe, kus elada."
KustutaOh mind ebaviisakat - unustasin sulle tervist soovimast, Indigoaalane. Köha kadugu!!
KustutaHuvitav oleks teie arvamust selle filmi osas kuulda. Terje tegi lisaks terve teadustöö. Et kuidas siis seestpoolt paistab, kas kaardistatud põlvkond on nagu teie või mitte.
KustutaNägin intervjuud Terjega Ringvaate saates ja mõtlesin, et oleks huvitav näha. Kindlasti jagan oma arvamist.
KustutaTean, et suhtusin uues kohas alustamisse väga pikalt eestlase mätta otsast, kuni hakkasin märkama ka teisi rahvaid. Mida Torontos üsna kerge teha. Ning ilmselgelt oleme ikka üks ja sama "inimene Maal", kel sarnased läbielamised ja tunded. Omaette teema on, kuidas maa maha jäeti. Kas põgenedes või läbimõeldult. Näiteks olen nii mõneltki (mitte ainult eestlased) nõukogude okupatsiooni eest põgenenult kuulnud jutte, kuidas nad pikalt nägid unes end tagasi kodus ja muret, kuidas neid võidakse kinni võtta või kuidas ometigi sealt uuesti pääseda. Ka mina ja Toomas oleme selliseid unenägusid Rootsis elades näinud.
Ehk on emigrantide/immigrantide hulgas laias laastus kahte sorti inimesi: ühed kes tahavad saada eurooplasteks, ameeriklasteks, ... aga samas jääda eestlasteks ja teised kes tahavad oma endise elu ja juured unustada, sest mingil põhjusel toob see neil esile negatiivsed emotsioonid. Kindlasti mängib oma osa asjaolu kas lahkumine oli sunnitud või lihtsalt mindi õnne otsima ja tagasiminek oleks natuke nagu oma vea või läbikukkumise tunnistamine ... mida keegi ei taha teha.
KustutaMu meelest on iga emigreerumine niivõrd individuaalne ja keeruline teema, et ma ei julgeks küll selgelt eristada, kes otsib õnne või kes on läinud, et jäädagi. See kõik võib muutuda ja olla omavahel tugevasti põimunud.
KustutaLisaks, nagu sa isegi omast kogemusest tead, elu teeb ju omad korrektuurid. Pead küll plaani, et lähed kohe varsti Eestisse aga elu kujuneb paratamatult hoopis teisiti.
"Mu meelest on iga emigreerumine niivõrd individuaalne ja keeruline teema, et ma ei julgeks küll selgelt eristada, kes otsib õnne või kes on läinud, et jäädagi. See kõik võib muutuda ja olla omavahel tugevasti põimunud." Jällegi Amen, sister.
Kustuta(Ai, mul kael juba kange, sulle kaasa noogutamisest:))
Köha vastu aitab Islandi käokõrva (sambliku) tee. Jube mõru, aga aitab hästi. Suvel olin tõenäoliselt koroonas ja köhisin nädalate kaupa, miski ei aidanud. Siis soovitas üks tuttav juua just sedasama teed. Sama toimeainega Isla pastillid aitavad toime tulla ärritustundega kurgus, lükkan keelega selle suulakke ja saan klientidega edasi rääkida kui vaja.
VastaKustutaMhmm.. tuleb meelde küll. Ma olen nii harva köhas, et oli meelest läinud, kuidas mind lapsepõlves piinati :)
Kustuta+1 käokõrvale.
KustutaVaresele valu, harakale haigus...
ma olen sada korda öelnud, aga äkki vahel läheb ka täkkesse: kui mul oli viirushaiguse järel astmaatiline köha, siis allergiarohu kuur aitas juba esimese päevaga. Ma ei tea muidugi, kas sul on astmaatiline.
VastaKustutaProovin. Tänan!
KustutaIga kord, kui me mehega kusagil reisil käime ja mingisuguseid sööke sööme, siis mõtleme, et aga kui peaks Eesti kööki pakkuma, siis mida? Kaalikaid või? Meil pole ju midagi sellist pakkuda, mis oleks ka päriselt hea, väärikas ja huvitav. Mul tundub, et oleme aastasadu söönud lihtsalt seda, mida on, ja enamasti pole eriti midagi olnud. Need, kellel oli, sõid ka väga imelikult. Keskajal mustpead heeringasülti rosinatega...pidulaual sulgedes luik, kelle liha tegelikult ei kõlvanud... Neid ju ei paku? Ma kama ei taha ise ka süüa näiteks. Sealihapraadi ja hapukapsaid söön hea meelega, aga kas need toidud on üldse Eesti? Mis süüa kannatab, on pigem Vene ja Saksa segu justkui.
VastaKustutaJa seda ma ei ütle üldse paha pärast, kodumaa peale vimma kandes. Lihtsalt ma ise ei suuda kunagi välja mõelda, mida eestilikku teistele pakkuda, et meie rahvuskööki tutvustada ja armastama panna, nii nagu seda on tehtud Itaalia või mistahes muu populaarse rahvusköögiga.
Eesti salakeele õppimise poolt olen küll kahe käega. Seda ma ei usu, et see miskit hullu sissetulekut hakkaks kuidagi genereerima, vaevalt küll. Aga just vanavanemate ja teiste sugulastega suhtlemine, vot see on küll oluline. Mul on emal näiteks vanad kursaõed, kellel tütred välismaalastega abielus ja lapsed. Eesti keelt ei õpetata. Vanavanemad suhtlevad lastega kas inglise või üldse kehakeeles, sest ega need vanaemad ise ka just erilised polüglotid pole. Õudselt kahju.
Kuule. Sulle!! ei pea ma ju ütlema- mitte see ei võida, kel esimesena hea idee, vaid see, kes selle esimesena välja ütleb.
KustutaTekstis näiteks toodud küpsisetort- sry, see ei ole Jaapani originaal. eelmine hitt- ahjufeta- ei ole ju Soomest: . Kes leiutas pizza? Pelmeenid? Kellele kuulub borš??
Mul on üks blogi nn eesti retsepte täis. See mis itaalias kõlab kui meinstriim, võib brasiilias kõlada kui eksootika, ja miks mitte eesti oma.
Ma usun, et olen tänaseks avastanud saladuse, miks eesti on väike ( pindalalt riik). Sest me oleme introverdid, individualistid, passiivsed ja ei usu endasse :)
https://estoniancuisine.com/
Sotsmeedia sensatsioonide ja nende sündimisel teemal ei ole ma üldse pädev arutlema :D Ma ei tea midagi ei küpsisetordist ega ahjufetast, kui päris aus olla. Aga kõrvalt vaadates tundub mulle, et kas midagi saab sotsmeedias hitiks või mitte, on suhteliselt ettearvamatu, ja siis on äkki juba puhas juhus, kas selle idee väljapaiskaja oli tagasihoidlik eestlane või ekstraverdist japs ;)
KustutaKindlasti jagub mingi hulk eestlastest resoranipidajaid igasse maailma ossa. Näiteks Maltal on inimesed, kes ajavad seal restoraniasja (Smõkehouse on restorani nimi). Ma ei tea, et nad õudselt promoks seda Eesti restoranina, aga Eesti õlud-siidrid ja värgid olid seal esindatud. Toiduks teevad liha ja grilli - see on ju tegelikult üsna Eesti. Kunagi sai mu meelest seal kartulisalatit jms ka, aga kui suureks hitiks need etnilised toidud välismaalastest külaliste seas on olnud, ma täpselt ei tea. Google Rewview'dest kiirelt sirvides igatahes ei ilmnenud, et keegi oleks tellinud ja kiitnud. Vb enam ei pakutagi. Või siis pakutakse, aga peale läheb see ainult kohalikule eestlasele.
Eks igast eksootilist pläusti võib muidugi valmistada :D Lihtsalt, kas keegi seda süüa tahab, on suurem küsimus. Meil on ju mitmeid välismaal resideeruvaid prouasid, kelle käest saame küsida, mida näiteks nende abikaasad süldist arvavad. A kui eestlane serveerib lihtsalt maitsvat toitu a la steik või hamburger friikatega, makaronid mingi hea kastmega, kartulipuder šnitsliga vms, kas siis on tegemist enam Eesti restoraniga, kus toimetavad inimesed, kes on oma juurte üle uhked, või lihtsalt restoraniga, mida juhtumisi peavad eestlased, aga mis ei tule toidus kuidagi välja? Sest ma usun, et seda viimast ikka tehakse.
Introvert, individualist, passiivne ja ei usu endasse - iseenda puhul ma kirjutan kahe käega alla :D Aga seda, et kõik eestlased on, ka ju öelda ei saa. Meil on väga tublisid, äärmiselt intelligentseid ja andekaid inimesi nii siin- kui sealpool piiri. Ja eks ole ka edulugusid. Skype suri ära, muidu sai selle najal ikka pikalt-pikalt liugu lastud. Loodetavasti tuleb jälle midagi.
Aa ja ühte asja tahtsin veel meenutada. Kunagi olid My Kitchen Rulesi saates Leedu juurtega tüdrukud. Kui oli nende kord süüa valmistada, tegidki nad seda päris Leedu toitu, külma peedisuppi ja mida kõike veel, ma ei mäletagi. Paraku lendasid kohe saatest välja, sest need maitsed ei avaldanud kellelegi muljet :D
KustutaIga kord, kui räägitakse toidust ja eriti näiteks mõne ringkonna kasulikkusest või toidusuunast, siis tuleb esimesena kohe meelde vahemere toidulaud, ja ehk ka jaapani oma. Kunagi ei mõelnud, et Eesti kuidagi oluline on. Aga mõni aasta tagasi julgeti välja öelda, et põhjamaade dieet ehk nordic diet on tegelikult sama hea kui vahemere oma. Tähtis on kohalikku tarbida, rohkesti täisteravilja tooteid, marju, seeni, köögivilju, natuke liha (ka metslooma) ja loomulikult kala. Ja ma mõtlesingi siis, et me alahindame ennast vahel liiga palju. See et me traditsioonilised road võivad igavad tunduda, ei tähenda, et peame neisse kinni jääma. Alati võib samade vahenditega midagi uut luua. Näiteks saatsin kunagi teismelisena "Vaata kööki" ühe retsepti, milles pannkooke riivitud leivaga teha (väga nämm). Jõudis isegi saatesse! Ise söön kama hea isuga, aga tean, et see ei meeldi kõigile. Kamatahvel on olnud üks mu lemmik. Sain hiljuti ühe väiksema firma oma maitsta ja tõesti hea! Või olen märganud, et eestlastega kokku elama sattunud välismaalased kiidavad kõik peaaegu nagu ühest suust hakklihakastet kartulipudruga. Ausalt öeldes tundus see mulle selline mugav ja igav toit, ja olin lõpmatult üllatunud, kui avastasin, kui paljud kohalikud siin sündinud eestlased seda armastasid (näiteks minu laste vanused) :D Ja muidugi kringel, mida minu meelest mitte kusagil sama hästi ei tehta kui Eestis (olen ka lätlaste oma saanud proovida, ning kui soomlane proovis väita, et pulla on sama, siis tegelikult on see täpselt sama nagu kilu ja lõhe võrrelda). Hästi tore on Paul Lillakas, meie endi kohalik eestlasest chef, kes aegajalt teles esineb ja kes vahel nimetab just oma juuri ning miks ta ühte või teist asja just nõnda köögis teeb. Tema klimbisupp on näiteks kõigile televaatajatele lahti seletatud! Minu tüdrukute absoluutne lemmik. Kuigi hakklihakaste on kohe seal kõrval.
Kustuta“Salakeele” õpetamise teemal. Ilmselt jään siin hüüdjaks hääleks kõrbes, pealegi pole mul lapsi. Ja ma ei tea, kas mu võrdlused üleüldse sobilikud on, aga: kakskeelsetes peredes mõlema vanema emakeele õpetamise sundus tundub mulle enam-vähem samasugune ühiskondlik peavangutamine nagu rinnaga toitmise (vs pudelitoit) ja loomulike sünnituste (vs keisrilõige) puhul. No ei räägi laps eesti keelt, kuigi üks vanematest eestlane, so what? Iga ema-isa otsustab ju ise, kuidas oma last kasvatab?
KustutaSundusest polegi ju juttu.
KustutaVanavanematel pole võimalik lastelastega oma emakeeles suhelda, sellest on kahju. Pealegi sageli jääb võõrsil õpetamata eesti keel, kuna muidki suuremaid keeli valikus (kui ema-isa eri rahvustest ja elatakse näitekd veel kolmandas riigis), jääb peale pragmatism.
Kuna lapsed õpivad keele kasvades, siis polegi ju mingit sundimist. Ühel hetkel võib minna raskemaks, kui nad juba koolis. Ja eks siis mängib kõvasti kaasa, kui palju ema-isa tahavad vaeva näha.Tean päris mitmeid lapsi, kes kasvavad kolme keelega (näiteks ema eestlane, isa Quebecist, ja kool inglise keeles, kusjuures isa hakkas ka eesti keelt õppima). Kanadas võib näiteks prantsuse keele oskamine kasuks tulla. Me sõprade lapsed käisid inglisekeelse kooli asemel prantsuse immersioonis ja nagu muuseas ongi kolm keelt suus. Tegelikult olin ju mina üles kasvades enne kooli juba kolmekeelne, vene keel tuli naabriplikalt ja väljas mängides ja soome keel teleka abil. Ei mäleta, et oleks mingi piin või väga raske olnud.
KustutaSee vanavanematega suhtlemine ongi kõige valusam minu meelest. Niikuinii ei näe tihti, aga kui vestelda ka ei saa, siis lööb ikka tugeva lõhe sisse.
Pean vist täpsustama, et pidasin silmas vanemaid, mitte lapsi. Mitte _õppimise_ sundust, vaid _õpetamise_ sundust.
KustutaAh, ja veel midagi, millest palju pole räägitud ja ega keegi sellele mõtle, aga olen oma silmaga näinud ning vahendajaks olnud. Vananedes võib kaduda õpitud keele oskus (kujutan ette, et mida hiljem õpitu), mis tähendab, et olen näinud emasid või isasid, kes lapsele eesti keelt ei õpetanud ja vanuigi ei saa hästi lastega suhelda. Tegelikult päris kurb, kui nad panka tulid ning me olime vanemate ja laste vahel tõlkideks. Esimesel aastal elasime vanahärra juures, kes hea haridusega, kunagine maakonna vanem Eestis, üsna terava taibuga hoolimata kõrgest vanusest. Aga mäletan, kuidas kurtis, et millegipärast oli inglise keele oskus kadumas. Tol ajal tundus imelik ja kuidagi võimatu, alles hiljem teisi nähes sain aru, et päris reaalne probleem.
KustutaOoh, mul keegi teine tuttavatest vist ei jõudnudki vaatama, nii et Sa ainuke!
VastaKustutaMa ise pole näinud ega mäleta väga enam ka, millest räägitud sai, nii et ootan põnevusega (just neid teiste inimeste osasid, enda hääle kuulamine on iiiiik) Kas seal kattus mingil määral tolle esialgse dokumentaaliga, mis jupiteris üleval? Kui toda vaatasin, siis oli küll palju äratundmishetki teiste lugudes 😊 Ja rõõm näha, kui palju toredaid inimesi eestlust mujal edasi kannavad. Nipp mu meelest ongi, et uude integreerida, aga juuri ka ikka säilitada. Ma ikka toon analoogi rändlindudega, kellel ka mitu kodu ja mahuvad mõlemad kenasti südamesse ära.
Islandi samblikku kiidan ka, aitab.
VastaKustutaNn Jaapani juustukoogi puhul meenub sarnane lugu kirju korra retseptiga, mis paar aastat tagasi ühe prantslanna blogis tutvustamist leidis, vastuseks sadu kommentaare, kuidas nii Põhja-Aafrikas kui Portugalis vanaemad selliseid kooke alati pakkunud olid.
Nii et ei midagi uut siin päikese all. Ma kaldun arvama, et pigem võiks Eesti köögi puhul rääkida mingitest kindlatest kooslustest (vürtsikiluvõileib muna ja tillioksakesega näiteks), sest laiemalt võttes on ju Balti mere äärsete riikide toidulaud sarnane. Meilt ei saakski midagi eriti spetsiifilist oodatagi, kui geograafilist asendit, ajalugu ja suurust vaadata.
Laulupeo rütmis tiksumisega on küll nii, et kui selle pisiku oled kord saanud, siis see sind naljalt ei jäta.
Aga olen nõus sellega, et argielu jääb argieluks, kustahes me ei ela.
Käisin Marokos, sealne uhkustoit on tadžiin (umbeskaudu). Sõime seda kogu aeg - nagu tavaline meie ühepajatoit. Kuskus on lisandiks. Muidu aga nagu lapsepõlve keedetud köögiviljad ikka. Maitse pigem mage ja ilma piprata. Liha ka sees, enamasti küll mitte sealiha (ehkki berberid vist söövad kõike).
Kustuta