2018 kokku

No oli see alles aasta!!!

Kui eelmise aasta kokkuvõttes tekkis mul tunne, et istun kui kinos: mu ümber juhtuvad kummalised, hämmastavad ja uskumatud asjad. Ma vaatan ja suudan vaid imestada, siis sel aastal juhtusid need kummalised asjad minuga.

Lugesin tagantjärele läbi nõid Nastja, Mae Taali ja Mangi horoskoobid. Ja peab tunnistama, et niipalju kujutlusvõimet polnud neil ühelgi. Kui väga otsida, siis kõige rohkem kokkupuutepunkte oli Mangi horoskoobiga. Naljaka kokkusattumusena ennustas ta, et mind kutsutakse saatesse Suud puhtaks. Ja kutsutigi..:) Õnneks sai pragmaatiline meel edevusest võitu. Ma teadsin, et seda lahingut ma ei võida ja lasin konkurendil sinna minna ja hävida. Haa.. :)

Aasta alguses tekkis kummaline situatsioon, et kolmel minu jaoks lähedasel inimesel ( ja mitmel kaugemal tuttaval ka) oli õhus elumuutus. Ja.. erinevatel põhjustel  läks see neil untsu, või lükkus edasi või jäi ära. Nii et, kuigi ma olin 2017 aasta lõpus teinud otsuse, et 20. jaanuaril annan lahkumisavalduse, siis lõin põnnama.

Raamatuaasta 2018

OO jee, parem kui mullu, lausa 21 raamatud eelmise aasta 16 asemel. Aga tegelikult ikkagi piinlikult vähe.
Parimad hinded on minult saanud "Vene veri", "Seltsimees laps" , mille lugesin peale filmi vaatamist veelkord ja uuesti üle. Endiselt on hea :) "Intrigo" , mis sai plusspunktid üllatuste eest. "Vanaema saatis mind ütlema et palub vabandust" ning see autor, Backman oli üle üldse positiivne avastus ja "Damned", Palahniuk oma tuntud headuses.
Mõtteainet pakkusid veel " Britt Marie was here" ja õpetused sellest, kuidas vananeda ja surra.

TOTALS

I read 6,431 pages across 21 books

---

SHORTEST BOOK

191 pages

After Dark

by 

Haruki Murakami

LONGEST BOOK

560 pages

Serafima ja Bogdan

by 

Vahur Afanasjev

AVERAGE LENGTH

306 pages

---

MOST POPULAR

392,802

people also read

Eikusagi

by 

Neil Gaiman

LEAST POPULAR

28

people also read

Intrigo

by 

Håkan Nesser

---

MY AVERAGE RATING FOR 2018

3.7

---

HIGHEST RATED ON GOODREADS

Seltsimees laps

by 

Leelo Tungal

4.73 average

---

My first review of the year

really liked it 

täiesti teistmoodi Murakami!!! ei ühtegi tuttavat tegelast ;)
Stiil, muidugi, on ikka sama :) Hästi filmilik raamat, kohati nagu stsenaarium. Ja lugu, nagu Murakamil ikka, on jälle hea ja sürr ja kohati väga naljakas.

Eriti jäi mind painama, heas mõttes, magamise teema. Ma tahaks ka niimoodi. Lihtsalt magada. Kuude kaupa. Magaks.

MY 2018 BOOKS

it was amazing

it was amazi

it was am

My last review of the year

it was amazing 

mulle meeletult meeldib autori stiil. Nagu pisikesed novellid. Mitmel juhul jäi tegelikult kripeldama, et mis siis ikkagi edasi sai..
mul on üldiselt ka silmad märja koha peal, aga see  raamat oli minu jaoks tõeline pisaratekiskuja.. päris mitu taskurätikut kulus

Süüdi

Kas teil on ka nii, et vahel peab pingutama ebameeldiva tegemiseks, et pärast oleks hea?

No näiteks. Sul hammas tuikab. Karjuvalt ei valuta, aga sa tead, et kui ei reageeri ja edasi lükkad, siis ühel päeval on katastroof. Ohkad raskelt, klapitad aegu, lased endal suus urgitseda, kannatad ja pärast maksad veel peale ka. Aga pärast on hea. Kiidad end, et olid nii tubli.

Üht varasemat postitust kirjutades sain aru, et mu elu juhib süütunne. Või kui soovite pehmemalt, siis võib seda ka kohusetundeks kutsuda. Miks? Ma ei tea. Ju on mingi õnnetu lapsepõlv või muud sarnast, ja mis vahet sel ongi. Selline ma lihtsalt olen.

Ma tunnen end süüdi. Ma tegelikult tahaks teha hoopis muud, aga võtan end kokku. Ja pärast saan aru, et see oli tegelikult hea mõte ja mulle kasulik.

Näiteks
Mu kass ärkab ilma kellata päevadel umbes üheksa ja tuleb voodisse pai nuruma. Tegelikult tahaks ma hoopis magada ning teda ignoreerida. Aga ma tunnen end süüdi. Kui oled taltsutanud pead vastutama. Ja niigi tegelen ma temaga liiga vähe. Ja ma võtan end kokku.
Ja mu kasu. Kui mu sõrmed upuvad ta pehmesse kasukasse ja husqvarna tõmmatakse käima. Ja sa saad aru et pisike usaldav elav habras hing on üdini tänulik ja rõõmus. Ning su mured ja stress sulavad kui kevadine lumi. Ja magada saan ma siis, kui pensionile jään.

Reinkarnatsioon

kas võis olla, et mu kass oli eelmises elus vaeslaps, kes pidi käsikiviga jahvatama, nõgestest siidi ketrama, jões käsitsi pesu pesema ja mis kõik veel.
Ja just sellepärast on ta oma järgmises elus, minu kassina, välja teeninud tõelise mugavuselu? Pikuta, maga, söö ...?

Huvitav, kas ma raban piisavalt et olla järgmises elus nt koaala. Või siis vähemalt väga rikka inimese abikaasa?

Teel alkoholismile

Mul on katseaja lõpuni natuke rohkem kui kuu. Selle aja jooksul peaksin enda jaoks ära otsustama, kas ma tahan jätkata või mitte. Kõik on väga vahva, välja arvatud üks asi.
Mulle tundub, et minult oodatakse liiga palju, imesid. Ja ma ei suuda neile ootustele vastata. Mu loomusest puudub lineaarne must- valge mõtlemine. Otsuse tegemiseks pean ma viima end asjadega kurssi ja kaaluma erinevaid argumente. Kuna kõik on ju minu jaoks uus, siis on see võtnud kauem aega, kui ma ise arvasin. Ja tundub, et kurssisaamine ei lõppegi.. iga jumala päev toob mõne üllatuse, nüansi, idee, detaili, mis muudab kogupilti..
Lisaks on " töö käigus" muutunud ka lähteülesanne. Kui mind võeti tööle, siis eesmärgiga saada huvitavat, kvaliteetset lahendust. Töö käigus selgub järjest rohkem, et vaja oleks ikkagi kuluefektiivset lahendust. Ja teatavasti on need täiesti erinevad asjad..:)

Ma saan ootustest aru. Ma ise ootaks samuti alluvalt, kes on 3 kuud tööl olnud, et tuleks oma värskete ideedega ja viiks need ellu. Aga paraku ei suuda ma ise seda pakkuda. Mul on sohu uppumise tunne, mida rohkem ma rabelen, seda sügavamale vajun ja järjest rohkem tuleb uusi asju, probleeme jne peale.
Ka rohkem töötamine, ületunnid, ei aitaks. Sest mul on vaja värsket ja puhanud mõistust. Ja ma tean, et minu puhul lihtsalt arvutisse vahtimine ei aita. Mul tulevad parimad mõtted just mujal. Väljas.

Ka Eesti matus

Käisin matustel. Imetillukeses õigeusu kirikus Vene piiri ääres. See oli mu esimene õigeusu kogemus, ja päris huvitav. Kuna lahkunu polnud mulle väga lähedane, vaid olime seotud mu abikaasa kaudu, siis suutsin ringi vahtida.

Kirik, nagu öeldud, oli imetilluke, nurgas küdev ahi, aga sellest hoolimata jääkülm. Väljas oli tol päeval miinus 11. Esialgne imetilluke osutus, aga, illusiooniks, selgus, et seinad on tegelikult uksed ja tseremoonia alguses volditi ruum suuremaks.

Saatjatele anti peenikesed õigeusu küünlad. Küdev ahi, küünlad ja üsna pealetükkiva lõhnaga viiruk, millega papp ringi käis, moodustasid ühelt poolt müstilise ja teisalt suitsuse õhkkonna.
Kogu tseremoonia peeti retsitatiivselt. Mis mind hämmastas, et lahkunut mainiti vaid paaris palves. Ei meenutamist, kõnesid vms. Peamine sõnum oli: see, kes uinus, saaks ometi puhata; andestust talle ja et jääks igavene mälestus. Saatjaid manitseti mõtlema selle üle, kui lühike on inimese elu ja valmistuma viimsepäevaks.

Kirstu pandi kaasa ikoon, küünal ja paber palvega. Mingil põhjusel pidi need asetama kadunukese tütar, mitte poeg. Enne kirstu sulgemist visati kirstu kolm peotäit mulda. Ning kinnist kirstu välja kandes pöörati see peaga kiriku poole ning tõsteti kolm korda üles.