Toskaana päikese all, Firenze reis

Itaalia on olnud mu unistus niikaua, kui ma ennast mäletan. Ja eriti Firenze, tänu mu lapsepõlve lemmikraamatule. Ma olen Firenzes käinud, aga mitte olnud. Seetõttu valmistusin seekordseks blogijate suvereisiks eriti põhjalikult. Lugesin uuesti läbi  Browni Inferno ja Mayesi Toskaana päikese all ja sajandat korda Michelangelo,

Misjärel selgus, et... polnud väga hea mõte. Esimesest sain lisaks aa, aga Dante ka ju teema, teisest.. oot, aga etruskid ju ka. ning kolmandast, Medicid!. :) Tuleb veel kord minna (meelsasti).

Tegelikkuses kujunes see reis aju(st) vabaks. Tõeline puhkus. Sinus on tõeline rahu. Sa ei tea mis kell ja kuupäev on. Ma ei vaadanud kaarti, tegin suht vähe pilte. Mul oli vapustav kartmatu autojuht, kes rallis käänulistel spiraalteedel nagu Tänak. Ma ei tea ka poolte külakeste nimesid, kus me käisime (san Gimignano, Siena, Colle Val dÈlsa, Sicelles ööbisime). Istusin turvaliselt kõrvalistmel. Nautisin. Kuulasin, kuidas pääsukesed vidiitavad ja käod kukuvad. Kuidas moonid, itaalia liiliad, kõrbe võililled ja kroon-magusristikud õitsevad (siinkohal täname taas google lensi ja loodame, et tõlkisin õigesti :)). Viinamarjaväljad, oliivisalud, küpressid, tuhandeaastased müürid ja sillutised. Palju torne. Liiga palju torne. Ja maitseid.

Ma ei teinud märkmeid. Järgnev ei ole reisikiri. On lihtsalt emotsioonid ja mälestused.  

Olen Itaalias käinud ligi  korda kümme, aga esimest korda märkasin, et siin on teistsugused pistikud. peenemad pressis sisse, aga eurootsik vajas adapterit. Õnneks oli täiesti olemas.

Selle piirkonna maitsed. Metssiga, soolavaba sai, (liiga)palju spinatit, pica (teatud pasta tüüp), chainti ( hääldatakse kianti), trühvlid ja schiaccia.  Ma üldiselt ei armasta oliivõli ( liiga tugeva maitsega), aga siin on see nii hea. Natuke soola ja pipart ja seda magedat saia lisaks.. Tiramisu sisse ei käi alkohol. Selles piirkonnas on ühe ruutmeetri kohta kõige rohkem jäätiseputkasid, millel kirjas " maakonna/linna/selle võistluse parim/vanim". Hmm.
Kahjuks me ei jaksanud ega viitsinud seista väidetavalt Firenze vanima jäätise kilomeetrises järjekorras. Aga küllap oli veel parem, kui teised parimad.
Väga hea söögikoht Trattoria della Fonte.

Schiaccia osas. Tegemist on nn täidetud võileivaga. Naljakas, et burks on viuu ja nimetatud päts on vau. Idee poolest on ju tegemist sama asjaga- kahe saia vahel on erinevad lisandid ja kaste. Jah, sink lõigatakse värskelt, sinu enese nähes...ja coca asemel pakutakse kõrvale veini...

Chianti on geograafiline tähis. Ja kui komisjon on su veini legaalseks tunnistanud, võid pudelile panna musta kuke. Kukega seostub legend. Firenze ja Siena vaidlesid piiri üle ning lepiti kokku, et hommikul kukelauluga hakkab ratsanik sõitma ja kes rohkem jõuab, saab rohkem maad. Firenzelased olid aga kavalad. Panid kuke pimedasse ruumi ja kui siis vaene lind öösel välja lasti, kires ta rõõmust ja firenzelased kappasid teele. 

Ühel külastatud veinimõisal oli maad nii siin kui sealpool piiri. Firenze maksud olevat soodsamad..

Teisel veinimõisal oli samuti tore lugu. Nende asutajale Giovannile  meeldis reisida. Mistõttu jõudis ja avastas tänase New Yorgi ( 15 sajandil). Aga kuna ta oli vaid seikluste, mitte avastuste pärast, siis pole linna nimi Giovanni. Hiljem ebaõiglus likvideeriti ja Hudsoni jõe sild  nimetati  tema auks Il ponte di Verrazzano. 

Üks uus nipp liiga happelise veini suupärastamiseks. Ei, mitte Coca cola. Õli. Tee suu õliseks ja vein muutub imeväel mahedaks nii kõhule kui suule. Ja serveering ikka ITAALIA toa temperatuuril. 

Sõitsime ja ühe kurvi tagant ilmus ootamatult...küpressimets. Kui palju kuuski on kuusik ja palju kaski on kaasik, kas seda kutsutakse siis küpressik? Igatahes, mina olin sellises kohas esimest korda. Ja nagu tellitult oli metsa kõrval viit etruskite hauakambrini. Ette rutates - seal polnud suurt midagi vaadata. Aga teel sinna leidsime me oma Bramasole :) Mahajäetud villa. Vabandust. Mitte mahajäetud. Villas elas kass, kes meid läbi puruks löödud akna pahaselt põrnitses. Kas keegi tahaks mulle paar miljonit kinkida? 

Etruskite muuseumis käisime ka. Muuseum ise oli suht igav, riiulite kaupa krüpte. Imelised nikerdused, mis tekitavad küsimuse, kas tegemist on realismi või fantaasiaga. Palju ehteid. Aga selleks hetkeks oli kunsti saanud juba liiga palju. Teema iseenesest on huvitav ja jääb järgmiseks korraks edasi uurimiseks.

Veel meeldib neile selles piirkonnas piinamise ajalugu. Igas väikses külas oli üks piinamise või inkvisitsioonimuuseum. Üht ka külastasime ning lugesime kahetsusväärselt läbi ka kõik infotahvlitele kirjapandu. Masendav. Masendav. Mida inimaju on võimeline välja mõtlema, et teisele lihtsalt haiget teha. Notsu tuleb ja parandab, aga mu pakkumine on, et inkvisitsioon sai alguse ühest kurjast ja pettunud mehest, kes ei leidnud vastuarmastust ning keda tema ema peksis.  Tal oli piisavalt võimu, et naistele kätte maksta. Ja nagu  sellistel juhtudel ikka. Keegi ei julge sekkuda, vaid proovitakse pigem veel rohkem ja veel valusamini..

Uffizisse saime sisse pea tund aeg hiljem, kui lubatud, sest kuuldavasti oli kellelgi matused või midagi sellist. Aga! Seriaalidest on kasu! Tänu viimati vaadatud Medicide seriaalile võisin  pea igale giidi infokillule teadjana kaasa noogutada. Medicid polnud üdini head. Aga nõustun, et nad väärivad suurt kummardust. Eriline tänu Anna Maria Luisa de' Medicile, tänu kellele on kogu see ilu meile kõikidele kättesaadav.
Küll oleks tore kui Villig või Haavel või Pant investeeriks oma raha Eesti kaunistamiseks, harimiseks. 

Ma armastan, kui näitustel pole lihtsalt pildid seintel, vaid on loodud mingi kontekst. Näiteks Uffizis, kuidas ühte ruumi on koondatud Botticelli maalid, millel kõikidel  seesama neiu- Simonetta Vespucci. Või kuidas Accademias on koondatud ühte ruumi erinevate autorite Jeesuse ristilt võtmised. Niimoodi, koos, ühes ruumis on efekt muljetavaldav. 

Olin ostnud kombopileti- Uffizi ja Accademia. Accademiasse kohale minnes selgus, et.. sisse pääseb ainult üks. Ma tänan sind veelkord P, et sa loobusid. Ma oleksin olnud nii kurb. Sealne giid oli tõeline selle valdkonna fänn. Kui olime arutanud, miks tollased rikkad daamid oma pealagesid raseerisid ning millise ameti müts on kõige ägedam, jätkas ta salapäraselt, et nüüd viib ta meid oma boyfriendi juurde... Taavet. OO. MAI. GAAD. Päriselt. Ma olen näinud tuhandeid pilte, filme, koopiaid. Rahvas seisis lihtsalt vaikides. Mina ka.
Michelangelo orjad. Vapustav. Ja lugu sellest, kuidas Taavet Accademiasse koliti. Ma ei kujuta ausalt, seda isegi ette. 

Maailm on nii väike. Saabusime järjekordsesse veinimõisa. Kust te olete, küsib vastuvõtjast perepoeg. Eestist. oo? Meil siin algavad kohe eestlaste pulmad...
Rendiauto järjekorras "ei mingeid järjekordi, automaatne võtmete kättesaamine, sisesta vaid kood" sõbruneb P ameeriklastega. Mitu päeva hiljem, ühes mikroparklas autot parkides, asuvad mööduvad inimesed appi, näidates palju veel ja kuhu keerata saab. Maailmas elab miljardeid inimesi. Kui tõenäoline on, et sa kohtud just nende ameeriklastega, kellega tutvusid mitu päeva tagasi ühes teises linnas? Aga on.

Ja natuke inspiratsiooni meie turismiarendajatele. Siena reklaamib end kui parim koht abiellumiseks ja pulmadeks. Kui enamike riikide tunnuslaused on I love X. Siis Šveits reklaamib- I NEED Swiss

Ma ei kujuta ette, kas on võimalik, et mõni itaallane ei oska laulda? Seekord polnud ooperi mängukavas midagi sobivat. Valisime kolme tenori kontserdi, kes esitasid, tsiteerides Rannapit " mobiilihelina" aariaid :) Aga mulle sobib. Üllatus. Santa Luciat laulma hakates ilmus lavale noor balletipaar. I-me-li-ne!

Arutame, et võiks veinimõisasse minna jala, vaid 3 kilomeetrit. Meie võõrustaja annab meile kaardi. Räägib oma komplitseeritud italenglishis midagi sellest, et tee algab kiriku tagant. 
Kaardil on märgitud meie asukoha punkt kaardi ülaservas. Kuna sealt läheb tee millel me reaalselt seisame  ja mida me näeme, otse alla ( ütleme et lõunasse),  siis ignoreerime kiriku teemat. Kirik on natuke kaugemal ja seal pole mingit teed näha. Hakkame siis rõõmsalt astuma. Tee läheb allamäge. teeäärsetelt siltidelt selgub, et see on Via Francigana kunagiste etruskite teelõik. Kõlab väga usutavalt. Ilmselgelt pole seda teed tuhandeid aastaid parandatud. Ühel hetkel oleme oma valgete kingakestega pea põlvini poris. Kui seejärel tuleks ilma purdeta jõest üle minna, tekib kahtlus. 

Lähimast majast abi küsides selgub, et... meil oli kaart valepidi ees. Meie alguspunkt oleks pidanud olema kaardi allservas ja me oleks pidanud minema "põhja" st üles.... ( naiskodukaitsja häbeneb praegu ..... :()
Seda osa, et tagasi tuli tulla püstloodis mäest üles. ei taha kommenteerida... Vaesed etruskid ja rooma-aegsed rändurid.

Ja need kümned jalgratturid, keda teeservas sõitmas nägime. Kummardan lugupidamisega.

Aga jõgi ei jää ka ületamata :) Colle Val d`Elsas jalutame ühe rajalõigu läbi. Teekond viis ũles linna kaitsvasse kindlusesse, kõrguste vahe 80 m üle merepinna ja 90 m alla. Päris korralik trenn.  Ja tee viib üle Elsa jõe. Ma lisan illustreeriva pildi (Taaveti kõrval) sellest kaunist türkiissest jõest. Ja selle ületuskohast. Ütleme nii, et... Jalad said märjaks :)

Vesi tuli teemaks veel kord. Bassein. Mul on tehtud 2024 aasta esimene ujumine emadepäeval. Ja saadud päikesepõletus, millest senini taastun...:) Loodetavasti ei jää see selle aasta ainsaks ja viimaseks.

Kokakooli bronnides soovisime, et saaks teha gnoccit ja panna-cottat. Pastat on piisavalt tehtud. Kaheldi, kas on võimalik, aga lubati, et vaatavad ja annavad oma parima. Jõuame kohale ning meid juhatatakse lauda koos pensionil-olevate-ja-maailmas-ringirändavate-ameeriklastega. Meiega samal ajal saabuvad noored juhatatakse teise lauda. Sosistan P-le, et näe, vanuseline dikrimineerimine, meid liigitatakse nüüd  eakamate hulka. 
Meil on väga lõbus. Teeme tiramisut, raviolisid pirni ja ricottaga, kana alla cacciatora, köögivilja flani. Joome head veini, kuulame ameeriklaste seiklusi. Kahju, et ei saanud soovitud toitu teha, aga mis siis ikka. Täna õpitu ju ka tore.
Ühel hetkel märkame, et nn nooremate laudkonnad söövad teistsugust toitu. Uurime, et mida. Gnoccit ja panna cottat...O.Kei...:)

Reisimine on luksus. See on rikka inimese elu. Naudid imelist toitu, head veini, positiivseid emotsioone, mõnusat seltskonda... Ei mingeid muresid. Tahaks tagasi...

ohh, la dolce vita,
kas ma võiksin, palun, olla järgmises elus rikas itaallane? Grazie!