laupäev, 11. mai 2024

Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat. 

Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ma võin olla sada korda lugenud ja näinud, aga mulle jõuab kohale, kui keegi mulle ütleb. Keegi - väga hea giid. Kes on valinud välja parima. Seletab juurde tausta ja kuulujutud. 

Ja see vahetu emotsioon. Sa võid olla näinud miljonit pilti. Kuid kui ma seisan reaalselt Taaveti kõrval, siis ma nutan ja tean, et ma võin nüüd surra. Sest kõik on nähtud. See on... Vapustav. Või see, et Surnumeri reaalselt kannab. Või vaadata Venemaal balletti või kuulata Itaalias ooperit. Või püramiidid või  Familia Sagrada või mäed või kanjonid või...

Nendel hetkedel tajud põlvkondade sidet,  järjepidevust, geniaalsust. Saad tagasi lootuse. See annab mulle konteksti. Alandlikkuse ja tänutunde. Energiat edasi liikuda.

Ja selle pärast olen ma nõus seisma järjekordades miljonite teistega. Mis muu point peaks siis veel reisimisel olema? Miks üldse kusagile minna? 

Kohata huvitavaid inimesi ja kuulda lugusid? See on reisimise positiivne kõrvalnähe. Aga selle saab kätte ka kodust mõni meeter kaugemale minnes.

Kui ma üritan mõistatada turistipõlgust, siis oletan, et üks neist on massid ja teine valed ootused ja nõudmised. Aga on see seotud konkreetselt võõrastega? Ma oleks samuti meeleheitel, kui mu pisikesse poodi või kempsu või vanalinna tuleb korraga mass inimesi. Isegi, kui nad on mu head naabrid ja sõbrad. Sest see ongi tülikas ja väsitav. Ehk polnud Leninil õigus ning kunst ei kuulu rahvale. Ma ei tea. Aga ma ikkagi tahaksin näha ilusaid ja huvitavaid asju. Ja kuna reisimine on nii kättesaadav, siis massid on paratamatu nähe. 

Veneetsia lahendus mulle meeldib. Kui on nõudlus, tõsta hinda.

Ning haltuurat ei peaks aktsepteerima mitte mingil juhul. Ei turistina, ega kohalikuna. 

Ma näen rõõmuga välja ku looi turist. See on signaal, et mind tuleb aidata, suunata ja mulle soovitada.


20 kommentaari:

  1. ma elasin Granada ühes kolmest suuremast vaatamisväärsusest ja see oli ühtlasi elurajoon. Albaycin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja ühtlasi oli seal vaatamisväärsusi, kus ka kohalikud käisid laupäeval vaadet nautimas ja piknikku pidamas.

      või kui ma käisin kartuuslaste kloostris parimat hispaania barokki imetlemas, tuli sinna samal ajal midagi, mis nägi välja nagu klassiekskursioon.

      Kustuta
    2. ja kui ma "ei taha välja näha nagu turist", sis osalt on see "ei taha kohalikke solvata".

      Kustuta
    3. (pean selle all silmas, et ei pane tänavale selga riideid, mis kohalike arust oleks aluspesu jne.)

      Kustuta
    4. kusjuures ma arvasin, et su riietuspostitus oligi sellest huvist ajendatud - et kuidas on viisakas koha peal teatrisse minna vms.

      Kustuta
  2. Reisimas käin, et näha ja kogeda asju, mida kodus pole võimalik. Maksma olen nõus nende eest, kuid mitte sabas seisma või massides trügima. Minu huvid ei lange kokku üldtunnustatud populaarsete väärtustega. Sobib väga hästi, pole tunglemist. Seetõttu ei käi Veneetsias, New Yorkis või Mount Everesti baaslaagris ega rahvaspordi üritustel. Jõekese poolt kaljusse lihvitud voolusäng sama imeline kui Michelangelo Taavet, linnulaul metsas annab silmad ette igale kontsertile. Samas sada kilti öösel sõita õhkõrna võimaluse nimel virmalisi näha - count me in😜 Igaühel omad kiiksud😁

    VastaKustuta
  3. Reisimine thendab minu jaoks elamusi, uusi ja huvitavaid kohti ning asju. Ja seda nii meie omal maal kui teistes riikides. "Nagu kohalik" tahaks olla näiteks söögikohtades ning süüa seal ja seda, mida kohapeal heaks peetakse. Tunglemine mulle ei meeldi aga tõesti, tahaks lihtsalt oma silmaga asju näha, nii Eiffeli torni , Mona Lisat kui jõgesid ja kanjoneid...
    Kui teise linna tuttavad minu kodulinna satuvad siis soovitan ka pigem neid söögkohti, kus kohalikud eelistavad käia ja neid matkaradu, kus ise uitamas käin. Kuigi päris lahe on oma kanti vahel "võõra pilguga" vaadata...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üsna nõus sellega. Ja ideaalis oleks tore kui tunneks kedagi kohalikest, kes viitsiks paiga eripäradega kurssi viia. Just nii, et saaks mitmekesise pildi. Vahel on abiks ka kohaliku taustaga kirjanik, kes linnakesest või piirkonnast aines on saanud.
      Kui kudufanatte Eestisse satub ja nad ühendust võtavad, olen võimalusel ikka nõustunud. Just selle mõttega, et neid eemal hoida nendest "oi teil on toredad merevaigust ehted# poekestest, viia kokku kohalikega ja näha tegelikku elu. Mida meie ise käsitöölistena väärtustame ja kust ainest hangime ning kus on meie traditsioonide juured. Minu jaoks on see nagu missioon natukene, väärtus omaette.

      Kustuta
    2. Ärme unusta ka Eestis elavaid välismaalasi. Nood on tihti täielikus infosulus ja ei tea pea midagi meie kultuuri, looduse ja võimaluste kohta.

      Kustuta
    3. (Kaur olen)
      ... ehk siis lisaks turistidele on meie käsitöö või võpsikute manu võimalik tuua ka meie enda sõpru või kolleege.

      Meil on Tallinnas elavad jaapani sõbrad. Lastega pere. Tutvustasime neile kelgutamist, mingi suvalise kesklinna künka peal. "Ostad poest plastikust vanni, paned lapse selle peale ja lükkad nõlvast alla. Edasi kelgutab ta juba ise." Nad olid täies vaimustuses. Esiteks - milline geniaalne mõte!!! Teiseks - mitte iial poleks nad ise selle peale tulnud ega sattunud.

      Meie mõttes täiesti suvakad igapäevased asjad võivad külalise jaoks olla meeltülendavalt erilised ja põnevad.

      Ja küllap on nii ka vastupidi, et kasvõi Lätis saaks tajuda väga lahedaid kogemusi, kui vaid on kohalik giid / sõber.

      Kustuta
    4. Jaa, ma olin ise talvel väga hämmingus selle peale, kui tohutus hämmingus oli üks inglane meie jäätunud jõest ja merest (inimesed kõnnivad VEE PEAL!!!). Ma polnud kunagi selle peale tulnud, et välismaalane ei tule selle peale, et veekogu jäätub talvel ära :D Väga kihvt kogemus mõlemale.

      (Klari)

      Kustuta
    5. Kohalikke niikuinii ja ka käsitöö osas, täiesti nõus.

      Kustuta
    6. mul käis kunagi külas üks katalaani külas üles kasvanud prantsusehispaanlane, kes kõigepealt nautis Tartu sõites, et tee ääres on nii palju puid, ja seejärel imetles meie suvalisi agulimaju - mõelda vaid, kõik puust tehtud! eriti just, et mingid suvalised kulunud majad, peentest trendimajadest veel ootaks. Oleks see olnud nutifoniajastu, oleks ta vist iga Supilinna v Karlova majaga pilti teinud.

      Kustuta
  4. Sa kirjeldasid nii hästi ja täpselt turistimise olemust, ma tundsin ka, et jaa! Jaa, just selle mõttega!
    Ma lisaks veel pisiasja, et vahemaade yletamine ei tohi nii kurnav olla, et sa sihtkohast enam rõõmu tunda ei jaksa. Minu jaoks on see juba aastaid argument absoluutselt mitte reisida kohta, kuhu ma ise sõita ei suuda. Täna on see juba 2 tunni ja 15 kilomeetriga piiratud. 😀😃

    VastaKustuta
  5. Ma ei tea, ehk ei peaks üldse kommima, sest mul miskit põhjapanevat öelda pole, peale “aga mul on nii”:) Aga noh, siin siiski mu 2 senti.

    Esiteks, lugesin su eelmist, pakkimise/rõivastuse postitust samamoodi kui notsu – et arutlesid, kuidas kohalikku konteksti sulanduda.

    Teiseks, mu meelest on Anon 08:16 reisimise mõtte kenasti ühe lausega kokku võtnud. Reisimine = elamus. Julgen väita, et suurema osa inimeste jaoks on see nii. Aga siin vist sarnasus ka lõpeb, sest MIS nimelt kellegi jaoks elamus on, on juba iseküsimus. Kelle jaoks Taavet, kelle jaoks kohalik atmosfäär (kuni kohalike elanike elu imiteerimispüüuni välja), kelle jaoks kaljusse lihvitud voolusäng. Mu meelest erinevad, olgu või radikaalselt erinevad elamuste otsimise viisid ongi täitsa normaasled ju. Pole olemas ühte ja ainumast “õiget reisimist”, või on?

    Meenus praegu, et 5500-s oli mõni aasta tagasi selleteemaline arutelu, siin: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2019/11/not-all-those-who-wander-are-lost.html
    Sai alguse ühest kommentaarist, mis USA klassikalist road trippi halvustas, et milleks niisama tühja sõita lõputute maisipõlduda vahel, peaks ikka plaan olema ja aktsepteeritvad vaatamisväärsused jne. Ise olen enam-vähem TT tüüpi reisija/matkaja, vähemasti ta siinse kommi ja blogipostitute põhjal. Samas, Everesti baaslaagrisse ma trekiks küll. Aga näiteks Pariisis ei läinud ma Eiffeli torni, sest massid. Istusin hoopiski mitu tundi ühes mitte-turistlikus tänavakohvikus, vaatega tornile. Ja Louvre’s jäi Mona Lisa minust lähedalt nägemata, ukselävelt avanes pilt nöörbarjääride vahel looklevast inimmassist, maali ees ei lastud seisatadagi, mistap pöörasin kannalt ringi, ei isutanud. Samas olen kindlel, et leidub neid, kes on “Näha Mona Lisat ja surra” mõtteviisiga. Mis on sama mõistetav kui minu ätituud, pole üks teisest parem ega halvem ju.

    Pika jutu lõpetuseks: sõpradega Amsterdamis; küsisime hotelli concierge’lt, kuhu õhtul (sööma) minna. Et kuhu kohalikud lähevad. Vastus kõlas: “The locals? They go home.”
    :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eiffeli torni pileti "sabas" oli minu ees kolm saksa tüdrukut. Everesti baaslaagris nägime umbes kolme telki ja oli raske aru saada, milline moreeniserv see laager peaks siis olema. Mona Lisa ees tõesti olid inimesed... Ma olen aru saanud, et tuleb reisida imelikel aegadel, siis on kõigil sinu jaoks aega ja pääseb lähedale.

      Mina tahan reisides neid sihte oma jala või kehaga mõõta - linna ühest otsast teise läbi kõndida, künka tippu või kiriku torni omal jõul üles minna, veekogusse vähemalt varvas sisse pista. Minu elamused tulevad läbi füüsilise taju.

      Kas te (tom ja epp) siis nägite virmalisi see nädalavahe? Teil pidanuks nad ülivõimsad olema. Eestis oli juba valge öö ja taevas hele.

      Kustuta
    2. Jaa, virmalised, muidugi nägin!
      Ja Tomil on tore postitus sellest, mine vaata. Mina sain showd otse kodumurult jälgida, sest meil valgusreostus praktiliselt null. Pilte ei teinud, mõned meie kandi fotod siin: https://ktvz.com/news/environment/2024/05/10/northern-lights-incredible-sight-in-high-desert-skies-your-photos-of-the-rare-aurora-borealis/

      Kustuta
    3. oijah, meil ei aitaks ka valgusreostuse puudumine - just üks öö vaatasin, et kl 3 paiku lubab vägevaid virmalisi, aga siis hakkas ju juba hahetama ja jaksab üks virmaline siis koiduga konkureerida.

      Kustuta
    4. Ma näen siin ka sellist dilemmat nagu "ületarbimine". Sotsiaalmeedias on vahel head paroodiad (ok, natukene äraspidised klišeed ka, aga siiski, neil on pointi) teemal "torman maailmakuulsa objekti juurde, teen kiire pildi telefoniga ja torman edasi". Vanasti kratsiti seinale - "Olin siin", nüüd tehakse massiliselt pilte, et neid sotsiaalmeediasse paistata ja paik tagida. Eks ma ise ka vahel, mõtlen küll, et kui ma varustan ohtra lisainfoga, siis on ehk kunagi kellelgi kasu, aga kas on...

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!