Ilmselt oli oma mõju lavastaja Vaariku intervjuul, millega ta juhtis tähelepanu absurdselt naiivsele libretole.) aga oli jah ajuvaba intriig.
Peale Soomi ja Zahharovi polnud ühtegi tuttavat nime- täitsa piinlik, peaks sagedamini Estonias käima. Sest mulle meeldib. Isegi, kui lugu on nõrk ja lauljad keskpärased või isegi häirivalt nõrgad. Siis muusika on imeilus.
Huvitav, tegelikult. Ega ma ju varemgi teab mis palju ooperis käinud. Aga elu oli ilmselt teine. Telekas näidati toonaseid staare rohkem. Mingil hetkel Mart Sander tõi meediapilti... nüüd nagu polegi vist väljundit, et teada saada uuest andekast klassikalisest lauljast.
Natuke teistsugune muusikaelamus oli veel. Meie koori esimene nn päris kontsert st täiesti võõrastele inimestele. Hullult pabistasime, aga ilusasti läks.
Ja jälle. Mulle meeldib. Meeldib mitmehäälne muusika. Olgu see Strauss või Pärt.
Muusika lülitab täiesti igapäevaelust välja. Sa oled sunnitud keskenduma. Ise lauldes pisut teisti, su aju peab tööd tegema. Aga kuulates lihtsalt lendad.
Kuidas küll need kultuurid, kus laulmine keelatud, end maandavad?
Alkopropaganda juurde tagasi tulles. Käisime erialaliiduga ministeeriumis ja eriala-instituudis rääkimas võimalikust eneseregulatsiooni väljatöötamise võimalusest. Et sina, kallis tarbija, saaksid võimalikult "tervislikku"(loe :suhkru-soola-rasvavaba) toitu. Sest ilmselgelt ei suuda sa ise oma valikuid teha. Osta näiteks maitsestamata või light versioone, mis täna täitsa müügil ja mida jälle pool aastat hiljem sortimendist välja visatakse, sest keegi ei osta. Ning siis taas ohates uuesti sortimenti pannakse, sest äkki nüüd on turg muutunud...
See polnud mu elus esimest korda. Seetõttu ma isegi enam ei vihasta, vaid lihtsalt imestan.
Esiteks, kui noored inimesed saavad nõunikeks ja spetsialistideks. Et kuidas on meie parempoolsete valitsustega riigis nii palju ametnikke, kes tahavad keelata-reguleerida-öelda, kuidas peab. Et ei nähta suurt pilti, ei saada aru, et me elame avatud majandusega väikeriigis. Et nõudlust tuleb tarbijalt, seeläbi tekib sortiment ja tootja toodab, mida nõutakse. Sest kapitalist tahab kasumit teenida. Teoreetiliselt saab inimest panna sööma midagi, mida ta ei taha, aga see on meiesuguse riigi ettevõtete jaoks väga kallis.
Sa tood fakte, numbreid, näiteid- rõhutad tekkivat absurdi.. ja sel noorel daamil ei liigu isegi kulm.
Ühe käega tahame me innovatsiooni, koostööd teadusega ja palju palju eksporti. Ja teisega soovime plaanimajandust ja rangeid regulatsioone.
Ahh. Vahet pole. Keskeas prouana võin kinnitada, et ka see läheb mööda (uued valimised) ja tuleb mõne aja pärast uuesti (uued valimised).
Siis lugesin läbi Groeni Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana.
Armas ja kurb. Kohustuslik kõigile, et paremini aru saada vanadusest. Asjad mille peale sa ei tule, millest ei mõtle. Näiteks, et lugemine muutub raskemaks (tuleb jälle üks asi nimekirjast - mida ma pensionile jäädes teen, maha tõmmata :()
Mis ei meeldinud: selle sarja keskmeks on klubi Vakumisu- vanad, kuid mitte surnud. Oma seltskond, kes siis käib ja toimetab. Ning nad ei võta oma liikmeks/kampa igaüht, kes soovib. Vastupidi. Mõnd vanadekodu-kaaslast lausa tõrjutakse, kiusatakse. Kurb mõelda, et ka vanadekodus on kambad, grupid, kiusamine, seltskonnas üksi olemine. Ma ei tea miks ma olen selle teema osas nii tundlik. Ei ole mind kunagi suurt kiusatud, aga kõnetab.
Ja siis tegelikult üks asi veel. Üle 10 aasta kestnud saaga- et mu vanemad koliksid meile st lastele lähemale, sai läbi. Saatuse irooniana minu kodumajja.
Ma rohkem sel teemal praegu ei kirjuta, sest ma pean päris tõsiselt mõtlema, milline formaat sellele anda. Seebiooper? Följeton? Kreeka tragöödia?
Ma mõtlen veel, sest ilmselt pean siiski seda jagama, sest õppimiskohti on oioioi kui palju. Ja teil, mu kaasblogijad ning lugejad - kui see pole juba läbi, siis on teil see kõik veel kardetavasti ees. (ja pane tähele. Ma kirjutan, mõeldes eakad=nemad. Tegelikult oleme me kõik ju kellegi jaoks vanad)
Enda kohta olen saanud teada väga palju. Ja mitte meeldivaid asju. Tohutult mõtteid, mida korralik inimene kõva häälega välja ei ütle ning veel korralikum isegi ei mõtle.
Normaalse naisena tunnen ma end loomulikult pidevalt süüdi. Et olen nii halb tütar.
Ja kui ma ka kunagi olen oma mehe osas mõne halva mõtte mõelnud, siis võtan kõik tagasi ja vabandan. Mu kuldsete kätega hea südamega mees on teinud rohkem kui võiks soovida. Ilma oleksin tänaseks surnd.
Ja praktilise poole pealt teadmine. (kodu)tehnika on rämedalt üledisainitud. Ilmselgelt polnud juhendeid enam alles. Ja ma ei leia, et on normaalne mingi pool tundi nuputada, kuidas nt mikrolaineahi töötab.
jah, mateamatean, miks. Ikka selleks, et sul oleks taas uudis, ja müügitõus, ja lisaväärtusest lähtuv võimalik suurem marginaal.. aga... Päriselt.
Aga vähemalt on nüüd mu ajus vaba ressurssi muude mõtete jaoks. Kui laulupidu ka läbi saab, siis.-.. hakkame taas elama...
PS. kassiga on praegu kõik hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!