reede, 31. mai 2024

Kus kohalikud söövad?

Soovitage kohvikut, kus juua tass kohvi lennukilt tulnud välismaalasega.

Parkimine tasuta.

teisipäev, 21. mai 2024

Indigoaalane 15

 Mu blogi sai eile 15 aastaseks. Otsisin üles 10. sünnipäevaks kirjutatu.. ja midagi pole lisada.

Kas teie arenete /olete arenenud aja jooksul? ( õige vastus oleks siinkohal, ei. Et mind lohutada). Sest mina ilmselgelt ei arene. Needsamad paar teemat/probleemi/väljakutset mu elus korduvad ja korduvad ja korduvad. Mingil helgemal hetkel sõnastan ma (taaskord) probleemi ja kirjeldan (taaskord)lahendusteid. Aga mitte midagi ei muutu.

Blogi abiga näen, et olen endiselt samas punktis. Ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada. Ma ei tea endiselt kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi. Ma ei tea endiselt kuidas muuta  maailma ja muutuda ise.

Kunagi leidsin selle kirjeldamiseks isegi kena metafoori- nagu oleks karussellil ja maha ei saa.

Su iseloom on sinu saatus. Sinu valikud on sinu saatus. Isegi, kui elu pakub imelisi valikuid ning kuhjaga õnnestumisi.

Kukkus nüüd natuke pessimistlikult välja. Palju õnne ikkagi mulle ja suur tänu teile, kes te endiselt loete ning kommenteerite! Tegelikult on kõik hästi :)



esmaspäev, 20. mai 2024

Vaimsest tervisest

See oleks nagu nakkuslik. 
Tulin reisilt  eelduslikult väljapuhanud ja reibas. 
Käisime mälumängul ja saime üliväärtusliku kolmanda koha. Pesin aknad, märgates, et päike on aknalaudadele kõvasti liiga teinud. Ohkasin ja kasutades vana-head sajanditepikkust toimivat nippi. Paludes meest kannataja häälega, et ta tooks vajalikud vahendid.. eks ma siis nädalavahetusel teen ja lihvin ja värvin. Toimis, nagu tavaliselt. Mees lihvis, värvis.
Käisin ühel peol.
Nädalavahetusel käisin pika päeva abiks toitlustamas.

Lugesin Maarja positust ja klikkasin sellele testile.  Kõik lapsepõlvega seonduv oli "ei". Täiskasvanu asjadest olid mingid moodulid 100% "jah", teised 100% "ei". Ma ei tea, mis järeldust sellest tegema peaks. Algav dementsus? Võimalus rõõmustada, et vähemalt lapsena olin normaalne?

Ju siis see diagnoos pole. Aga üks sundmõte ja ärevus on muutunud taas väljakannatamatuks. (Ma säästan teid, sest " varja maailma eest oma pisaraid jne.)Leidsin, et mul on alles jäänud üks pakk xanaxit.
Laulukoorini oli aega. Ma peaksin kodust välja minema kell 17.15.  Kell kolm neelasin ühe tableti ja minutit kümme hiljem tundsin, et kui ma kohe pikali ei heida, siis suren. Ärkasin kell... 19.

Mis on neis ad-des ja Mg-s sellist, mis mind silmapilkselt uinutab? Müstika.

Igaks juhuks kinnitan, et eelnev pole mõeldud mitte kellelgi vaimse tervise probleemide pisendamiseks. Lihtsalt minul on nii.

neljapäev, 16. mai 2024

Mis mul seljas oli



Palun siis lugejate soovil. Aga endalgi hiljem hea teada.

Alustuseks sooviksin tervitada kõikide lennukompaniide juhtkonnas istuvaid mehi, kelle meelest 8 kg - arvuti (oli töö jaoks vajalik) = 40 x 55 cm on okei. Ma kahjuks ei leia üles intervjuud Ryanairi (?) juhiga, kelle ideaalmaailmas peaks inimesed reisima üldse kaks kätt taskus.
Tõsi, ka mu tark õde oli hämmingus- sa lähed Itaaliasse!! miks sa üldse midagi kaasa võtad, mine esimesse poodi ja osta, mis vaja.


Segadust tekitas ilm. Nagu norrakad lubasid, siis esimesel päeval kallas. Esimeses majutuskohas, viisaka inimesena võtsin tossud jalast ning astusin sokkidega otse kempsu põrandal olevasse lompi. Katuseaken oli lahti jäänud... Esimesel ja viimasel päeval oli 20 ringis, seega mantel kulus ära. Aga kui vihma poleks olnud, poleks kaasa tassinud. Mulle meeldis kommentaaridesse jäetud mõte kampsun + keep (mis mahuks taskusse).

Firenzes sain aru, et olin taaskord (loomulikult)üle mõelnud, enamik olid teksades.
Natuke fänsima luuki oleks saanud smart casualiga- tekstiilist kvaliteetsed (viigi)püksid või siis villane jakk teksadele.

kolmapäev, 15. mai 2024

Toskaana päikese all, Firenze reis

Itaalia on olnud mu unistus niikaua, kui ma ennast mäletan. Ja eriti Firenze, tänu mu lapsepõlve lemmikraamatule. Ma olen Firenzes käinud, aga mitte olnud. Seetõttu valmistusin seekordseks blogijate suvereisiks eriti põhjalikult. Lugesin uuesti läbi  Browni Inferno ja Mayesi Toskaana päikese all ja sajandat korda Michelangelo,

Misjärel selgus, et... polnud väga hea mõte. Esimesest sain lisaks aa, aga Dante ka ju teema, teisest.. oot, aga etruskid ju ka. ning kolmandast, Medicid!. :) Tuleb veel kord minna (meelsasti).

Tegelikkuses kujunes see reis aju(st) vabaks. Tõeline puhkus. Sinus on tõeline rahu. Sa ei tea mis kell ja kuupäev on. Ma ei vaadanud kaarti, tegin suht vähe pilte. Mul oli vapustav kartmatu autojuht, kes rallis käänulistel spiraalteedel nagu Tänak. Ma ei tea ka poolte külakeste nimesid, kus me käisime (san Gimignano, Siena, Colle Val dÈlsa, Sicelles ööbisime). Istusin turvaliselt kõrvalistmel. Nautisin. Kuulasin, kuidas pääsukesed vidiitavad ja käod kukuvad. Kuidas moonid, itaalia liiliad, kõrbe võililled ja kroon-magusristikud õitsevad (siinkohal täname taas google lensi ja loodame, et tõlkisin õigesti :)). Viinamarjaväljad, oliivisalud, küpressid, tuhandeaastased müürid ja sillutised. Palju torne. Liiga palju torne. Ja maitseid.

Ma ei teinud märkmeid. Järgnev ei ole reisikiri. On lihtsalt emotsioonid ja mälestused.  

Olen Itaalias käinud ligi  korda kümme, aga esimest korda märkasin, et siin on teistsugused pistikud. peenemad pressis sisse, aga eurootsik vajas adapterit. Õnneks oli täiesti olemas.

laupäev, 11. mai 2024

Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat. 

teisipäev, 7. mai 2024

Väärtused ja ritsikad.

Paar olulist lühiinfot veel.

Londonis käisime Arsenali staadionil. Barcelona samalaadne tuur jättis vingema mulje, võimalik, muidugi, et hakkas mängima nn esimese korra efekt.
Aga huvitava nüansina jäi silma üks erinevus.

Kui FC Barcelona väärtused olid respect, effort, ambition, teamwork and humility. Toona Camp Nous käies olen kirjutanudVõimalik, et see oli ainult PR jutt, aga mulle läksid tõesti südamesse Barca klubi väärtused. Kuidas nad on Kataloonia poolt, Franco neid ahistas, kasvatavad noorte järelkasvu, on rohelised, toitumisprogrammid jne. 

Siis Arsenali väärtused on: discipline, leadership, dominate, compete. Või vähemalt oli nii seina peal suurelt ja punaselt kirjas. 
Ma ei tea jalgpallist ja  nimetatud meeskondade väärtustest mitte midagi.  Ainult siis seda,. mida nad ise oma staadionituuril mulle on näidanud ja öelnud. Aga pean tunnistama, et mõlema klubi väljapanekud väljendasid kirjapandut täiesti selgelt. Sõna jõud on suur. Laenates klassikutelt- mõtlemapanev..


Mu köögi kinniehitatud rõdul elab ritsikas. 
Kass pikutas mõnusasti päikeselaigus, kui järsku muutus ebaharilikult aktiivseks, nuuskis ringi ja ühel hetkel sai ilmselt haiget, raputas pead ja käppa. Tulemuseks oli pooleldi amputeeritud jäsemetega elutu põrnikas. Mille lensi abil tuvastasin umbes võsaritsikaks. Või midagi sellist  Vaene loom oli täpseks vasteks liiga rapitud. Aga kindlasti ei olnud ta minu suureks kergenduseks ei tarakan, ega ka ka prussakas.

esmaspäev, 6. mai 2024

Pakkimine

Ma jumaldan reisimist aga vihkan südamest pakkimist. Mitte protsessi. Peale rulli-meetodi avastamist suudan ma ka väikesesse kohvrisse maksimumi paigutada.

aga.. mida selga panna!! Nagu eelolev. Lubatakse 14-26 kraadi. Natuke vihma. Minnes on Eestis külm. Sihtkoht on linn ja muuseumid, Aga ka matkarajad. Ning kõik peab mahtuma 8 kilo sisse. 

14 kraadi ja vihm on üks riietus. 26 kraadi ja päike hoopis teine. Olen viimaste reiside riided kirja pannud. Et oleks meeles, mis töötas, ja mis jäigi kohvrisse. Aga kõik ju muutub. Tingimused pole kunagi samad.

Suurim dilemma minu jaoks on  just pealmised asjad. Püksid-kleidi-seelikud on lihtsam valik. Aga kuidas peaks selle kõik raamistama? Mugavus vs elegants. Viimati, Londonis käies oli 13- 18 kraadi ja esimesel päeval tuli vihma. Olles taas asju ühest hunnikust teise tõstnud, lõpetasin teksade, kahe paari jalatsite ning oma mantliga. Mul oli pea kogu reisi vältel ka kapuuts peas ( müts oleks ära kulunud) ning kindad käes. Sest energiapuudus tekitab ka külmatunnet ning ühest soojast ruumist välja ja siis jälle sisse, samuti.  Hea soe ja mõnus oli. Ja siis on mu kõrval kenad daamid villaste jakkidega. Mul on need jakid täitsa olemas, aga nendega on ju.. külm? Ja kuna neil pole kapuutse, siis oleks vaja mütsi või rätikut pähe.. ja olen taas alguses.

Tulevase reisi osas jooksin taas just kinni selle elegantsema poolega. Euroopalikus linnas tahaks ikka natuke fänsim välja näha. Kampsun? Jakk? Tagi? Pintsak? Sest isegi kui on 26 kraadi, siis minul on täiesti kindlasti jahe. Eriti siseruumides. Või panna taas tuimalt mantel. Eihuvita ja dressipluus? 

Õnneks jalatsite osas pole valikut, sest mul lihtsalt pole, mille hulgast valida...