Kirik, nagu öeldud, oli imetilluke, nurgas küdev ahi, aga sellest hoolimata jääkülm. Väljas oli tol päeval miinus 11. Esialgne imetilluke osutus, aga, illusiooniks, selgus, et seinad on tegelikult uksed ja tseremoonia alguses volditi ruum suuremaks.
Saatjatele anti peenikesed õigeusu küünlad. Küdev ahi, küünlad ja üsna pealetükkiva lõhnaga viiruk, millega papp ringi käis, moodustasid ühelt poolt müstilise ja teisalt suitsuse õhkkonna.
Kogu tseremoonia peeti retsitatiivselt. Mis mind hämmastas, et lahkunut mainiti vaid paaris palves. Ei meenutamist, kõnesid vms. Peamine sõnum oli: see, kes uinus, saaks ometi puhata; andestust talle ja et jääks igavene mälestus. Saatjaid manitseti mõtlema selle üle, kui lühike on inimese elu ja valmistuma viimsepäevaks.
Kirstu pandi kaasa ikoon, küünal ja paber palvega. Mingil põhjusel pidi need asetama kadunukese tütar, mitte poeg. Enne kirstu sulgemist visati kirstu kolm peotäit mulda. Ning kinnist kirstu välja kandes pöörati see peaga kiriku poole ning tõsteti kolm korda üles.
Üks mõte mis mind tabas. Lahkunu olevat olnud aktiivne koguduse liige. Aga ilmselgelt polnud usuga seotud tema lähedased ja enamik ärasaatjatest. Mis tekitas kohati piinliku momendi. Näiteks palus papp enne kirstu sulgemist viimast korda hüvasti jätta. Tekkis paus. Siis lõpuks keegi kohalolijatest, kes tundus asjaga kursis olevat, läks. Selgus, et tuli minna lahkunu juurde, teda suudelda ja kolm korda kummardada ja seejärel oma kohale tagasi tulla.
Huvitav, kui on teada, et enamik ei ole asjaga kursis, kas siis poleks mõistlik alustada tseremooniat nii, et kõigepealt selgitatakse mängureegleid. Või on see meelega, kes teab see teab ja pole mõtet tsirkust teha, kui see sulle korda ei lähe ja sinu usk pole..?
Kalmistu poole sõites jäi matuserong seisma. Me olime tagapool ja hiljem edasi sõites nägime tee ääres üht vanaprouat tordiga. Selgus, et on selline traditsioon- esimesele vastutulijale antakse tort ja pudel. Ma olen Lõuna Eestist, aga sellisest traditsioonist kuulsin küll esimest korda.
Haud oli sellele kandile traditsiooniliselt laudisega vooderdatud, kuna liivane pinnas vajuks muidu sisse. Aga seda polnud ma varem näinud, et hauas, seintel olid lilled ja küünlad. Sind ei sängitata pimedasse auku, vaid valgustatud ja kaunistatud kalmu...
Kalmistul tehti väga kiiresti. Kolm peotäit mulda. Lõpus veel üks retsitatiivne palve ja kõik. Hiljem kuulsime, et see polnud tavapärane, ilmselt ilma tõttu halastati. Hauda kaevasid, nagu sealmail kombeks, lätlased. Tseremoonia lõpus pakuti kommi ja konjakit.
Oodates haua kinniajamist, jalutasin ringi.
Hämmastav, kui paiksed me ikka vanasti olime. Kõndides Viljandi surnuaial, tean ma praktiliselt iga nime taga mõnd inimest, kes kannab sama perekonnanime. Võrus olid kõik võõrad. Paar Hargla - kandi nime oli.
Inimese elu on imelik.
2018 aasta kevadel olid surnud Kalju ja Tiiu. Tiiul oleks 84,sünnipäev olnud täna, st sel päeval kui matused toimusid, 1. detsembril. Kaljul 12. detsembril. Paraku suri Kalju 24. märtsil ja Tiiu paari nädala jagu hiljem, 10. aprillil. Haual olid mõlema noorepõlvefotod. Kenad inimesed.
Usutavasti pidasid nad aastat nelikümmend või rohkem Tiiu sünnipäeva, sest Kalju ühmas "ah, mis me raiskame, peame koos... " Ja siis suri Kalju, ja Tiiugi läks järele.
Ma armastan pikka lauda. Täidetud munades, kartulisalatis ja natuke liiga magusas veinis on mingi turvatunne. Nostalgia. Kadunud ajad ja mälestused. Muutunud aeg, kus kogu suguvõsa kogunemine mitte ainult matusteks, vaid ka juubeliteks, sünnipäevadeks, ei olnud suur ettevõtmine, vaid tavapärane rutiin.
" Kas mäletad, kui Malle omal ajal... kadunud Ants armastas ikka lauaviina... kui sõidad, siis ei tohi juua, praegu ju võib..."
Arutelud, kas matused olid korraldatud õigesti, nagu " meil kombeks", või pigem " venepäraselt"...
Ja see armas murdekeel...
Mu isapoolne vanaema rääkis võru murrakut. Emapoolsed mulgi oma. See, et eksisteerib mulgi murre, sain ma teada alles paar aastat tagasi, ERR mulgi uudiseid kuulates. Pidin pikali kukkuma- mida murre?? see ongi ju tavaline eesti keel, mida siiani mu tädi ja tädilapsed räägivad....
Tjahh. Kuidas meie lapselapsed matuseid peavad. Kas korraldatakse veel peielaudu.. ?
Ja väljas sadas laia lund.
Ilmselt vist eeldab jah kommetega kursis olemist. Ma olin lapsena hädas luteri kirikus, tavatseremoonial siis. Vanaema vahel võttis kaasa. Harva satud ja siis täpselt ei tea, kuidas ja mida laulda. Aga siis käisin leeris ning nüüd tean, et pisikese lauluraamatu taga (mida saab annetuse eest laenutada meil) on täpselt kirjas, kuidas käituda ja laulusalm ka. Kuna mulle laulda meeldib, siis ikka hoian näpuga järge.
VastaKustutaSuuremate pühade ajal õpetaja annab vihjeid - et istuge ja kuulame jutlust või siis kui loeb pühakirja, siis palub tõusta. Jõulude ajal nt ja lihavõtetel enamasti. Matustel mul ei meenu, kas vihjeid anti. Luteris on see lühike tseremoonia võrreldes tavateenistusega. Palju laulu ja suurem osa haual.
Lugedes hakkas külm, kuidagi meie peres surrakse enamasti pakase ajal ning vanadel ikka laibamatused maal. Ilge külmetamine alati, ükskõik kui soojalt riides siis oled. Pärast kange naps ja soe toit. Peielauad on siinkandis jäämas pigem selle taha, et jube kallis on ning sageli pered otsustavad tuhastada. Siis matus reeglina hiljem ja oma perega ainult, kõige lähedasemad. Üleminekuaeg, ma ei kujutagi ette, kas on juba kujunemas kindel traditsioon, kuidas peaks. Et kas peielaud peaks sel juhul olema peale tuhastamist (kui on tseremoonia ja rahvale teada antud) või alles siis kui on ikka matmine.
Traditsioonilisel oli oma kindel rütm ja reeglistik, raske eksida aga nüüd kõik ju muutumas.
Ja siis veel muidugi see, et peredes ri räägita sageli eelistustest. Mida vanemaks, seda olulisem on need teemad lahti rääkida. Ma imetlen oma tädi, ta on sündinud 1937 ning viimasel aastal suht kehvakene olnud. Riided on valmis, kirjad on minu ema käes, kõik juhised teada. Vana kola on laiali jaganud, eluloolised faktid kirja pannud. Täielik respekt. Julgus ja ausus enese ning teiste suhtes.
Kustutajah, sellised vanainimesed on õnnistuseks :)
Kustuta