Kunstianalüüs vol 2

Käisin juuksuris ja nagu ikka, hämmastusin, mis ajakirju Eestis välja antakse. Ning pidin taas tõdema, et moekunst on üks neist kunstiliikidest millest  ma aru ei saa. 
Täpsemalt, ma saan aru moedemmidest- kunstniku eneseväljendusest, mängudest, piiride katsetamisest. Aga ma ei saa aru piltidest, millel on kõhn poiss või tüdruk ebaloomulikus kanges poosis, mis ei näita ei seljas olevat rõivast, ega vasta mitte ühelegi teisele minu nn kunstikriteeriumile.

Minu jaoks peab kunstiteos olema kas a) ilus, esteetiliselt kaunis. b) peab tekitama minus tugeva emotsiooni või c) panema mind mõtlema.
Erinevalt muusikast, mida me saime koolis söögi alla ja peale, ei õpetatud meile üldse kunsti. Kõik mu teadmised on näpatud täiskasvanuna mu lapse kunstiõpetustest. Nende koolis oli  väga põhjalik ja väga huvitav kunsti(ajaloo) õpetus. Seega, ma vaatangi kõike äärmiselt subjektiivselt ja erapoolikult, kategoorias meeldib ei meeldi.

Näiteks. Esimesele kriteeriumile vastab minu jaoks Köler. Tänapäeval on reaalsuse peegeldamiseks fotokunst. Aga tema ( ja veel paljude tolleaegsete) tööd on lihtsalt ilusad. Soojad, helged. Mul tekib neid vaadates hea tunne. Nagu tänapäeval kassi- ja looduspildid. Lihtsalt ilus. 
Teise kriteeriumi esindaja on näiteks Dali. ma vaatan ja ei väsi hämmastumast- vau! kuidas suudab üks inimene tulla sellise asja peale. Vaimustus, austus, lugupidamine, hea tuju, sest sageli on selliste üllatajate teostes peidus ka huumor. Aga ka teise nurga alt. Näiteks on minu jaoks Van Goghi muuseum üks Amsterdami  parimaid. Seetõttu, et autori teostele on antud kontekst. kuidas on sama objekti kajastanud teised, kuidas ta nende lahendusteni ja maailmanägemiseni jõudis jne. Tohutult põnev.

Ja kolmanda kriteeriumi näitest olen kirjutanud näiteks siin- kuidas Anna Boyiazis suutis panna  mind tundideks pead murdma.

Tõsi, see viimane on nn õpitav. Ilmselt nüüd ma võin sellest juba ka kirjutada, kuidas mu lapsel oli vaja üht pilti koolis analüüsida, ja kuna ta ei osanud sest arvata ei ööd ei mütsi, siis kirjutasin talle valmis korraliku A4-ja, täis käibeklišeesid sellest, mida autor eeldatavasti tahtis oma teosega meile edastada ning kuidas see peegeldab reaalsust ja lahkab ühiskondlikke probleeme... hea ja keskpärase piir minu jaoks jooksebki seal, kas ma toodan neid klišeesid, kuna on kombeks või hakkan tõesti ja päriselt mõtlema- nagu Boyazise puhul.

Skulptuur on veel omaette teema. Andrei Shumakov kirjutas Päevalehes hea artikli, kus tõi näite, et narvalased tunnevad tanki suhtes sama, mida võiks tunda eestlased, juhul, kui kellelgi tuleks ühel päeval pähe eemaldada Vabaduse platsilt vabadussammas. Ma ei saa rääkida kõikide eestlaste nimel, aga minu jaoks äärmiselt ebaõnnestunud näide. Mida ma teeksin? Sooviksin paigaldajate jõudu ja siiralt rõõmustaksin, kuna minu meelest on tegemist äärmiselt diletantliku ning inetu objektiga  ( tuletan veelkord meelde, et ma olen äärmiselt ebaprofessionaalne), mis paneb mind iga kord piinlikkust tundma. 
Olgu. Aga näiteks Koorti Metskits? 
Ma olin kurb, kui põles Pariisi jumalaema kirik ning kui Taliban hävitas Bamyanis asuvad hiiglaslikud Buddha kujud. Samuti oleks ma ilmselt sokis, kui keegi lõhuks Michelangelo, Rodini jne teosed. Ehk siis, minu motiiv on ajalugu, taastamatus. Et midagi, mis on tuhandeid, sadu aastaid püsinud ning keegi võtab selle nõuks lammutada, hävitada, lõhkuda. Koopia on koopia.
Kui seesama kitseke viidaks muuseumisse. Miks mitte?