Eesti laul 2011 2

Ma olen oma seisukohad Eesti laulust ja eurovisoonist varem kirja pannud ja ausalt öeldes pole mul suurt midagi lisada.

Meie pere teismeline koosseis vaatas igavledes esimese laulu ära, et seejärel ilmselget sõnumit jättes - tegemist on mingi vanainimeste üliigava asjaga, oma toimetuste juurde kaduda.
Poolfinaalis vaadates oma kunagist koolivenda ilmse tülpimusega züriis laule hindamas, tuli mulle meelde kuidas ta 24 aastat tagasi koolipeol esitas laulu "Isa, mets põleb", mis kõlas nagu Mimicry laul. Või ehk pisut paremini, kuna kutid pidasid viisi. See kõik on juba olnud.

Ühtne Eesti Suurkogu

Blogi on hea asi- paned oma kurja või kurva mõtte kirja ning lähed eluga rõõmsalt edasi. Teisalt võib seesama olla ka koormaks. Juhuslik mõte, mis muidu oleks tulnud ja läinud ja teiste mõtete alla mattunud, omandab kirjapanduna tähenduse, muutub seisukohaks, mille eest tuleb vastutada.
See mõte tekkis mul Ühtse Eesti suurkogu vaadates. Iroonia, sarkasm, kriitika ja viha viha viha. Rosolje ja viinaklaasi taga valitsust kiruda on kuidagi ok, aga kui seda kõike sulle paar tundi järjest lakkamatult kaela kallatakse, muutub see masendavaks.

Valimisreklaamist

Ma annan täiesti tasuta ära idee valimisreklaamiks. Ehk keegi erakond on nii armas ja järgmisel korral kasutab seda?

Poe ees, mille kõrval asub muuhulgas ka linnaosavalitsus, on kuumaastik. Või oleks see kuu solvamine? Lühidalt- kraatrid, kuristikud, roopad , mäestik. Parkimiseks pead sa olema saanud load viimaste aastate jooksul st siis olema kõrgema pilotaazi proff, et mitte külglibisemisega kõrvalolevatele autodele mitte selga vajuda. Ja jalakäijana omama ideaalset tasakaalutunnetust....

Võiks võtta kätte ja parkla ning kõnniteed jääst puhastada. Ning uksele riputada sildi: Vassiljev tegi. Või siis need lapsukesed, kes praegu inimestele tulutult üritasid kalendreid ja voldikuid jagada panna möödujatele naeratama ja ütlema- te ei kuku, sest kandidaat nr see ja see koristas platsi ära. Valige tema!

Ma küll valiks. Vist.

Mõistlikud inimesed

Mõistlikud inimesed tunnevad alati õigeid emotsioone. Nad ei erutu, kui tõusevad hinnad või maksud, sest tarkade inimestena nad teavad- süüdi on ülemaailmne imperialism ja halb kliima. Vaata suurt pilti, soovitavad nad. Need mõistlikud inimesed ei kurjusta ametnikuga, kui nad on juhtumisi (aga kuna nad on mõistlikud inimesed, siis juhtub seda üliharva!) seadust rikkunud. Nad paluvad siiralt vabandust, tunnevad kaasa ja jätavad vandesõnad enda teada, kui kellelegi tagant näiteks kogemata otsa sõidavad. Nad saavad alati aru, kui nad on ise süüdi või kui juhtunu muutmine pole nende pädevuses.

Geni lood 7- privaatsusest

Mu kunagine lasteaiaaegne parim sõbranna jõudis facebooki. Me pole suhelnud ja näinud ja rääkinud 30 aastat! Aga kuidagi silmakirjalik oleks küsida, mis sinust saanud on ja kuidas läheb, Sest tegelikult ma tean. Tean, mis kooli lõpetas, kus töötab, et tal on laps ning millistest koolitustest ja spordivõistlustest on osa võtnud jne jne jne.
Internet.
Me lihtsalt elame sellisel ajal, kus meist on igal pool kas me tahame või mitte, jäljed maas. Ehk siis Geni on tegelikult üks ebamugavamaid kohti, tänu viletsale layoutile, kust pahalane, kellel peaks tekkima perverssne huvi uurida kas mu esiisaks on Sauna Jaan või Põllu Mikk, seda vaadata. Genis pole mitte midagi sellist, mida ei saaks lihtsa vaevaga lisaks Googlele, ais-ist, saagast, samuti on perekonnaseisuametid vähemalt minu päringutele alati vastanud kiiresti ja vastutulelikult.

2011 Eesti laulu 1 poolfinaal

Kiirelt siis kommentaarid esimese poolfinaali kohta.
Jaana Kask- väga prof esitus, aga tüdruk vajaks mu meelest kõvasti stilisti kätt. Või siis vastupidi, ei vajaks üldse(?) Samuti võiks refrääniga midagi ette võtta- kas lihtsamaks või siis aeglasemaks teha. Praegu ei jõua kõiki neid väljamõeldud vigurdusi piisavalt veenvalt ära laulda, osa laulu veenvusest läheb kaotsi.

Noorkuu- mulle väga meeldis. Selline kepsakas, absoluutselt prof. ja meenutas ilusaid noorusaegu

Kait Tamrast oli ääretult kahju ja samas ka väga õpetlik case. Laul oli ju iseenesest imeilus, aga hääleke väga nõrgake. Tulemus oleks olnud ilmselt absoluutselt teine, kui selle laulu oleks esitanud näiteks Tõnis Mägi või siis Noorkuu omas stiilis. Teine nö õpetlik osa tuleneb siis järeldusest kui nooreks meie estraad on muutunud.
Njah, rohkem täiskasvanud inimesi, palun.

Miljon põhjust kodus olla

Oletame, et sul on vaja paigaldada miski seade. Helistad, lepid kokku aja. Kuna kõik ametiasutused näivad arvavat, et nende teenuste tellijad on a) töötud b) koduperenaised või c) on neil selline töökoht, kust võib vabalt päevakese ära olla, viskate peres kulli ja kirja ja õnnetu loos määrab sinu, kes peab wifi paigaldamist jälgima.
Ok. Võtad end töölt vabaks ja kaablikutt - kes tuleb nii kaheteistkümne ja nelja vahel, nagu oligi ju lubatud- tuleb kohale.
Tuleb kohale ja seadet keeldub paigaldamast. Sest leping pole sõlmitud sinuga.
Ei aita naiselikud võlud, ei ähvardamine, palumine, pisarad ega ultimaatumid. Kaablikutt jääb vankumatuks. Teda ei veena tema silme all sahtlist välja otsitud lepinguomaniku pass, abielutunnistus.... Volitus njetu, ei vsjo.
Kõnnib minema. Sina internetti ei saa. Ja sinu prsses tööpäev ei huvita otse loomulikult mitte kedagi.

Meedia ja valimised

Mind vihastab, et peavoolumeedia süvendab ja võimendab seisukohta- parlamenti pääseb vaid 4 erakonda, ärge raisake oma häält ära.
Kui üksikandidaatide puhul võib lörtsida su soovi valimisseadus, siis Roheliste ja Rahvaliidu paramendipääs on küll ainult valijate taga.
Kas poleks siiski  eetiline ja vastutustundlik inimesi julgustada hääletama südametunnistusega mitte jäme-pragmaatiliselt?

Rahandusministeerium avaldas valimislubaduste kulud. Et me kõik saaksime nüüd häbistada neid, kes palju kulutavad ning tunnustada kokkuhoidlikke. 
Tõsi, ma ei tea riigijuhtimisest suurt midagi. Ja võibolla pole õige tõmmata siit paralleele ettevõtte toimimisega, aga ikkagi- kulude kontrolli all hoidmine on väga vajalik ning tore, aga sellest enam peaks energia olema suunatud sellele, kuidas tulusid suurendada.
Me ei saa iga investeeringut mõista automaatselt hukka- no näiteks struktuuride optimiseerimised, sündivuse- ja haridustoetused jms peaksid siiski lühemas või pikemas perpektiivis tulusid suurendama.

Juba mu vanaema ütles, et kokkuhoid pole koonerdamine. Mul on kõrini sellest garaazifirmalikust närutamisest. Ning mind kurvastab, et meedia seda mõtteviisi süvendab.
Kas ei võiks valimisseadusesse kirjutada kohustuse, et iga kandideerija, enne kui ta lastakse Eesti pisikese rahakoti juurde,  peab olema õppinud/töötanud mõnes rikkas välismaa firmas. Et näeks suurt pilti, oskaks unistada ja julgeks riskida.
Kui tahad suureks saada, tuleb suurelt mõelda.

Unistus pensionist

Aga mis siis, kui töö või õigemini selle läbi loodav väärtus pole mitte konstantne ega ka mitte rahvaarvuga võrdeliselt kasvav suurus? Äkki saab töö otsa. Näiteks, sest, ressursid vähenevad- enam ei saa niipalju toota. Teiseks on tootlikkus hüppeliselt kasvanud, ei vajata enam nii palju inimesi ühe ühiku saamiseks ning kolmandaks mulle tundub, et ka vajadus hakkab vähehaaval vähenema, inimesed hakkavad järjest enam tajuma, et neid asju niipalju vaja polegi.
Sajast tuhandest ehk kümnendik loob endale töökoha, et pakkuda olemasolevale konkurentsi või siis on neil tõepoolest nutikas läbimurdeline idee. Aga ülejäänud? Ainus, mida inimesed tegelikult vajavad, on toit.


Sõnad- ümberõpe töötutele ja/või eakatele kõlab paberil nii lihtsalt ja loogiliselt. Kuidas aga toimida, kui su vales kohas oleva Kodu järelturuväärtus on 70 tuhat, kui miski ime läbi peaks see üldse likviidseks osutuma ning ümberõpitud töö ei kata su tegelikke kulusid?  
Ja mis saab motivatsioonist ja tulemustest, kui eakas, kes ei jaksa enam teha füüsiliselt rasket asfaldipanija või kaevuri  tööd õpetatakse ümber inseneriks või IT spetsiks või mis iganes valdkonnas juhtub riigil töökäsi vaja olevat.

Keskklassikriis

Huvitav, miks telekavaatamine tegevusena on taunimisväärsem kui teatris ja kinos käimine.
Kas see, et tõmban saapad jalga ning lähen inimeste sekka annab tegevusele õilsust ja elitaarsust?

Telekale heidetakse ette, et tegevus on passiivne, ainult jälgid ja ei mõtle.
Kas sõnnikust saab kuld, kui teda esitavad inimesed elavas ettekandes?

Reklaamiklubi 4. Kuidas teha head reklaami

2010 aasta mantraks oli väide, et rasketel aegadel võidavad need, kes panustavad samas mahus turundusse kui headel aegadel. Ja tundub, et suurem osa reklaamijatest on seda nõuannet kuulda võtnud:) Ma pole veel näinud aasta kokkuvõtet meediakulutustest, kuid kolmanda kvartali seisuga võib väita, et oluliselt meediakulutused ei vähenenud- ehk mõnevõrra panustati vähem ajakirjandusse teiste kanalite kasvu arvelt. Siinkohal tuleks tunnustada kõiki neid ettevõtteid, kel välismaal suurt rikast "ema" pole ning kes sellest hoolimata endiselt pildis ja elus.

Kordades lihtsam on valida nö kuldmuna kandidaate, ehk siis neid vahvaid reklaame, mida telekast hea vaadata, aga mis tegelikult su ostukäitumist ei muuda. Kas neid ongi üldse õige nimetada reklaamideks?
Memokraadi blogis  oli hiljuti, küll pisut teises kontekstis - juttu oli sellest, et Eesti reklaamid on viletsad ja seda põhjendatakse turu väiksusega ( ja et nii pole õige teha).
Enne selgitusi defineerime mõiste- viletsa reklaami all ei pea ma silmas seksistlikku või labast reklaami, mina lausa keelaks sellised. Kui räägitakse viletsast reklaamist siis peetakse üldjuhul silmas tehniliselt vähenõudlikku ja kunstiliselt mitte eriti kõrgel tasemel olevat reklaami- teate küll: toode, hind, tulge ostma.

Kas tatar on kallis?

Pole ammu teinud tatraputru, sest ajalehes oli kirjas, et tatar on kallis. Ma ei mäleta, kui palju ta enne maksis, aga ca 30 krooni kilo eest ei tundu õiglane hind küll.
Aga tõe kriteerium on praktika. Kuidas siis tegelikult on.

Võtan võrdluseks kartuli, riisi, tatra ning makaronid ning arvutan, kui palju läheb maksma keskmine ports ca 200 g keedetud ainet.

Riis 1,59 eur/kg. Riis paisub ca 1,5- 2 korda. Tootjad soovitavad pakendil võtta ühe inimese portsuks 125 g.
Kartul kg hind on ca 0,61 euri. Muuseas, nõukaaegne Sbornik retseptur väidab, et perioodil 1. jaanuar- 28. veerbuar tuleks kaoks võtta 35%...:) Õnneks on ajad muutunud. Ma arvan, et kadu on maksimaalselt 10%, kui sedagi, ehk siis 220 grammi kartuleid.
Tatar paisub ca 2- 2,5 korda, ehk siis 200 grammi jaoks on vaja u 80 grammi tatart. Ning kilohind oli  poes 2,23 euri. Tegelikult oli hetkel poes kampaania ning tatra oleks kätte saanud ka 1,99 euri kilo. Aga arvestame tavahindadega.
Makaronide hinnaskaala on väga lai 1,4- 1,9 euri kilo. Need, mida mina ostan, maksavad 1,50 eur/kg. 200 g makaronide saamiseks kulub u 80 g makarone. Üldjuhul, mida kvaliteetsemad, seda vähem paisuvad. Ühel pakendil oli kirjas, et portsu peale kulub lausa 100 g. Aga arvestan keskmise, st 90 grammiga.

Niisiis, 200 g läheb maksma vastavalt:
riis 0,199 euri
kartul 0,134 euri
tatar 0,1784 euri
makaronid 0,135 euri

Järeldus. Tatar on kallis, aga riis on samas hinnaklassis ning kui osta tatart soodushinnaga, siis kannatab süüa küll.

fgasrtxzcvbnm... Nokia

Kuu aega vana telefon lihtsalt lakkas töötamast. Kõik nupud klõpsisin läbi. Ei pilti, ei heli. Ausalt, ma ei teinud midagi- ei uputanud kohvitassi ega loopinud vastu seina,. Rahulikult laua peal lebas.
Irooniline on selle telefoni saamislugu. Siiani on kõik mu telefonid surnud loomulikult. Üsna sobivalt on mingil hetkel aku vm väsinud andes ettekäände uue mudeli hankimiseks.
Eelmine telefon oli pikast reast esimene, mis vägivaldset surma suri. Kukkus lumme ja jäi paar korda auto alla. Kui läksin poodi uut ostma, siis andis müüja mulle pikemalt selle mudeli " sest kui teil on kombeks telefone loopida, siis on see hea tugev mudel selle jaoks".
Ja no vot. Vaid kuu ja otsad.

Toit. 20 aastat hiljem

Üht küsimustikku sattusin täitma, päris huvitav meenutada mis ja kuidas viimase 20 aasta jooksul laual ja poes ja köögis juhtunud on.
Üks mis kindel, tollal ei mõeldud toidust niipalju kui täna. Mis iseenesest on paradoksaalne, sest just tollal, 20 aastat tagasi oleks pidanud toidule mõtlema.

Elasin tollal ühikas. Suur osa toiduainetest kas olid või just läksid üle nö talongisüsteemile. Suhkur, sai, piim, viin. Tol ajal lõpetasin suhkrutarbimise. No polnud, siis polnud.
Kodust tõin ühikasse kaasa isa tehtud super-hüper kotlette. Sirtsu ema pani kaasa lihakonserve ja suussulavat vaarikamoosi. Manni ema oskas teha fantastilist pasteeti. Kust ja kuidas nad tooraineid hankisid, sellest me tollal ei hoolinud. Põhitoit olid praekartulid ning lagunevad makaronid. Ma ei näinud probleemi 200 grammise lihatükiga toita pere nädal aega või suurendada kartulimassi tasuta käes olnud õunte lisamisega. Leidlikust oli rohkem.