Nädal 17

See on olnud uskumatu energiaga nädal. Ma olen nii palju teinud ja jõudnud ( mitte et ma seepärast vähem magada tahaks). Ja nädal on toonud palju palju taaskohtumisi vanade tuttavatega. Mis on olnud tore.

Võtsin end kokku ja käisin Viru keskuses. Et vaataks vaheduseks ka mitte-kiirmoodi. Kuluks ära üks mitte-must soliidne kleit.
Väga masendav kogemus oli, millest ma olen varasemalt ka palju kirjutanud. Sitsikleidid maksavad ca 300 eurot!! Ja oleks nad siis imeilusad. Ei ole. Minu meelest. Mulle meeldivad hoopis sellised. Poodides sain aru, et moes on casual. Sest nn vanakooli soliidseid riideid peaaegu polnudki. Rõõmustav oli vaid üks asi. Nägin, et moes on taas linane. Mul on kapp vanast ajast täis. Tuleb välja otsida ja sisse mahtumist proovida. Ma ei ostnud midagi. Ja ilmselt ei osta ka, sest tegelikult ei ole vaja.

Me oleme mitu-mitu aastat edasi lükanud, et ootame.. ja kelder on täis kaste " aga äkki laps tahab". Lõpp sellele. Ei taha ja ei hakkagi tahtma.
Kasutasin vanakooli meetodi. Koostasin ja panin seina peale  kaks nimekirja-. Üks- kuhu asjad peaks viima, koos aadresside ja lahtiolekuaegadega. Ning teine küsimused- ehk siis teemad, mis vajavad veel mõtlemist. Mis need on, küsis mees.  Seletasin. Ja et kui ta aega saab, siis ta võib mind aidata... Läks täpselt nii nagu ma arvasin. Pooled asjad on nüüdseks tehtud. Sest võistlus. Kumb saab rohkem tehtud.

Veel kord päris maailmast

Vaatasin uuesti Barbie filmi. Telekast näitas. Ja see oli ajaga veel paremaks läinud. Ma arvan, et aegade parim ühiskonnakriitiline film. Ma olen sellest kirjutanud siin.

Vaatasin. Ja mõtlesin, et kus ja millal see kõik küll lappama läks. Millal me jõudsime patriarhaarsesse, maskuliinsesse maailma. 

Alguses oli naine. Esimene elusorganism. Ainurakne. Ema. Eva. 

Et liiki mitmekesistada ja geneetiliselt tugevamaks muuta, leiutas jumal anisogameedid, meioosi st Evale appi Adama. Mehe. Et oleks sünergia. Et oleks koostöö. 

Eva, naine on jumal. Ta teab sündi ja surma. Ta teab, et peab olema avatud, paindlik, oskama lahti lasta. 

Waali raamatust saab veel juurde, mida peab teadma ja oskama, et elu jätkuks. Elu eesmärk peaks olema elu.

Palun kirjutage keegi sellest ulmekas.

Waal : Lääne religioonid ja filosoofia on meid traditsiooniliselt defineerinud, kui looduse vastandit. Me oleme üle koletisest ja lähedal inglitele. Vaim on jumalik, keha mitte. Selline dualism on vaieldamatult maskuliinne /.../. See on alati olnud mees, kes on püüdnud veenda, et tema intellekt hõljub kõrgel üle bioloogia. Seda hoiak on lihtsam, kui su keha ei läbi hormoonide tsükleid. /..../Läbi aegade on mehed üritanud end distantseerida lihast (nõrk), emotsioonidest (ebaratsionaalne), naistest (lapsik), loomadest (rumalad).

Öine lend

Ärkasin öösel terava valu peale jalas. Ehmatasin. Nii. Nüüd. Tromb. Surm. 

Vaatasin kella ja hakkasin endamisi naerma. Loomulikult. Ka valu ja surm tulevad õigel ajal, nagu peab. Kell pool neli.

Ma olen nõid ja aasta lõpus kokkuvõtet tehes ennustasin, et 2025 tuleb lõppude aasta. Ainuüksi esimese kvartaliga on asju otsa saanud. Ja see on olnud hea. Mulle meeldib mu praegune elu. 

Kui juba surema peab, siis kas saab paremat tahta? Oma mugavas voodis. Kõikide lähedastega on hästi. Kallis kass valvab ja musträstad röögivad laulda. Ma tegin sellest isegi +30% haiku.

Musträsta meloodia 

Kajakad karjuvad koidikul

mustal minutil mulle 

(Btw, kas sa tead, miks musträstas öösel ei maga? Mina tänu ChatGPT le nüüd tean )

Neid hetki on vaja, et veenduda. Vanadel rahvastel on olnud õigus. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja ka vastupidi, selleks, et saada midagi head, on vaja halba. 

Kui te ennast universumi valitsejatena kujutlete, siis kuidas te praegust olukorda lahendate? 

Liblikatest

Kass oksendas vaibale. Pesin vaiba. Panin õue kuivama. Selgus, et vaibaalune põrand on must. Panin tolmuimeja tööle. Kuna tolmuimeja teeb üsna kõva müra, lugesin samal ajal raamatut. Raamatus joodi veini. Avasin pudeli. Alkohol tahab süüa. Tegin juustupaki lahti...

Vaatasime Valget kuningannat ja enne seda Vene, Austria, Prantsusmaa jne kuningakodade seriaale. 

mis need ohjad meida hoidvad

 

Nonii. Ettelaulmised tehtud. Esimene kaitsva risti ja teine NL vapi all...:) ehk on kasu :)
nüüd algab siis KÕIGE olulisem probleem. Tühja sest lauluoskusest, aga mida selga panna. 

Kuna mu päritolu on Halliste ja Hargla, siis oli valik päris lihtne- kahe vahel. Ja visates pilgu riietele, oli otsus tehtud: Halliste. Sest vaipseeliku ning arhailise särgiga saan isegi mina hakkama.

Üks neiu müüs käsitsi tikitud Halliste puusapõlle. Ostsin selle ära, sest nii ilus.  Alles hiljem lugesin, et see oli fertiilsuse näitaja. Aga noh, nii vana ma nüüd ka pole. Ja paljuke neid on, kes asja jagavad :)
Seega mul on olemas puusapõll, vöö ja peotäis hõbe- ja vasksõlgi.

Kuna esimene guugeldame laenutuse osas lootust ei jaganud. Juhul kui sul on, anna mulle teada.
Siis esimese hooga olin valmis muretsema st ostma, täiskomplekti, aga õnneks seda kusagil ei müüda. Seejärel hakkas mulk minus mõtlema, et mul on seda vaja ainult üheks korraks. Äkki saaks lihtsamalt. Tulevikus võiks selga panna ainult seelikut (kui see näeb välja selline). Põlle ja rätikut ja pluusi ( lõike pärast) ma päris kindlasti mitte kunagi rohkem ei kasutaks. 

Mis meist saab.

 

Küsitlus

Küsimus:

Kui märkad päikselise ilmaga, kui must on su kodu, siis

Tulemused:

Kokku vastanuid: 0

a) võtad prillid eest: 0

b) hakkad koristama: 0

c) ignoreerid: 0

Nädal 8

Koorilauljate sekt. Autor: Eva-Maria

ma üritasin guugeldada, mis diagnoos see  on, kui inimene näeb kogu aeg mingeid mustreid. Aga ei leidnud.
See oli eneseavastamise nädal.

Sel korral läks mälumäng nii, nagu ma soovisin. Saime viienda koha. Mu tiimiliikmed naersid mu üle, et mis mõte sel eesmärgil. Aga näed, aitas ju.
Ettepoole pole mõtet pürgidagi, sest profide vastu ei saa. Naljaga pooleks- äkki peaks proovima nende strateegiat.. nimelt alustavad nad alati õllega ja seejärel tellivad 3-4 peale kaks pudelit veini... Äkki see ongi tarkuse saladus?:)
Mu mees on hästi võitlushimuline, ta tahab alati võita ( ja võidab ka). Oma üllatuseks sain teada, et ma olen veel auahnem. Eelmisel korral juba "tülitsesime", kui ma tahtsin riskida- punkte duubeldada. Sel korral pidin taas järgi andma, kuna ülejäänud 4 on minust alalhoidlikumad. 

Nagu ülejäänud musttuhat koori, käisime ka meie ette laulmas. Tagasisidet pole veel saanud, ei teagi, on see halb või hea märk. Läks nagu tavaliselt. Ühisproov oli imeline. Ülihea akustika, profid dirigendid. Ma pole vist elus suutnud nii kõrgeid noote võtta, kui sel korral. Aga peale nelja tundi harjutamist oli hääl väsinud, energia otsas. Ja koht, kus esinesime, sõi heli. Teisi hääli polnud kuuldagi ja suur osa meist vahtis taaskord pingsalt nooti nagu näeks laulu esimest korda. Kuidas õpetada inimesed naeratama?

On see lõpp või algus?

Pilt internetist

Kuidas on? Harjutate juba vene keelt? Siberisse sõidu kompsud pakitud?
Ma olen äärmiselt halb konfliktisituatsioonide lahendaja. Ma väldin konflikte, mulle ei meeldi tülitseda. Mu tavapärane käitumismuster on selline:

1. esiteks, ma ei usu. See ei juhtu ometi päriselt?? 
2. siis pehmendamine, eitamine, naljaks pööramine, sul läks natuke sassi, eks. st sina tegid valesti
3. seejärel vabandamine, olukorra õigustamine; äkki mina tegin/ütlesin midagi valesti. Proovime uuesti, proovime rääkida, proovime kompromissi
4. siis ignoreerimine, kas ma saan selle inimeseta/ situatsioonita hakkama
5. ja kui enam kuidagi ei saa siis plahvatus/ kops üle maksa/lööb kaane pealt. Ma lihtsalt karjun, kehtestan agressiivselt. Paaril korral on seda ette tulnud ja see on alati toonud positiivse lahenduse. Kuigi see muster töötab, ma ei kipu seda siiski esimeses järjekorras kasutama..

ja ilmselt just seetõttu, et ma ise olen samasugune, ajab mind kohutavalt närvi see, mis praegu toimub.
See, kuidas Euroopa, poliitikud, meedia, kommentaatorid...

a) pisendavad ja üritavad otsida loogikat, kavalust. Tegelikult ta ei mõtle nii, see on strateegia. Avalikult on ta Putini poolt, aga tegelikult...(Nagu???)
b) õigustavad Trumpi ja süüdistavad iseennast- aga tal on ju õigus, Euroopa polegi blablabla...

Andrei Hvostov kirjutas eilses Ekspressis ( nagu alati) väga hea artikli sellest. Neid äratuskelli on olnud juba kurdistavalt palju. Miks me endiselt midagi ei tee? Ja ainult räägime? 

Palun joonista mulle lammas...

Nooremad lugejad vast ei tea, seega igaks juhuks ütlen, et pealkirja lause on pärit Antoine de Saint-Exupéry raamatust Väike prints, kus "tulnukas" palub autoril joonistada lamba.

Elu on pöördunud ning täna joonistavad tulnukad meile.

Mul oli vaja joonistada maja.
Selleks oli kolm varianti. Alustades kõige lihtsamast
1.  võtta paber ja pliiats ning see maja ise ära joonistada

2. natuke keerulisem. Kasutada olemasolevat materjali- pisut pusimist, kustutada mittevajalik, lisada puuduv. Tehtud.

3. oo, aga meil on ju AI!? ma pole mitte kunagi ai-ga joonistanud, TT alles kirjutas sellest, prooviks? 

Pane ennast proovile

kui head on su veebiturvalisuse teadmised.

Link allpool

Proovi lahendada 30 ülesannet - leida infot inimeste ja fotode kohta, tuvastada võltsandmeid,-uudiseid-AI fotosid jne. Lühidalt kõike seda, mida me igapäevaselt inforuumis liikudes teeme või vähemalt peaksime tegema

https://digikotkas.naiskodukaitse.ee/reeglid

Nädal 6

Aasta tagasi mõtlesin, et varsti jääme vanaks ja pensionile ja oh õudu.. kas me peame siis mehega hommikust õhtuni kodus koos istuma. Aeg oleks leida ühine hobi.
Mina ja mu mees oleme väga väga erinevad inimesed. Aga meile mõlemale meeldib mälumäng ja vahel me naerame, et me oleks ideaalne meeskond. Tema on spetsialist ajaloo, geograafia, poliitika, popmuusika, näitlejate, ja lõpetanud reaalklassi paneb peast matat ja loomulikult! on ta ekspert spordi alal. Mina... oot, mis siin nüüd üle jäi..:) klassikaline muusika, kirjandus.. eee.....:) Las jääb.
Mõeldud tehtud. Ja.. mees liitus spordi- ja mina kirjandusmälumänguga.
Oligi väga tore. Aga see polnud ju eesmärk. Nii ei saa. Ja sel aastal üritasime uuesti ja tegime teoks.
Eile käisime esimest korda koos. Tundub, et on seltskond inimesi- te kõik tunnete neid meediast, kes käivad absoluutselt kõikidel Eestis korraldavatel mängudel. Mina nägin neid ka oma kirjanduse- ja mees spordimängudel.  Eile olid nad taas kohal. Vaatad ja tead, et sul pole proffide vastu lootustki.
Meil oli viiene punt ja saime 9. koha. Vahed olid väga napid. Me tõepoolest täiendame teineteist ja tekkis väga hea sünergia.
Päev enne seda käisin nkk mälumängul. Sel aastal uue tiimiga ja jäime ka üheksandaks. Samuti nappide vahedega.

Kõige rohkem ajab närvi see, kui sul on laual õige vastus ja viimasel hetkel valid vale.  Mis mulle veel ei meeldi- kui ei anta vihjeid. Näiteks. Mõlemas mängus küsiti analoogne küsimus. Mis aastal esilinastus multikas/seriaal. nkk mängus siinkohal küsimus lõppeski. Vaatad lakke, sa kas tead või ei tea. Eriti karm on see piltide puhul- kes on pildil. Vabandust? Äkki õige pisut konteksti? Sajand? Manner?
Teisel mälumängul oli küsimustele lisatud vihjed, mis samal aastal veel toimus. Ehk, kui sa ei tea on sul võimalus muude teadmiste ja loogika abil õige vastus tuletada.

Nädal 5

Sel nädalal ei juhtunud just ülearu palju, mida kirja panna.

Kõige põnevam oli tavakasutaja küberturbeteemaline OSINT võistlus. Kolmeliimelisel tiimil tuli kahe tunni jooksul lahendada 30 ülesannet - leida infot inimeste ja fotode kohta, tuvastada võltsandmeid,-uudiseid-AI fotosid jne. Lühidalt tegime kõike seda, mida me igapäevaselt inforuumis liikudes teeme või vähemalt peaksime tegema.  Ma väga väga loodan, et see õpe on tänapäeva kooliprogrammides. Kokku osales 75 tiimi, Nagu ikka, kujunes kõige raskemaks ülemõtlemise vältimine :) vahel tuli lihtsalt arvutada või kasutada lihtsat loogikat.... me esitasime viimase lahenduse kaks minutit enne lõppu ja jäime üldarvestuses viiendaks. Tallinna ringkonna arvestuses olime essad!  

Parafraseerides meie peaministrit, siis loll on siiski kerge olla ja tark raske. Paratamatult tekitavad sellised teadmised mõõduka  paranoia. Kaur on mul varasemalt aeg-ajalt juhtinud viiskalt tähelepanu, et see või teine foto pole mõistlik veebi panna. Ilma süvenemata  olen need kuulekalt eemaldanud. Nüüd, ise läbi tehes ja aru saades, kui lihtne on jõuda aadressi, telefoninumbri ja kellaajani... mnjah.

Veebruaris lubati see võistlus teha avalikuks st igaüks saab proovida. Siis jagan.

Siis oli mul veel kahepäevane nohu. Mu tatine nina on igapäevane seisund, seega nohuks loen ma olukorda, kui tatt jõuab pähe. Lisaks olen ma varemgi märganud, et ma olen seest tühi- ainult üks toru on. Kõik mis sisse kallan vuliseb imendumata välja. Ja tatt läheb otse üles pähe või alla, kurku (vabandust). Õnneks on tänapäeva rohud nii efektiivsed, et ega vist kõrvalseisjad aru ei saagi mu nohust.

Nädal 4

Käisin Draamateatris vaatamas etendust " Kunst". Ma ikka ei saa käia peale tööpäeva teatris. Seekord jälle. Istud vaatad ja tukk tükib peale. Kui sa küsid, millest etendus rääkis, siis ma ei oska midagi vastata. Nii kahju. Samas oli piisavalt naljakas. Täiesti sürr, tukud, üritad silmi lahti hoida, ja siis on mingi naljakas stseen, mis ajab ka unisest peast naerma. Veel sürrimaks muutis selle kogemuse asjaolu, et paaril korral hakkasid näitlejad ise naerma... Ja see ajas muidugi omakorda ka vaatajad naerma.

Vikerraadios toimub praegu raamatuaasta raames parima filmi valimine.  See pani mind mõtlema- kui palju on üldse väga häid raamatuekraniseeringuid. Sageli on raamat halb ja film hea (Viimne reliikvia) või vastupidi (Rehepapp). Või siis film on täiesti omaette teos (Naerata ometi), millel raamatuga suurt pistmist pole. Ja ilmselgelt on kategooria "hea" täiesti subjektiivne. Lisaks maitsele, sa kujutad raamatut lugedes ette ju mingit oma lugu- kuidas tegelased välja näevad, millise häälega räägivad jne. Mistõttu rezissööri nägemus võib sinu omast väga palju erineda.  Sellest nimekirjast on mu meelest parimad ekraniseeringuid, mis järgivad raamatut ning nii raamat kui ka film on suurepärased - Tõde ja õigus ja Seltsimees laps.

Laululaagris saime oma praktilised oskused käiku lasta. Jättes detailid kõrvale, siis üks tüdruk langes šokki. Kõik lõppes hästi ja saime hakkama. Aga hirmutav oli. Ja pani taas mõtlema, et ma peaksin kõiki neid väljaõppeid kordama. Ma nii vana peaga, noh ( nagu Mar ütleb :))

Huvitav on see, kuidas teoreetiline õppimiskõver taaskord toimib ka praktikas. harjutad harjutad harjutad ja ühel hetkel on kõik suurepärane. Ning pärast seda toimub väike tagasilangus. Alati. Ja seejärel uuesti tõus ning seejärel stabiilsus kõrgemal tasemel. Kui oli päris alguses.

Nädal 3

kord nädalas kirjutamine- et saaks nädalasündmused kirja, toob väga hästi välja selle, kui palju on meie elus sündmusi, mis ei ole sündmused. Ei ühtegi mõtet, emotsiooni. Nad lihtsalt on.

no näiteks on sel nädalal pea igal õhtul olnud pikad pikad aastat kokkuvõtvad koosolekud.  Ja palju palju aruandeid, analüüse. Rohkem ei oskagi siia lisada.
Mul on praeguseks 24 vabatahtliku töö tundi. Ma olen nii väsinud.

Kõik mu kliendid on korraga hulluks läinud. Suured tellimused ja neid on vaja KOHE. Tegelikult on see ju tore, aga meie protsessid on pea peal ja kolleegid meeleheitel.

Lõpuks õnnestus mul läbi teha ka kovisioon. Väga äge oli. Ma kujutan ette, et umbes sellisel viisil toimivad ka AA ja muud tugigrupid?
Suures plaanis on see juhtumi lahendamine. Nii mida sina teeksid tema asemel, mida tema ise teeks jne. Protsessi juhitakse,  reeglid on ees. Konstruktiivne. Jõudsime läbi võtta kolm erinevat teemat, igaühe erineva metoodikaga. 
Järgmisel korral on teemaks negatiivse tagasiside andmine. Ootan põnevusega.

Sel nädalal ravis mind kaks erinevat meedikut. Ma isegi ei tea, miks, lugesin läbi ravimi  infolehe, kus oli mustvalgel kirjas, et seda rohtu ei tohi kasuta sellel eesmärgil, milleks see mulle välja kirjutati. Hm.. kuna ma tavaliselt infolehti ei loe, siis usaldan arsti.

Nädal 2

Linkedin andis teada, et mul sai praeguses töökohas täis 5 aastat. Kõlab uskumatult. Kiiresti läheb aeg. Ja kui palju on selle ajaga muutunud. Kõik on muutunud. Suurem osa inimestest on vahetunud. Tööülesanded muutunud.
Paratamatult tekitab see väikese tagasivaatamise momendi. Mu elus korduvad mingid mustrid. Kui soovite poeetilisemalt, siis refrään. No näiteks, nagu tavaliselt, on mul ka nüüd selle viie aasta jooksul juba teine otsene juht. Lisaks muudki. Ja ma piinan end taas mõttega, et miks ma küll ei muutu ja kui palju sellest on üleüldse minu võimusest ja et minu puhul toimib küll mingi saatus või karma või ettemääratus. Las jääb. 

Juhtusin kuulama ühe oma ekskolleegi, kellega olime kunagi väga lähedased, intervjuud. Viis nostalgialainele. Kui palju on mu elus inimesi, kes on  kunagi olnud nii olulised, kallid, minu inimesed jne jne.. ja elu viib meid lahku. Alguses suhtled, saad kokku. Ja aja möödudes jääb see järjest harvemaks. Võib olla juhuslikult kohtumised üritustel. Sotsiaalmeedia õnnitlused. Ning elu ongi edasi läinud. Nii kahju.
Ma kordan oma vana mõtet- sõpruse säilimiseks on vaja aega ja uusi emotsioone, ühised kogemusi. Ainult nostalgia ning meenutuste peal pikalt ei purjeta.

Ühe kinnise blogi kommentaariumis oli huvitav diskussioon koduloomade rollist meie elus. Ma ütlen ausalt, et ma küll ei oska tekitada hierarhiat, et armstan "nagu last" või siis mitte. Mida üldse tähendab- armastama? Kuidas seda defineerida? 
Selle teema osas on mu peamine mõte, et mu loom on  ju täiesti üksi. Tal pole pere, ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei puutu kokku mitte ühegi liigikaaslasega. Ta sõltub ainult ja ainult minust ( alles oli meedias üks õõvastav lugu kahest hüljatud kassist). Ja loomulikult ma ju vastutan. Nagu ma vastutasin ka lapse eest- et ta oleks söönud, terve, hooldatud, haritud... Ma ei saa oma kassi usaldada, sest ta võib rünnata ja see on väga valus. Ma tean, et tema armastus minu vastu pole päris siiras- ta lähtub oma kasust. Aga kas see pole vastastikku nii? Ka mina lähtun oma kasust- pehme, rahustav seltsiline. Ma pean talle vahel nn haiget tegema, sundima arsti juurde ja rohtu võtma. Ja kas see pole ka inimeste vahel nii?

Ära tundmine

Aastavahetuse " kui nõmedad naljad" tuules mõtlesin, et viga pole mitt ainult naljade kvaliteedis. Eestis osatakse ju endiselt head nalja teha- näiteks vaatasime ära uue hooaja " Uus algus". Kait Kalli stsenaaarium. Väga muhe argipäeva meelelahutus.
Ja probleem pole ka mitte ainult solvumises. Aga mullides. Vaadates SNKT või Edekabelit pidin tunnistama, et suurt osa parodeeritavatest pole ma iial näinud ega kuulnud. Olgu, saad vaadata lihtsalt kui esitust aga suurem osa naljast (olgu siis nii hea või halb kui tahes) läheb seetõttu kaduma. Nalja tegemiseks on vaja mingit ühisosa, ühist konteksti. Ja seda on meil järjest vähem.

Jätkame ka zooloogiatunniga. Huvitav, et kass, kes on põlvkondade kaupa elanud toas, tunneb ära ja reageerib telekast nähtud lindudele. Põtradele ja nugistele näiteks mitte. Heli osas on see arusaadav- mingid sagedused jne. Küsisin ka ai-lt, ta vastas, et instinktid.
Raadiost kuusin, kuidas keegi rääkis oma teadustööst. Nimelt uurib, kas ja kuidas põtrade sõrad käituvad ja toimivad mudas ja soos.
Nendel hetkedel tahaksin töötada teadlasena. 
Mitte minutitki oma elust ei pea sa mõtlema, kuidas omanikele raha teenida või väärtust luua. 

Algus

Head uut aastat.

Üritaks sel aastal nii, et rohkem, mida ma tegin ja vähem, mida ma sellest kõigest arvasin?:) 

Ma ei tea mida vanarahva ennustused selle kohta ütlevad, aga uus aasta tuli kassi kõhulahtisusega. Kuna ta on väga karvane, siis paratamatult jäi ka ta taguots mustaks. Ja ega ta hullukene ju paigal ei passi, vaid kondab ühest kohast teise. 
Otsustasime teda siis pesta. Kõik, kellel on kassid, teavad, mis edasi sai. Õnneks jäin mina terveks, mees on haavatud. Järgmise portsuga põgenes kass juba ainuüksi mind nähes voodi alla. Katsin kogu elamise käterätikutega.. lõpuks kui tüüp mind taas lähemale usaldas, siis üritasin niiskete lappide ja kammiga.. las need detailid jäävad. Olen kogu elamise tekstiili ja põrandad korduvalt üle pesnud. Aga ikkagi on vedela väljaheite lõhn ninas.. ( kõlas see piisavalt viiskalt?) Täna tundub okei olevat. Aga päev alles noor.

Eile käisime raamatuviktoriinil, saime tavapärase viienda koha:) Nagu me juba mitmendat korda tõdesime, siis ülespoole saaksime kerkida vaid siis, kui hakkaksime ka sporti jälgima. Ei, jälgimisest tegelikult ei piisa- üks küsimus oli näiteks, et kes spordiaasta tähtedel sai võistkonna auhinna. Ma vaatasin seda koos mehega. Null mälestust. Kodus kurtsin mehele- ta küsis, et kas nimesid oli ka vaja öelda ja et ta võiks kogu ajaloo ka juurde rääkida....