Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat. 

Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ma võin olla sada korda lugenud ja näinud, aga mulle jõuab kohale, kui keegi mulle ütleb. Keegi - väga hea giid. Kes on valinud välja parima. Seletab juurde tausta ja kuulujutud. 

Ja see vahetu emotsioon. Sa võid olla näinud miljonit pilti. Kuid kui ma seisan reaalselt Taaveti kõrval, siis ma nutan ja tean, et ma võin nüüd surra. Sest kõik on nähtud. See on... Vapustav. Või see, et Surnumeri reaalselt kannab. Või vaadata Venemaal balletti või kuulata Itaalias ooperit. Või püramiidid või  Familia Sagrada või mäed või kanjonid või...

Nendel hetkedel tajud põlvkondade sidet,  järjepidevust, geniaalsust. Saad tagasi lootuse. See annab mulle konteksti. Alandlikkuse ja tänutunde. Energiat edasi liikuda.

Ja selle pärast olen ma nõus seisma järjekordades miljonite teistega. Mis muu point peaks siis veel reisimisel olema? Miks üldse kusagile minna? 

Kohata huvitavaid inimesi ja kuulda lugusid? See on reisimise positiivne kõrvalnähe. Aga selle saab kätte ka kodust mõni meeter kaugemale minnes.

Kui ma üritan mõistatada turistipõlgust, siis oletan, et üks neist on massid ja teine valed ootused ja nõudmised. Aga on see seotud konkreetselt võõrastega? Ma oleks samuti meeleheitel, kui mu pisikesse poodi või kempsu või vanalinna tuleb korraga mass inimesi. Isegi, kui nad on mu head naabrid ja sõbrad. Sest see ongi tülikas ja väsitav. Ehk polnud Leninil õigus ning kunst ei kuulu rahvale. Ma ei tea. Aga ma ikkagi tahaksin näha ilusaid ja huvitavaid asju. Ja kuna reisimine on nii kättesaadav, siis massid on paratamatu nähe. 

Veneetsia lahendus mulle meeldib. Kui on nõudlus, tõsta hinda.

Ning haltuurat ei peaks aktsepteerima mitte mingil juhul. Ei turistina, ega kohalikuna. 

Ma näen rõõmuga välja ku looi turist. See on signaal, et mind tuleb aidata, suunata ja mulle soovitada.