Küsimused haljastajale. Ja vastused

Ma lihtsalt enam ei suuda võidelda. Meie LOV vanem Oleg, ilmselt vihkab mind juba. Las ka teised pingutavad.
Meil siin "renoveeritakse" parki. Ja sellega seoses, oli hommikuks väravate ette tõmmatud aed. Lapsed seisid summas aia taga ja kooli ei pääsenud. Õnneks vene kooli lapsed. Sellepärast õnneks, et venelased on vast ehk sotsiaalselt aktiivsemad, ja kuna meil on venekeelne linnavalitsus, vast jõuab sõnum paremini kohale.

Ma ei jäänud ootama, mis sai. Loodetavasti on nende hulgas paar vandaali, kes suudavad tekitada samasuguse juurdepääsu, nagu oli juba tehtud eesti kooli juurde. 

Raha meil ju parandamiseks on, nagu elu on korduvalt näidanud.

Aga vaadates järjest ja järjest haljastustöid, saan aru, et mul on ses vallas väga puudulikud teadmised. Panen oma küsimused kirja, loodevasti leian kunagi profi, kes aitab neile vastata.

1. Miks eelistatakse igal pool pigem võõrliike ( püramiidtammed, sahhalini kirsid jms).
Vastus EEs https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96258489/meie-linnade-uus-reaalsus-puud-surevad-seistes
Inimesed on võõrlikidega ( elupuud, rodod) toonud sisse haigused, mis tapavad praegused puud.

Lisatud hiljem. 11.04. sain sellised vastused Tallinna Keskkonna- ja kommunaalametist

1. Miks eelistatakse igal pool pigem võõrliike ( püramiidtammed, sahhalini kirsid jms)

Tamm on meie kodumaine liik ning tamme  püramiidvorm on ajalooliselt meie parkides ikka kasutuses olnud. Sahhalini kirsipuu valiku põhjuseks oli liigi dekoratiivsus õitsemise ajal. Kujunduskontseptsioon nägi ette dekoratiivsete õitega puu kasutamist ja selle elemendi nö võimendamist tiigi veepeeglil.

Aju ongi olemas

Täitsa kreisi, mis juhtus. 

Õel tuleb sünnipäev ja tavapärane, mida kingiks tahad, ah pole midagi vaja. Räägime ja jõuame meenutusteni. Et nüüd on ta juba ise selles eas, et meid teise tuppa saata kingitust ette valmistama.

Vanasti, ilmselt nagu toona igal pool, kui oli sugulaste pidu, kupatati lapsed teise tuppa. Valmistasime seal ette eeskava, mida siis hiljem vanematele esitasime.

Viimati tegime üle aastakümnete  come backi enne koroonat ema juubelil. Läksime tädide lastega " korraks teise tuppa" ja esitasime kaanoni " mu viiul on tore..jne. ".

(Tegelikult me leppisime varem kokku ja tegime ka proovi, kuna paljud meist pole vahepeal nootigi laulnud). 

Igatahes oli see vaimustav üllatus ja kingitus.

Selle tulemusena hakkasin meenutama ja tuli meelde, kuidas täditütrega etendasime mustlanna lugu. 

Esimest rida mäletan. Edasi tühjus. Null. Vaikus. Isegi sisu ei mäleta.

Kas inimesed on üllatusmunad?

Minult küsiti, kas võib inimeselt, kes on meie ühine tuttav Fbs. küsida iseloomustust.  Vastasin muidugi jah. Tavaliselt on sellised tagasisided üldjuhul üllatavad ( või siis tavalised ei jää lihtsalt meelde). Mitte negatiivsed ega positiivsed, vaid just üllatavad. Mingid nurgad sinust, millele sa polegi varem mõelnud.

Viimastel aastatel on ühiskonnas järjest olnud polariseerivaid teemasid ning vähemalt mina olen saanud  üllatuda, et inimene, kellest ma midagi arvasin, ei olegi selline.

Ma vihkan südamest igasugust sildistamist ning raamidesse ja kastidesse panekut, aga pean tunnistama, et paratamatult on mul inimestest mingi pilt. Mingi kuvand, ootused, kast, kuhu ma olen ta paigutanud. Olen veendunud, et ei ole olemas häid ja halbu iseloomuomadusi,. Vaid on kontekst, mis mõjutab, kas neist saavad tugevused või nõrkused. Nii et küsimus pole selles, et inimene osutub "pahaks", vaid selles, et ta üllatab (mind), et ta tegelikult erineb pildist, mille olen temast enda jaoks loonud. Sest inimesed ei muutu.

Näiteks, mu vanematel on ühine messengeri konto, aga ma tean eksimatult, kumma kirjutatud sõnum on.
Ja kui kuuled kõrvalt tuttavat rääkimas telefoniga, saad aru, kellega ta parasjagu räägib.

Ma olen viimastel päevadel teinud paar julget käiku, eeldades, et inimesed reageerivad nagu ma ootan. Ja üllatus. Nad reageerivadki.

Ma olen tänaseks korduvalt kogenud, et kui tunned last ja tema pere, siis umbes kolmese kohta võib juba üsna kindlalt öelda, kes ta on ja mis temast saab. Vahel on need teed käänulised ja pikemad, aga lõpuks jõuavad inimesed ikkagi sinna loogilisse punkti.
Loomulikult, kõrvalt on seda kõike kergem näha ja märgata.

Või võtame näite, kus me anname endale lubaduse midagi teistmoodi teha, muutuda. Tõstke käed, kellel see päriselt ja tegelikult õnnestunud on? Tubli oled. Me loeme blogisid, kus autor lahkab juba 10 aastat üht ja sedasama probleemi. Ma hiljuti lugesin üht enda 2016 kirjapandut, mis oleks nagu täna kirjutatud. Ma olen täpselt samasugune. Tammun ringi ja ringi ja ringi ja imestan, miks samade eelduste, suhtumise ja käitumisega midagi ei muutu. 

#ukraina Kui oleks vaid julgust

Jaapan võtaks tagasi Kuriilid 

Moldova Transnistria

Hiina "läheks appi" Ida-Venemaa etnilisele vähemusele.

Türgi kindlustaks võimu Mustal merel.

Kui Soome küsiks tagasi Karjala.

Gruusia taastaks oma iseseisvuse.

Valgevene veel elus olev opositsioon annaks võimaluse õiguspärasele presidendile.

Mis neist on tähtsam kui võim Ukraina üle?

Varjundid

Mingi aeg tagasi sõnastasin enda jaoks, et unine ja väsinud on erinevad mõisted. Siis lisandus kolmas mõiste- tüdimus. Ja nüüd veel neljas. Energia. 

Ma pole väsinud ja mul on praegu energia 100. Andke mulle kirves ja ma lähen metsa langetama. Aga ma olen tüdinud ja unine. Ma magan võimalusel päeval. Õhtul lähen 9 voodisse ja hommikul ajan vaevaga üles. Päevas 10- 11 tundi.

Ma olen nüüd valmis #aastanaiskodukaitses

Ma tahan Eestit kaitsta. Ma tahan õppida Eestit kaitsma.

Täna saatsin avalduse Naiskodukaitsega liitumiseks.

Mul on viimasest militaar- sõjalise-pioneeri- Põuavälgu õppest liiga mitu aastat möödas. Esmaabi- koolitusi on regulaarselt olnud, aga tõsi, et kui kellelgi hakkaks paha, siis üliveendunult ma ei tegutseks.

See otsus ei tulnud kergelt. Ma panen enda jaoks kirja kõhklused ja kahtlused, et hiljem vaadata, palju neist reaalselt täppi läksid.

Kui ma mõtlen sellele organisatsiooni peale, siis tuleb mulle silme ette pr.AE. Ma füüsiliselt kardan naisi ( ja mehi), kes, laenates Reeda väljendit, ütlevad Kuidas Asi On. Kardan neid, kes räägivad vahetpidamata, kas siis kõrge pineva või pehme ja leebe ühtlase häälega. Kas ma suudan konflikte vältida ja rahulikuks jääda.
Ma keeldun osalemast igasugustel religioossetel riitustel a la õnnistamised. 
Mul on tõsiseid probleeme distpliini, reeglite ja autoriteetidele allumisega.

Ja mul on siiani psühhotrauma paraadide, rivistuste, vormide jms osas. NKK äpp ( mis on super hea, lae palun alla!!) nimi, "Ole valmis", tekitab mus mõõduka hüsteeria, sest oma eelmises elus pidin ma vastama sellele "Alati valmis!"... Ja kõik see eelnev on üks põhjustest, miks ma tahan liituda. Et ükski Eesti laps ei peaks seda kunagi enam tegema.

#ukraina Kaastundest

Ma vahel mõtlen, et mida võiks täna mõelda Krimmi, Gruusia, Süüria, Iraagi, Liibanoni, Afganistani jne elanik.

Miks on Ukraina, erinevalt eelnimetatud riikidest, saanud nii sooja toetuse osaliseks. 

Üks konkreetne erinevus on konkreetse välise agressori olemasolu, kellega meil siin Eestis on oma kana kitkuda.

Ühine ajalooline taust ja arusaamine, et sama põhjendus sobib ka meie riigi ründamiseks. 

#ukraina Veel on koidikud vaiksed

Kui niimoodi edasi läheb, siis saab must varsti ekre toetaja, või kes see täpsemalt nn eliidi vastu meil seisabki.

Sest ma ei saa aru.
Me ei saa Ukrainat aidata, sest siis oleks see sõda Venemaa ja Nato vahel? Oleks? Aga on ju. Juba praegu? Küsimus on juriidikas, mida see aga reaalses elus teistmoodi teeks?
Et see viiks sõja laienemiseni ja eskaleerumiseni? Aga mis see variant B oleks? Et Venemaa tõstab käed üles ja ütleb, ups.. See olukord eskaleerub nii sekkumisega kui ka sekkumiseta.
Ja kui nn meie pool väidab, et Venemaal ei jagu ressursse, et Ukrainat sisuliselt alistada ja hoida. Siis.. mida me täpselt kardamegi?
Et Nato sekkumisega algas 3 maailmasõda, mis lõpetati paari kuuga. Kas variant, et Vene-Ukraina sõda kestab 10 aastat on nagu parem, või?

Ja kui Nato ei saa lennukeid saata, siis maailmas on kümneid riike, kes Natosse ei kuulu. Moldova? Rumeenia?. Või siis hoopis mõni kauge Ladina-Ameerika või Aafrika riik. Miks me ei taha. Miks me tahame, et see konflikt jääks vinduma?

Kui üks pool ei mängi reeglite järgi, siis miks teised peavad mängima.

Samuti see spekuleerimine Nato ja El liikmelisusega. Mis mõte sel on. Tänast olukorda vaadates oleks see, et Soome pole Natos, isegi hea variant. Äkki meil on ka varsti relvaabi  vaja, ja Soome "ei saa anda, sest siis oleks see Nato sekkumine.."

Kui meedias räägiti, et põgenike lapsed lähevad eestikeelsetesse koolidesse, rõõmustasin nagu väike laps. Kindlasti on nende hulgas ka vene päritolu noori, nende puhul on vene keskkonnas jätkamine loogiline. Aga teiste puhul, kui nii eesti kui ka vene keel on sinu jaoks võõrkeeled. Siis, miks hakata õppima seda teist võõrkeelt? Ja nüüd järjest uudiseid kuulates, hakkab ka see illusioon murenema. Kersna, kes on siiani jätnud kindlameelse mulje, tunnistab avalikult, et tal pole aimugi kus ja mis lapsed on ja ilmselt neil on vene koolides kergem kohaneda...Me nagu päriselt täiesti teadlikult nõrgestame oma tuleviku julgeolekut?
Täna, praegu, on võimaluse aken, et minna üle riigikeelsele kooliharidusele ja meediale. 

Taevas kukkuski alla

niipalju õnne

Mees istub kodus arvutis. Järsku käib kõmakas. Vaatab aknast välja- meil võetakse siin aastaringselt uut aastat vastu, aga seal on rahulik. Vaatab ukse poole, seal istub üllatusest ja hirmust suurte silmadega kass. Vaatab selja taha. Täpselt tooli taga, on laest põrandale kildudeks kukkunud lamp. Oleks natuke tagapool istunud, oleks vastu pead saanud. Lamp kukkus lambist alla.

Ükspäev käisime väljas. Mees oli jummala paljas ( Tõnu, palun pane särk püksi). Ei salli, mütsi, kindaid... Niimoodi saad veel mingi koroona, noomin teda.
Läks päev ja järgmisel hakkas tatistama ja köhima. Siis tõusis palavik. Palavik läks üle, aga  kehv oli ikka olla. Kuna puhkus sai läbi ja pidi tööle minema, tegi testi. Esimene andis tulemuseks pildi, millist juhendis joonistatud polnud., Tegi teise veel, see oli positiivne.
Nojah, kuna me elame koos, siis olen ilmselgelt ka mina positiivne, mõtlesin ja telefon tegi piiks-piiks..

Hoia äpp andis teada, et mu isolatsiooniperiood lõppes eile. Tõlge: äpi andmetel olen ma 10 päeva tagasi kokku puutunud viirusekandjaga ja selleks, et mitte nakatada, oleksin pidanud kuni eilse päevani isolatsiooni pidama... Jommajoo (Fillon Maillet)
Ma pole testi teinud, kuna see ei anna mulle midagi. Lisaks tavapärasele tatininale ma köhin natuke ja hommikul oli  kurk pisut valus. Ja mu aju on viimastel kuudel nagu ühepajatoit. Erinevad mõtted jooksevad peas ringi, aga ma ei suuda neid lõpuni mõelda. Tea, kas peaks lõpuks ometi piima ja suhkrut sööma hakkama. Siis saaks maha jätta ja tšakrad korda?

Jõin kohvi ära ja otsustasin, et ei viitsi haige olla. Väljas paistis päike. Panin tossud jalga ja läksin hoopis õue. 

Schladming

Huvitaval kombel kõnnin ma alati ajaloost mööda. Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse. Öölaulupidude ajal olin Eesti on teises otsas praktikal. Kui tankid ründasid teletorni, olin ma Soomes. Ja, nüüd, kui Putin läks sõjaga Kiievi peale, sõitsin ma Austriasse. 

Kus on rahu. Vaikus. Täiesti teine maailm. Telekast tuleb saksakeelseid uudiseid, millest ma aru ei saa. Õhtul sirvid pisut eestikeelset meediat, aga see ei jõua kohale. Sest päike paistab. Inimesed on õnnelikud....

On see põgenemine reaalsusest? Taas tagasi Eestis olles tundub kuidagi kohatu puhkusest kirjutada. Aga äkki see ongi mu elu viimane välisreis. .. ning järgmine on tasuta. Siberisse  Ja tuleb elada nii, nagu homset polekski. Sest äkki polegi..

Äkki tõesti. Ongi elu viimane.