Nädalavahetus #visitestonia

Üks mu klient küsis, et mida teha 11 aastase Läti tüdrukuga Lõuna- Eestis, Tartu kandis. Otsisin oma vanad märkmed üles ja kuna üks keskmine laps ei viitsi vaadata mägesid ja torne, siis palusin tuttavatel lapsevanematel anda veel ideid,

Naljakas on see, et kui tõstsin info ChatGptsse, et ta paneks logistilisse järjekorda, tõlgiks inglise keelde ning lisaks vajalikud lingid, siis.. robot lisas omal algatusel veel hulga kohti ja parandas mu aegunud infot ilma palumata.
Näiteks, et Taagepera lossis on Alice imedemaa. Ja Vudilad ja mingi teise lastepargi, mida kohalikud emad oma nimekirja ei pannud..
panen nimekirja postituse lõppu

Järeldus, mis ma sellest tegin. Et nagu pole kohalikelt mõtet küsida, kus te ise sööte ( kodus), nii piisab tegelikult reisisihtkohtade saamiseks ainult internetist. Sest kuidas see info sinna ikka saab, kui mitte meie käest.
Mitte ükski neist emadest ei soovitanud midagi, mis poleks ka Visit Tartu lehel...

Aga nimekirja vaadates jäi mulle silma, et ma olen ammu unistanud minna Tartu Ahaa keskusese ning põgenemistuppa ja tagurpidi majja. Jäävad ootenimekirja. 
Ja labürint!! Ma jumaladan labürinte ja näen seda alati AKs uudisena hooaja lõpul- Et oli.

Rääkisin mehe nõusse ja käisime Toretalu maisilabürindis ning Põltsamaal. Sarapiku talu teele jäi veel ka Pajusi mõis. Me sisse ei läinud, aga paistis imekena.

Kehalised

Väljas oli paduvihm.
Uksekell heliseb.
Ukse taga tilkuv ja läbimärg ülakorruse proua.
Ma viisakalt tere?, - no, äkki juhtus midagi...
Tema.. ups, sorry, vale korrus.
Täna tõi mees poest piima, mahla ja sefiiri. Tuleb välisuksest sisse ja avastab, et jättis võtmed autosse. Paneb siis asjad seniks postkasti peale, no kes see ikka võtab, eks.
Läheb välja tagasi ja näeb läbi ukse klaasi:
tuleb neiu, Võtab mahla ja sefiiri ning pöördub nendega tagasi st oma koju.
Mees kärmelt tagasi, halloo... minu asjad.
Neiu ?? sry, siia ju vahel jäetakse tasuta asju, ma mõtlesin., et võib võtta.

Neiu elab samuti meie kohal.
Viimasel ajal ajab mind hulluks, et kusagilt tuleb kanepilõhna. Ma ei saa aru kust. Nüüd, ma vähemalt aiman... Ülakorrus?!...

ETVst tuleb taas " Sinu kätes". Lühidalt, tüübil on mälukaotus ja nüüd teeb kõik, et mälu tagasi saada.
Ma pole saanud vastust küsimusele, et kui mälu tuleb tagasi, kas ta siis tuleb sellisena, nagu normaalsel inimesel, et pooli asju ei mäleta nagunii. Või on tagasitulev mälu täiuslik. Et mäletad kõike. 

Kui vanasti tundus mu kõhus olevat toru,  kõik mis sisse kallasin (vesi,  muidugi),  väljus imendumata.  Siis nüüd on tekkinud kooniline kolb,  mille põhi on just naba ümbruse kohal.. :(
Mida järgmiseks?

Btw, kas olete märganud, et AK naised kannavad ühesuguseid kingi. 

Palgid ja pinnud

uue telefoni ostsin. Kõik ilus ja kena, aga innovatiivne tootearendusprotsess on  eemaldanud audioväljundi, mille sisse saaks panna juhtmega kõrvaklappide otsiku. Olgem siis popid ja noortepärased ja kasutagem BT klappe.

Pärast seda, kui olin neid otsinud nii mustikavarte, kui ka maasikalehtede vahelt sain aru, et toas jah, palun. Ilmselt isegi tänaval, kus kõnnid mõõdetud ja rahulikul sammul. Aga minu elustiiliga kahjuks ei sobi. Kaovad ära. Mees küll soovitas- nagu vormelisõitjatel, et teibi kleeplindiga kõrva külge, aga .. ma siiski vähemalt üritan olla daam.

Aga ma olen ju geenius, eks.. Vaatan telefoni ja tuleb idee- usb auk, kui sinna lisada vastav adapter, saabki ju klappide juhtmeotsiku ühendada?

Tehtud. Mõeldud.

panen klapid kõrva, lähen õue ja hakkan kuulama oma iganädalast poliitikasaadet. Heli on pisut kehv, aga keeran kõvemaks, ja pole hullu.

Kas te olete märganud, et paljudel  meie kaasmaalastel on soov jagada oma lemmiklaule ka teiste inimestega?  Neil on sageli kaasas mitte pisike, vaid täitsa korralik stereoseade mida nad siis volüüm põhjas pargil, tänaval jne kuulavad. Tavaliselt venekeelset räppi. Aga tegelikult  poleks vahet. Minu muusikamaitse on nii ehk naa teistsugune ja mind häirib.

No vot siis. Kõnnin klapid peas ja möödun taas ühest diskorist, kes heli põhjas kuulab pargipingil oma muusikat. Saadan talle hävitava pilgu. Läbi päikeseprillide, muidugi. Tüüp irvitab vastu.

Poliitikasaade saab läbi, võtan klapid peast et helistada ja... saan aru, et saade mängib endiselt. Mul ei ole klappe peas. Heli tuleb telefonist. Mitte klappidest....

Chatgtp andis mulle armulikult teada, et nii ei saa mitte, et vaja on aktiivset DAC adapterit...

Õunahoidised

Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.

Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.

Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.

Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.

virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.

aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.

Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvale

ma olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.

Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.

Nädal 30

 

Ma ei viitsi praegu vaatama minna, kumb on staažikam järjepidev blogija Eveliis või Mallukas?

Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...

Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi. 
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha  selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel. 

Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.

Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt.  Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla.  Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse. 

Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.

Da Vinci Genius

Ma jään jonnakalt oma arvamuse juurde, et Jules Verne ja Leonardo da Vinci olid inimesed tulevikust, kes ajarändasid ja siis kaasaegseid imestama panid.

Olen rohkem Michelangelo fänn, seega väga palju Vincist ei tea, aga niipalju on meeles, et mees oli väga hea turundaja ning oskas raha teha ja mis vast isegi olulisem, hoida. Puhtalt ja kenasti riides ning suure sõpruskonnaga. Ning geenius, seda muidugi. Järgmise itaalia reisi tahaks temale nn pühendada.

Seega. Loomulikult tundus näituse mõte huvitav. 

aga tegelikult oli jama. Da Vinciga oli niipalju seost kui Egmonti "klassikalistel muinasjuttudel" klassikaliste muinasjuttudega. Selle piletiraha eest oleks võinud vähemalt kumiseva ingliskeelse audio hea diktsiooniga eesti keelde tõlkida või siis vähemalt tõlkeaparaate jagada, mitte midagi ei saanud aru. 

Mis oli väga hea- kogu interaktiivne valgusmäng. Ikka hämmastav, millist optilist illusiooni suudab luua lihtsalt valgus. 

Väikestel lastel oli ka väga tore- jooksid innustunult ringi. Noored istusid seina ääres ja skrollisid telefonis.

Kas ma soovitan? Kui pileti hind oleks vähemalt poole soodsam, siis miks mitte.

Mõni sõna ajaloo huvides ilmast. Lõpuks on suvi. Siiani oli külm ja vihma tuli ka palju. Karta on, et sügisel on toidu hinnad laes. Nii vähe maasikaid ja kurke, kui sel aastal, pole ma vist ka kunagi varem söönud. Moosiks tegin 6,60 hinnaga maasikad. Tegelikult õudne. Peab tulevikus virsiku ja aprikoosi peale üle minema, Eelmisel aastal tehtud nektariinimoos oli tegelikult imehea.

Muidu on kiire ja tegus elu. 

Hullult tahaks puhkusele. Ehk siis lihtsalt magada ja mitte midagi teha.

Iseoma laulupidu 2025

Ja saigi läbi.

Minu esimene pidu oli lastekooriga 1980. Põlvini lompides, rahvariided märjad.. Vahepeale jäi lugematu arv pidusid maal ja linnas. Eestis ja mujal. Ja viimane Kuljusega 1990 (ja 1991 Gaudeamus). 

Esimene sõna, mis mul laulupeoga seostub on - vihm. Märjad ja porised rahvariided. Edasi harutades tuleb meelde koolimajas ööbimised- käisime ABC-des kohukesi otsimas ning tornmajades liftiga sõitmas. Meie väikelinnas ei pakutud kumbagi meelelahutust.
Sel korral kuulsin bussis, kuidas teismeline neiu seletab sõbrannale, siiralt ja südamest: kui laulupidu poleks olnud, siis ei teakski kui luksuslikult me oleme elanud...
Mnjah, tänapäeva noorele on koolimaja, kuivkäimlad, pori ja hernesupp ilmselt täielik eksootika.  Toitlustamist läbiviinud NKK naised rääkisid, kuidas ameerika lapsed hernesuppi sõid....Aga sõid :)

(Suur)Tantsupidu seostub mul pettumusega. Palju palju ootamist ning seejärel selgub, et kauaõpitud tantsu õieti esitada ei saagi, ainult mustreid saab teha.. Ja siis veel selline lugu. Proov sai läbi ja keegi pakkus, et läheks Harku järve ujuma. Ma ei läinud sest... ma ei teadnud, kuidas ma Harku järve äärest pärast Tipi ühikasse saan :) Ei olnud ju tookord mobiile, veebi ega midagi.

Seega, ma ei saa öelda, et ma oleks koletumal kombel laulupeole tagasi igatsenud. Pigem oli seekord jess-tunne. Ära tegime. Meie "tellija materjalist ja õhinapõhine" laulukoor sai laulma ja selgeks ja peole ka. See oli väga hea.

No ja vihm.. Kuigi proovipäeval saime päikesepõletuse ja lõpu ühendkoorideks tuli isegi päike välja, siis mu kaunid rahvariided olid keebi all peidus. Laulupidu see on vihm.

Usaldusest

Ilmselgelt said mu vanemad perearsti nimekirja mitte kõrvalmajas asuvas keskuses, vaid bussiga 20 minutit ja 8 peatust. Minu enda perearsti juurde saab ühe ümberistumisega- kokku 36 minutit ja 12 +2 peatust.
Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.

Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus  kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda. 

Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.

Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg. 

Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel.  Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid.  Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.

Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine. 

Inimesed

Mida harvem kirjutad, seda keerulisemaks läheb. Samas oleks väga kahju täitsa lõpetada, hea on vaadata nö päevikuna, mis tehtud ja juhtus.

Mul on aken lahti ja akna taga teevad tantsijad proovi. Meie linnaosa sotsmeedia grupis pahandas keegi Irina- millal see jama lõppeb? Parkimiskohad on võetud, ruuporist karjutakse käsklusi, muusika üürgab... Suurem osa kodanikest asus tantsijate kaitsele- loll, Irina, kuidas sa ei tea, et tantsupidu.

Mind ei häiri. Pigem on huvitav. 

Vaatasime eile Jupiterist ära sarja " Kuniks ma luban sul elada". Tegelikult toimunud sündmuse järgi. Autoriks juhtunu ohver. Ma pole vist väga ammu näinud filmi, mille peategelane on nii ebasümpaatne. Selline inimene, kelle puhul peaks 100% vältima soovitust - ole sina ise. 
Vaatad ja üritad aru saad, mis on selle inimese motiivid, miks ta niimoodi käitub. Ja veelkord. Peategelane oli ohver, tema kallal pandi toime kuritegu. 
Huvitav oli ka see nüanss. Delia rõhutab pidevalt, et ta on kummaline, mis oli tõsi. On erak, introvert ja et tal puudub enesekindlus. 

Nädal 26

 

appi, kui tubli ma olen olnud.

Panin kinni hambaarsti- (novembris saab), juuksuriaja. Tellisin uue telefoni. Vaatasin üle järgmise nädala laulupeo asjad- riided, kohad, kellaajad.
Ahh, ma ei mäleta, kas kirjutasin sellest. Halliste rätiku sidumise õpetuses oli lausa kirjas, et vajad abi st ise ei saa siduda. Sidusime siis kolme naisega. Jube keeruliseks osutus, kuigi loogika peaks olema lihtne- tee kuklale lehv. Nüüd ootab see seotud rätik mütsina koti sees pidu. 
Ja .. kui see nüüd õigel päeval osutub mulle ikkagi mitte sobivat, on seistes kortsu läinud võimidagi, siis....
Sain kätte internetist uuest kohast- TendaGlasses,  tellitud päikseprillid. Kiidan. Aega läks megakaua, aga tasus ära. Uue teleka ostsime. See on nii äge- teatud 3D efektiga- kõik filmid tunduvad kui tavasaated. Mulle nii meeldib.

Ainult uusi tosse ei suuda tellida. Vanadel on auk sees, aga kuna teine ( ja kolmas) paar on veel kantavad, siis .. ükskord.
(ja tead, mis on irooniline. Lugesin selle kuu alguses Susani horoskoopi ja ta väitis, et juunikuus TULEB raha..:))

sel nädalal on olnud kuidagi väga palju "ma ju ütlesin" hetki. Miks küll keegi mu tarka nõu ei kuula...:)

üks osa mu tööst on müük. Viimasel ajal tunnen, et ma vajan koolitust. Kaks probleemi on. Esimene- hinnapakkumised. Sa näed meeletult vaeva, arvutad, arvestad, räägid läbi, vormistad.. teades, et tegelikult on see tühi töö. Lohakalt ei saa ka teha. Sest alati on ju 1% tõenäosus, et läheb kaubaks, ja siis.. peab kõik õigesti olema. Kuidas seda tööd optimeerida. Kasutada nt Ai-d?
Ja teine probleem. Minult tahavad osta need, kellele ma tegelikult ei taha müüa. Ja tuimalt " ei" ei saa ka öelda, sest äkki homme on neid vaja. Kuidas öelda ei, nii et sa ei ütle ei. On küsimus.

Hobuse puudutus

Käisime jaanide ajal matkamas ja tee ääres oli hobuste koppel. Ka hobustel on erinevad iseloomud. Paar olid väga uudishimulikud ja tulid kohe uudistama. Tegin ninale pai. Hobune on sametine ja soe. 

Hobustega tuleb mul alati meelde Reeda kirjeldus sellest, kuidas ta kassid käivad hobustel külas. Huvitav, kuidas tilluke soe kass ja suur hobune omavahel suhtlevad? 

Üks tilluke hetk., aga selle võõra sõbraliku hobuse soojus on endiselt minuga. 

Vahepeal taimedest. Eelmisel aastal üritasime osja tappa äädikaga. Ei aidanud. Sel aastal lisasime ka soola. Näis. Chat gpt ei aita. #jaanimarinaadSurnuaedadele

Kiidan. Lov on leidnud väga hea haljastustaime. Piparmünt. Lõhnab. Õitseb. Invasiivne. Vähenõudlik. 

Nädal 25

Käisin Estonias Nahkhiirt vaatamas. Appikene, milline alkopropaganda!
Ilmselt oli oma  mõju lavastaja Vaariku intervjuul, millega ta juhtis tähelepanu absurdselt naiivsele libretole.) aga oli jah ajuvaba intriig. 
Peale Soomi ja Zahharovi polnud ühtegi tuttavat nime- täitsa piinlik,  peaks sagedamini Estonias käima. Sest mulle meeldib. Isegi, kui lugu on nõrk ja lauljad keskpärased või isegi häirivalt nõrgad. Siis muusika on imeilus. 
Huvitav, tegelikult. Ega ma ju varemgi teab mis palju ooperis käinud. Aga elu oli ilmselt teine. Telekas näidati toonaseid staare rohkem. Mingil hetkel Mart Sander tõi meediapilti... nüüd nagu polegi vist väljundit, et teada saada uuest andekast klassikalisest lauljast.

Natuke teistsugune muusikaelamus oli veel. Meie koori esimene nn päris kontsert st täiesti võõrastele inimestele. Hullult pabistasime, aga ilusasti läks. 
Ja jälle. Mulle meeldib. Meeldib mitmehäälne muusika. Olgu see Strauss või Pärt.
Muusika lülitab täiesti igapäevaelust välja. Sa oled sunnitud keskenduma. Ise lauldes pisut teisti, su aju peab tööd tegema. Aga kuulates lihtsalt lendad.
Kuidas küll need kultuurid, kus laulmine keelatud, end maandavad?

Alkopropaganda juurde tagasi tulles. Käisime erialaliiduga ministeeriumis ja eriala-instituudis rääkimas võimalikust eneseregulatsiooni väljatöötamise võimalusest. Et sina, kallis tarbija, saaksid võimalikult "tervislikku"(loe :suhkru-soola-rasvavaba) toitu. Sest ilmselgelt ei suuda sa ise oma valikuid teha. Osta näiteks maitsestamata või light versioone, mis täna täitsa müügil ja mida jälle pool aastat hiljem sortimendist välja visatakse, sest keegi ei osta. Ning siis taas ohates uuesti sortimenti pannakse, sest äkki nüüd on turg muutunud...
See polnud mu elus esimest korda. Seetõttu ma isegi enam ei vihasta, vaid lihtsalt imestan. 
Esiteks, kui noored inimesed saavad nõunikeks ja spetsialistideks. Et kuidas on meie parempoolsete valitsustega riigis nii palju ametnikke, kes tahavad keelata-reguleerida-öelda, kuidas peab. Et ei nähta suurt pilti, ei saada aru, et me elame avatud majandusega väikeriigis. Et nõudlust tuleb tarbijalt, seeläbi tekib sortiment ja tootja toodab, mida nõutakse. Sest kapitalist tahab kasumit teenida. Teoreetiliselt saab inimest panna sööma midagi, mida ta ei taha, aga see on meiesuguse riigi ettevõtete jaoks väga kallis.
Sa tood fakte, numbreid, näiteid- rõhutad tekkivat absurdi.. ja sel noorel daamil ei liigu isegi kulm.

Mida Chat GPT minust teab?

 Kristallkuul käis Kaamose juures välja idee, et tehtagu meem.

Palun, alustan

Ma tean sinust ainult seda, mida oled mulle siin vestluses või varasemates vestlustes öelnud. Hetkel on mul meeles järgmine:

1. Oled seotud haridusega, ilmselt õpetad või juhendad tudengeid.

2. Oled loonud või plaanid luua erinevaid õppemänge ja simulatsioone, näiteks:

   • Kommunikatsioonimäng, mis põhineb mõistatuse lahendamisel (sarnane mõrvamüsteeriumile, aga igapäevasemas olukorras).

   • Turunduse eksperiment, mis aitab tudengitel mõista ostukäitumist ja eelarvamustevaba lähenemist kliendianalüüsile.

   • Mehhanismi disainil põhinev simulatsioon, mis aitab mõista hinnakampaaniate ja jaekettide tootepakkumiste planeerimist.

3. Eelistad korrektses eesti keeles suhtlemist ja oled täpsustanud näiteks, et sõna „sugu” mitmus on „sood”, mitte „sugud”.

4. Oled kasutanud jooniseid ja viidanud neile täpselt („Pilt 1”).

Minu kommentaar:

ahahah....!!! tühjagi, see "internet teab sinust kõike". Viidatud asjad on mikro sellest, mis teemal oleme suhelnud. Ja kõige ebaolulisem sellest.
Aga korrektne.. miks mitte. Unistada ju võib :) :)

Paharettide ümberkasvatamine

Ma sain 252 euro eest teada, et kass on täiesti terve. Kolesterool on pisut kõrge. Matean matean.. mis teha, kui ma nii rikas olen.
Mulle tundub et hakkab tekkima mingi muster. Kui ma olen magamata, siis juhtub ja ma saan blogipostituse :).

Mingil põhjusel ma ei jäänud magama. Ja kui tavaliselt on unetus piinav, siis sel korral oli kuidagi lihtne. Lebasin silmad pärani, kuulasin kuidas linnud laulavad ja mõtlesin oma mõtteid. Raske hakkas hommikul, kui pidi voodist välja tulema.

Ja siis mu fkng kass kakab jälle diivanile.
See jama algas 1. Jaanuaril. (Vabandust, järgnevad sitajutud aga Marca tegi soojenduse ära, seega vast ok). Kassil on probleemid kakamisega. Teeb kasti stabiilse hunniku ja siis natuke aega hiljem uuesti, aga kõht on täiesti lahti. Versioon nr 2: teeb paar punnikest kasti ja suurema osa näiteks diivanile. Või vaiba peale. Siis on mõnda aega asjad jälle korras, kõik toimib, ma unustan ära, kuni järgmise korrani. 

Korra käisin loomaarsti juures, sain probiootikume, mis aitasid mingi poolteist kuud.

Aitab. Ütlesin kassile, sain tunni aja pärast arstiaja. Toppisin maailmavalus kaebleva looma puuri. 

Me kõik jääme vanaks

Juhtus nii, et ma lugesin suht järjest läbi neli raamatut*, mis rääkisid moel või teisel vanadusest. Hooldekodudest. Dementsusest.

Ma saan kohevarsti 55. Vanasti läksid naised ses vanuses pensionile, seega ma vist võin rääkida eakate ja eelpensionäride nimel.
Jah, vanus on number.
Numbrist olulisem on enesekindlus ja välimus (soovitus: ETVs oli Saksa film Imeilus). Välimus siis  mõistes, et sa ei haise ja niimoodi. Sest evolutsiooniliselt me armastame tugevust. Hakkamasaamist. Muu kõik on sama- igas vanuses on tervemaid, haigemaid, aktiivsemaid ja passiivsemaid. Igal vanusel on oma plussid ja miinused.
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid. Ja tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime tänapäeval igas vanuses ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
Meil on erinevad ainult ... prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.

Pange tähele, et meie maailma valitsevad praegu vanurid. Ätid. Ja 62 aastame Tom Cruise tuleb ilma balloonita allvelaevast pinnale ning turnib õhus lennukite vahel, et päästa maailm (#missionimpossible).

Ehk siis erinevusi on väga vähe.  (Sinu iseloom on sinu saatus. Sinu nägu on sinu iseloom. Ja sinu nägu on sinu geenid. Ehk siis, sinu geenid on sinu iseloom ja saatus. Kas selles võrrandis on üleüldse kohta, et me saame oma saatust ja iseloomu ja kortsude teket muuta? Tegelikult  me muutume.  Ma lugesin selle postituse tarbeks oma vanu kirjutisi. Need oleks nagu kellegi täiesti teise inimese kirjutatud. Ja kopeerisin häbitult mõned lõigud siia. Te nagunii ei mäleta:))
Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud. 

Nädal 20

Ma vahel mõtlen, et mis mu ajus toimub, kui ma ütlen - jah, muidugi.. 

Ma olen praegu Amsterdamis. Iga veerand tunni tagant mängib lähedaloleva kiriku kellamäng. Õues on 18 kraadi, hullult palav ja magada tahaks. Sest tõusin kell pool viis. Pühapäeval olin ühel üritusel, kus oli jõhkralt külm ja vihmane. Tõusma pidin kell pool kaheksa. Nali on selles, et andsin nõusoleku, kuna üritus pidi algama kell 12. Ok, mõtlesin. Eurovision, aga kell 12 jõuan isegi mina. Ja siis läks kuidagi lappama. Selgus, et autoga pääseb sisse kuni kell 10, aga asjad tuli tuua teisest linna otsast ja nii see läks...

Nädal 19

 90date alguses kandideerisin tööle Kaubamajja. "Mis teile Kaubamajas kõige rohkem meeldib?", küsiti intervjuul.
"oo, "elavnesin mina "mulle meeldib see segadus, et esimesel korrusel on võimalik leida sodi seest igasuguseid imelikke ja veidraid riideid.."
Tööle mind ei võetud.. 
Dervla Murphy "Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse" raamatut lugedes tuli see  meelde, sest Dervla on samasugune,
Vau, kui ehe! autentne! siiras! väärtused! väärikus!... pesemata ja nälginud lapsed, loorides koju suletud naised, mitmenaisepidamine, kindzall ja püstol kogu aeg valmis..

Nädal 17

See on olnud uskumatu energiaga nädal. Ma olen nii palju teinud ja jõudnud ( mitte et ma seepärast vähem magada tahaks). Ja nädal on toonud palju palju taaskohtumisi vanade tuttavatega. Mis on olnud tore.

Võtsin end kokku ja käisin Viru keskuses. Et vaataks vaheduseks ka mitte-kiirmoodi. Kuluks ära üks mitte-must soliidne kleit.
Väga masendav kogemus oli, millest ma olen varasemalt ka palju kirjutanud. Sitsikleidid maksavad ca 300 eurot!! Ja oleks nad siis imeilusad. Ei ole. Minu meelest. Mulle meeldivad hoopis sellised. Poodides sain aru, et moes on casual. Sest nn vanakooli soliidseid riideid peaaegu polnudki. Rõõmustav oli vaid üks asi. Nägin, et moes on taas linane. Mul on kapp vanast ajast täis. Tuleb välja otsida ja sisse mahtumist proovida. Ma ei ostnud midagi. Ja ilmselt ei osta ka, sest tegelikult ei ole vaja.

Me oleme mitu-mitu aastat edasi lükanud, et ootame.. ja kelder on täis kaste " aga äkki laps tahab". Lõpp sellele. Ei taha ja ei hakkagi tahtma.
Kasutasin vanakooli meetodi. Koostasin ja panin seina peale  kaks nimekirja-. Üks- kuhu asjad peaks viima, koos aadresside ja lahtiolekuaegadega. Ning teine küsimused- ehk siis teemad, mis vajavad veel mõtlemist. Mis need on, küsis mees.  Seletasin. Ja et kui ta aega saab, siis ta võib mind aidata... Läks täpselt nii nagu ma arvasin. Pooled asjad on nüüdseks tehtud. Sest võistlus. Kumb saab rohkem tehtud.

Veel kord päris maailmast

Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud siin.

Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma. 

Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva. 

Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö. 

Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta. 

Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.

Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.

Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).

Öine lend

Ärkasin öösel terava valu peale jalas. Ehmatasin. Nii. Nüüd. Tromb. Surm. 

Vaatasin kella ja hakkasin endamisi naerma. Loomulikult. Ka valu ja surm tulevad õigel ajal, nagu peab. Kell pool neli.

Ma olen nõid ja aasta lõpus kokkuvõtet tehes ennustasin, et 2025 tuleb lõppude aasta. Ainuüksi esimese kvartaliga on asju otsa saanud. Ja see on olnud hea. Mulle meeldib mu praegune elu. 

Kui juba surema peab, siis kas saab paremat tahta? Oma mugavas voodis. Kõikide lähedastega on hästi. Kallis kass valvab ja musträstad röögivad laulda. Ma tegin sellest isegi +30% haiku.

Musträsta meloodia 

Kajakad karjuvad koidikul

mustal minutil mulle 

(Btw, kas sa tead, miks musträstas öösel ei maga? Mina tänu ChatGPT le nüüd tean )

Neid hetki on vaja, et veenduda. Vanadel rahvastel on olnud õigus. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja ka vastupidi, selleks, et saada midagi head, on vaja halba. 

Kui te ennast universumi valitsejatena kujutlete, siis kuidas te praegust olukorda lahendate? 

Liblikatest

Kass oksendas vaibale. Pesin vaiba. Panin õue kuivama. Selgus, et vaibaalune põrand on must. Panin tolmuimeja tööle. Kuna tolmuimeja teeb üsna kõva müra, lugesin samal ajal raamatut. Raamatus joodi veini. Avasin pudeli. Alkohol tahab süüa. Tegin juustupaki lahti...

Vaatasime Valget kuningannat ja enne seda Vene, Austria, Prantsusmaa jne kuningakodade seriaale. 

mis need ohjad meida hoidvad

 

Nonii. Ettelaulmised tehtud. Esimene kaitsva risti ja teine NL vapi all...:) ehk on kasu :)
nüüd algab siis KÕIGE olulisem probleem. Tühja sest lauluoskusest, aga mida selga panna. 

Kuna mu päritolu on Halliste ja Hargla, siis oli valik päris lihtne- kahe vahel. Ja visates pilgu riietele, oli otsus tehtud: Halliste. Sest vaipseeliku ning arhailise särgiga saan isegi mina hakkama.

Üks neiu müüs käsitsi tikitud Halliste puusapõlle. Ostsin selle ära, sest nii ilus.  Alles hiljem lugesin, et see oli fertiilsuse näitaja. Aga noh, nii vana ma nüüd ka pole. Ja paljuke neid on, kes asja jagavad :)
Seega mul on olemas puusapõll, vöö ja peotäis hõbe- ja vasksõlgi.

Kuna esimene guugeldame laenutuse osas lootust ei jaganud. Juhul kui sul on, anna mulle teada.
Siis esimese hooga olin valmis muretsema st ostma, täiskomplekti, aga õnneks seda kusagil ei müüda. Seejärel hakkas mulk minus mõtlema, et mul on seda vaja ainult üheks korraks. Äkki saaks lihtsamalt. Tulevikus võiks selga panna ainult seelikut (kui see näeb välja selline). Põlle ja rätikut ja pluusi ( lõike pärast) ma päris kindlasti mitte kunagi rohkem ei kasutaks. 

Mis meist saab.

 

Küsitlus

Küsimus:

Kui märkad päikselise ilmaga, kui must on su kodu, siis

Tulemused:

Kokku vastanuid: 0

a) võtad prillid eest: 0

b) hakkad koristama: 0

c) ignoreerid: 0

Nädal 8

Koorilauljate sekt. Autor: Eva-Maria

ma üritasin guugeldada, mis diagnoos see  on, kui inimene näeb kogu aeg mingeid mustreid. Aga ei leidnud.
See oli eneseavastamise nädal.

Sel korral läks mälumäng nii, nagu ma soovisin. Saime viienda koha. Mu tiimiliikmed naersid mu üle, et mis mõte sel eesmärgil. Aga näed, aitas ju.
Ettepoole pole mõtet pürgidagi, sest profide vastu ei saa. Naljaga pooleks- äkki peaks proovima nende strateegiat.. nimelt alustavad nad alati õllega ja seejärel tellivad 3-4 peale kaks pudelit veini... Äkki see ongi tarkuse saladus?:)
Mu mees on hästi võitlushimuline, ta tahab alati võita ( ja võidab ka). Oma üllatuseks sain teada, et ma olen veel auahnem. Eelmisel korral juba "tülitsesime", kui ma tahtsin riskida- punkte duubeldada. Sel korral pidin taas järgi andma, kuna ülejäänud 4 on minust alalhoidlikumad. 

Nagu ülejäänud musttuhat koori, käisime ka meie ette laulmas. Tagasisidet pole veel saanud, ei teagi, on see halb või hea märk. Läks nagu tavaliselt. Ühisproov oli imeline. Ülihea akustika, profid dirigendid. Ma pole vist elus suutnud nii kõrgeid noote võtta, kui sel korral. Aga peale nelja tundi harjutamist oli hääl väsinud, energia otsas. Ja koht, kus esinesime, sõi heli. Teisi hääli polnud kuuldagi ja suur osa meist vahtis taaskord pingsalt nooti nagu näeks laulu esimest korda. Kuidas õpetada inimesed naeratama?

On see lõpp või algus?

Pilt internetist

Kuidas on? Harjutate juba vene keelt? Siberisse sõidu kompsud pakitud?
Ma olen äärmiselt halb konfliktisituatsioonide lahendaja. Ma väldin konflikte, mulle ei meeldi tülitseda. Mu tavapärane käitumismuster on selline:

1. esiteks, ma ei usu. See ei juhtu ometi päriselt?? 
2. siis pehmendamine, eitamine, naljaks pööramine, sul läks natuke sassi, eks. st sina tegid valesti
3. seejärel vabandamine, olukorra õigustamine; äkki mina tegin/ütlesin midagi valesti. Proovime uuesti, proovime rääkida, proovime kompromissi
4. siis ignoreerimine, kas ma saan selle inimeseta/ situatsioonita hakkama
5. ja kui enam kuidagi ei saa siis plahvatus/ kops üle maksa/lööb kaane pealt. Ma lihtsalt karjun, kehtestan agressiivselt. Paaril korral on seda ette tulnud ja see on alati toonud positiivse lahenduse. Kuigi see muster töötab, ma ei kipu seda siiski esimeses järjekorras kasutama..

ja ilmselt just seetõttu, et ma ise olen samasugune, ajab mind kohutavalt närvi see, mis praegu toimub.
See, kuidas Euroopa, poliitikud, meedia, kommentaatorid...

a) pisendavad ja üritavad otsida loogikat, kavalust. Tegelikult ta ei mõtle nii, see on strateegia. Avalikult on ta Putini poolt, aga tegelikult...(Nagu???)
b) õigustavad Trumpi ja süüdistavad iseennast- aga tal on ju õigus, Euroopa polegi blablabla...

Andrei Hvostov kirjutas eilses Ekspressis ( nagu alati) väga hea artikli sellest. Neid äratuskelli on olnud juba kurdistavalt palju. Miks me endiselt midagi ei tee? Ja ainult räägime? 

Palun joonista mulle lammas...

Nooremad lugejad vast ei tea, seega igaks juhuks ütlen, et pealkirja lause on pärit Antoine de Saint-Exupéry raamatust Väike prints, kus "tulnukas" palub autoril joonistada lamba.

Elu on pöördunud ning täna joonistavad tulnukad meile.

Mul oli vaja joonistada maja.
Selleks oli kolm varianti. Alustades kõige lihtsamast
1.  võtta paber ja pliiats ning see maja ise ära joonistada

2. natuke keerulisem. Kasutada olemasolevat materjali- pisut pusimist, kustutada mittevajalik, lisada puuduv. Tehtud.

3. oo, aga meil on ju AI!? ma pole mitte kunagi ai-ga joonistanud, TT alles kirjutas sellest, prooviks? 

Pane ennast proovile

kui head on su veebiturvalisuse teadmised.

Link allpool

Proovi lahendada 30 ülesannet - leida infot inimeste ja fotode kohta, tuvastada võltsandmeid,-uudiseid-AI fotosid jne. Lühidalt kõike seda, mida me igapäevaselt inforuumis liikudes teeme või vähemalt peaksime tegema

https://digikotkas.naiskodukaitse.ee/reeglid

Nädal 6

Aasta tagasi mõtlesin, et varsti jääme vanaks ja pensionile ja oh õudu.. kas me peame siis mehega hommikust õhtuni kodus koos istuma. Aeg oleks leida ühine hobi.
Mina ja mu mees oleme väga väga erinevad inimesed. Aga meile mõlemale meeldib mälumäng ja vahel me naerame, et me oleks ideaalne meeskond. Tema on spetsialist ajaloo, geograafia, poliitika, popmuusika, näitlejate, ja lõpetanud reaalklassi paneb peast matat ja loomulikult! on ta ekspert spordi alal. Mina... oot, mis siin nüüd üle jäi..:) klassikaline muusika, kirjandus.. eee.....:) Las jääb.
Mõeldud tehtud. Ja.. mees liitus spordi- ja mina kirjandusmälumänguga.
Oligi väga tore. Aga see polnud ju eesmärk. Nii ei saa. Ja sel aastal üritasime uuesti ja tegime teoks.
Eile käisime esimest korda koos. Tundub, et on seltskond inimesi- te kõik tunnete neid meediast, kes käivad absoluutselt kõikidel Eestis korraldavatel mängudel. Mina nägin neid ka oma kirjanduse- ja mees spordimängudel.  Eile olid nad taas kohal. Vaatad ja tead, et sul pole proffide vastu lootustki.
Meil oli viiene punt ja saime 9. koha. Vahed olid väga napid. Me tõepoolest täiendame teineteist ja tekkis väga hea sünergia.
Päev enne seda käisin nkk mälumängul. Sel aastal uue tiimiga ja jäime ka üheksandaks. Samuti nappide vahedega.

Kõige rohkem ajab närvi see, kui sul on laual õige vastus ja viimasel hetkel valid vale.  Mis mulle veel ei meeldi- kui ei anta vihjeid. Näiteks. Mõlemas mängus küsiti analoogne küsimus. Mis aastal esilinastus multikas/seriaal. nkk mängus siinkohal küsimus lõppeski. Vaatad lakke, sa kas tead või ei tea. Eriti karm on see piltide puhul- kes on pildil. Vabandust? Äkki õige pisut konteksti? Sajand? Manner?
Teisel mälumängul oli küsimustele lisatud vihjed, mis samal aastal veel toimus. Ehk, kui sa ei tea on sul võimalus muude teadmiste ja loogika abil õige vastus tuletada.

Nädal 5

Sel nädalal ei juhtunud just ülearu palju, mida kirja panna.

Kõige põnevam oli tavakasutaja küberturbeteemaline OSINT võistlus. Kolmeliimelisel tiimil tuli kahe tunni jooksul lahendada 30 ülesannet - leida infot inimeste ja fotode kohta, tuvastada võltsandmeid,-uudiseid-AI fotosid jne. Lühidalt tegime kõike seda, mida me igapäevaselt inforuumis liikudes teeme või vähemalt peaksime tegema.  Ma väga väga loodan, et see õpe on tänapäeva kooliprogrammides. Kokku osales 75 tiimi, Nagu ikka, kujunes kõige raskemaks ülemõtlemise vältimine :) vahel tuli lihtsalt arvutada või kasutada lihtsat loogikat.... me esitasime viimase lahenduse kaks minutit enne lõppu ja jäime üldarvestuses viiendaks. Tallinna ringkonna arvestuses olime essad!  

Parafraseerides meie peaministrit, siis loll on siiski kerge olla ja tark raske. Paratamatult tekitavad sellised teadmised mõõduka  paranoia. Kaur on mul varasemalt aeg-ajalt juhtinud viiskalt tähelepanu, et see või teine foto pole mõistlik veebi panna. Ilma süvenemata  olen need kuulekalt eemaldanud. Nüüd, ise läbi tehes ja aru saades, kui lihtne on jõuda aadressi, telefoninumbri ja kellaajani... mnjah.

Veebruaris lubati see võistlus teha avalikuks st igaüks saab proovida. Siis jagan.

Siis oli mul veel kahepäevane nohu. Mu tatine nina on igapäevane seisund, seega nohuks loen ma olukorda, kui tatt jõuab pähe. Lisaks olen ma varemgi märganud, et ma olen seest tühi- ainult üks toru on. Kõik mis sisse kallan vuliseb imendumata välja. Ja tatt läheb otse üles pähe või alla, kurku (vabandust). Õnneks on tänapäeva rohud nii efektiivsed, et ega vist kõrvalseisjad aru ei saagi mu nohust.

Nädal 4

Käisin Draamateatris vaatamas etendust " Kunst". Ma ikka ei saa käia peale tööpäeva teatris. Seekord jälle. Istud vaatad ja tukk tükib peale. Kui sa küsid, millest etendus rääkis, siis ma ei oska midagi vastata. Nii kahju. Samas oli piisavalt naljakas. Täiesti sürr, tukud, üritad silmi lahti hoida, ja siis on mingi naljakas stseen, mis ajab ka unisest peast naerma. Veel sürrimaks muutis selle kogemuse asjaolu, et paaril korral hakkasid näitlejad ise naerma... Ja see ajas muidugi omakorda ka vaatajad naerma.

Vikerraadios toimub praegu raamatuaasta raames parima filmi valimine.  See pani mind mõtlema- kui palju on üldse väga häid raamatuekraniseeringuid. Sageli on raamat halb ja film hea (Viimne reliikvia) või vastupidi (Rehepapp). Või siis film on täiesti omaette teos (Naerata ometi), millel raamatuga suurt pistmist pole. Ja ilmselgelt on kategooria "hea" täiesti subjektiivne. Lisaks maitsele, sa kujutad raamatut lugedes ette ju mingit oma lugu- kuidas tegelased välja näevad, millise häälega räägivad jne. Mistõttu rezissööri nägemus võib sinu omast väga palju erineda.  Sellest nimekirjast on mu meelest parimad ekraniseeringuid, mis järgivad raamatut ning nii raamat kui ka film on suurepärased - Tõde ja õigus ja Seltsimees laps.

Laululaagris saime oma praktilised oskused käiku lasta. Jättes detailid kõrvale, siis üks tüdruk langes šokki. Kõik lõppes hästi ja saime hakkama. Aga hirmutav oli. Ja pani taas mõtlema, et ma peaksin kõiki neid väljaõppeid kordama. Ma nii vana peaga, noh ( nagu Mar ütleb :))

Huvitav on see, kuidas teoreetiline õppimiskõver taaskord toimib ka praktikas. harjutad harjutad harjutad ja ühel hetkel on kõik suurepärane. Ning pärast seda toimub väike tagasilangus. Alati. Ja seejärel uuesti tõus ning seejärel stabiilsus kõrgemal tasemel. Kui oli päris alguses.

Nädal 3

kord nädalas kirjutamine- et saaks nädalasündmused kirja, toob väga hästi välja selle, kui palju on meie elus sündmusi, mis ei ole sündmused. Ei ühtegi mõtet, emotsiooni. Nad lihtsalt on.

no näiteks on sel nädalal pea igal õhtul olnud pikad pikad aastat kokkuvõtvad koosolekud.  Ja palju palju aruandeid, analüüse. Rohkem ei oskagi siia lisada.
Mul on praeguseks 24 vabatahtliku töö tundi. Ma olen nii väsinud.

Kõik mu kliendid on korraga hulluks läinud. Suured tellimused ja neid on vaja KOHE. Tegelikult on see ju tore, aga meie protsessid on pea peal ja kolleegid meeleheitel.

Lõpuks õnnestus mul läbi teha ka kovisioon. Väga äge oli. Ma kujutan ette, et umbes sellisel viisil toimivad ka AA ja muud tugigrupid?
Suures plaanis on see juhtumi lahendamine. Nii mida sina teeksid tema asemel, mida tema ise teeks jne. Protsessi juhitakse,  reeglid on ees. Konstruktiivne. Jõudsime läbi võtta kolm erinevat teemat, igaühe erineva metoodikaga. 
Järgmisel korral on teemaks negatiivse tagasiside andmine. Ootan põnevusega.

Sel nädalal ravis mind kaks erinevat meedikut. Ma isegi ei tea, miks, lugesin läbi ravimi  infolehe, kus oli mustvalgel kirjas, et seda rohtu ei tohi kasuta sellel eesmärgil, milleks see mulle välja kirjutati. Hm.. kuna ma tavaliselt infolehti ei loe, siis usaldan arsti.

Nädal 2

Linkedin andis teada, et mul sai praeguses töökohas täis 5 aastat. Kõlab uskumatult. Kiiresti läheb aeg. Ja kui palju on selle ajaga muutunud. Kõik on muutunud. Suurem osa inimestest on vahetunud. Tööülesanded muutunud.
Paratamatult tekitab see väikese tagasivaatamise momendi. Mu elus korduvad mingid mustrid. Kui soovite poeetilisemalt, siis refrään. No näiteks, nagu tavaliselt, on mul ka nüüd selle viie aasta jooksul juba teine otsene juht. Lisaks muudki. Ja ma piinan end taas mõttega, et miks ma küll ei muutu ja kui palju sellest on üleüldse minu võimusest ja et minu puhul toimib küll mingi saatus või karma või ettemääratus. Las jääb. 

Juhtusin kuulama ühe oma ekskolleegi, kellega olime kunagi väga lähedased, intervjuud. Viis nostalgialainele. Kui palju on mu elus inimesi, kes on  kunagi olnud nii olulised, kallid, minu inimesed jne jne.. ja elu viib meid lahku. Alguses suhtled, saad kokku. Ja aja möödudes jääb see järjest harvemaks. Võib olla juhuslikult kohtumised üritustel. Sotsiaalmeedia õnnitlused. Ning elu ongi edasi läinud. Nii kahju.
Ma kordan oma vana mõtet- sõpruse säilimiseks on vaja aega ja uusi emotsioone, ühised kogemusi. Ainult nostalgia ning meenutuste peal pikalt ei purjeta.

Ühe kinnise blogi kommentaariumis oli huvitav diskussioon koduloomade rollist meie elus. Ma ütlen ausalt, et ma küll ei oska tekitada hierarhiat, et armstan "nagu last" või siis mitte. Mida üldse tähendab- armastama? Kuidas seda defineerida? 
Selle teema osas on mu peamine mõte, et mu loom on  ju täiesti üksi. Tal pole pere, ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei puutu kokku mitte ühegi liigikaaslasega. Ta sõltub ainult ja ainult minust ( alles oli meedias üks õõvastav lugu kahest hüljatud kassist). Ja loomulikult ma ju vastutan. Nagu ma vastutasin ka lapse eest- et ta oleks söönud, terve, hooldatud, haritud... Ma ei saa oma kassi usaldada, sest ta võib rünnata ja see on väga valus. Ma tean, et tema armastus minu vastu pole päris siiras- ta lähtub oma kasust. Aga kas see pole vastastikku nii? Ka mina lähtun oma kasust- pehme, rahustav seltsiline. Ma pean talle vahel nn haiget tegema, sundima arsti juurde ja rohtu võtma. Ja kas see pole ka inimeste vahel nii?

Ära tundmine

Aastavahetuse " kui nõmedad naljad" tuules mõtlesin, et viga pole mitt ainult naljade kvaliteedis. Eestis osatakse ju endiselt head nalja teha- näiteks vaatasime ära uue hooaja " Uus algus". Kait Kalli stsenaaarium. Väga muhe argipäeva meelelahutus.
Ja probleem pole ka mitte ainult solvumises. Aga mullides. Vaadates SNKT või Edekabelit pidin tunnistama, et suurt osa parodeeritavatest pole ma iial näinud ega kuulnud. Olgu, saad vaadata lihtsalt kui esitust aga suurem osa naljast (olgu siis nii hea või halb kui tahes) läheb seetõttu kaduma. Nalja tegemiseks on vaja mingit ühisosa, ühist konteksti. Ja seda on meil järjest vähem.

Jätkame ka zooloogiatunniga. Huvitav, et kass, kes on põlvkondade kaupa elanud toas, tunneb ära ja reageerib telekast nähtud lindudele. Põtradele ja nugistele näiteks mitte. Heli osas on see arusaadav- mingid sagedused jne. Küsisin ka ai-lt, ta vastas, et instinktid.
Raadiost kuusin, kuidas keegi rääkis oma teadustööst. Nimelt uurib, kas ja kuidas põtrade sõrad käituvad ja toimivad mudas ja soos.
Nendel hetkedel tahaksin töötada teadlasena. 
Mitte minutitki oma elust ei pea sa mõtlema, kuidas omanikele raha teenida või väärtust luua. 

Algus

Head uut aastat.

Üritaks sel aastal nii, et rohkem, mida ma tegin ja vähem, mida ma sellest kõigest arvasin?:) 

Ma ei tea mida vanarahva ennustused selle kohta ütlevad, aga uus aasta tuli kassi kõhulahtisusega. Kuna ta on väga karvane, siis paratamatult jäi ka ta taguots mustaks. Ja ega ta hullukene ju paigal ei passi, vaid kondab ühest kohast teise. 
Otsustasime teda siis pesta. Kõik, kellel on kassid, teavad, mis edasi sai. Õnneks jäin mina terveks, mees on haavatud. Järgmise portsuga põgenes kass juba ainuüksi mind nähes voodi alla. Katsin kogu elamise käterätikutega.. lõpuks kui tüüp mind taas lähemale usaldas, siis üritasin niiskete lappide ja kammiga.. las need detailid jäävad. Olen kogu elamise tekstiili ja põrandad korduvalt üle pesnud. Aga ikkagi on vedela väljaheite lõhn ninas.. ( kõlas see piisavalt viiskalt?) Täna tundub okei olevat. Aga päev alles noor.

Eile käisime raamatuviktoriinil, saime tavapärase viienda koha:) Nagu me juba mitmendat korda tõdesime, siis ülespoole saaksime kerkida vaid siis, kui hakkaksime ka sporti jälgima. Ei, jälgimisest tegelikult ei piisa- üks küsimus oli näiteks, et kes spordiaasta tähtedel sai võistkonna auhinna. Ma vaatasin seda koos mehega. Null mälestust. Kodus kurtsin mehele- ta küsis, et kas nimesid oli ka vaja öelda ja et ta võiks kogu ajaloo ka juurde rääkida....