Random

Mul on töö taustaks Vikerraadio. Üldjuhul ma kuulen, aga ei kuula. Ühel päeval oli ilmselt mingi küsimus poliitika kohta, sest memmed-taadid hakkasid järjest saatesse helistama ja rääkima, miks neile meeldib ekre.
Kõrva jäi, et peamiseks argumendiks oli pea kõikidel- nad räägivad hästi. Martin on nii selge sõnaga. Nad ütlevad, kuidas asjad on. Vaadake, mida nad varem on öelnud, kõik on osutunud tõeks..
Ja ma ise ju samamoodi. Mulle ei meeldi ekre sellepärast, mida nad räägivad. Et nad üldse räägivad.

Käisin nkk raames mälumängul. Mees kodus naeris, et nato peasekretäri ja liikmeid ikka tead.. Teemaks olid. Seriaalid. Haa. Meie, naiste, võistkond oli ainus, kes teadis vastust küsimusele. "Kes mängis seriaalis Sõbrad- dr.Drake Ramoray-d?"
Ja ma mäletan nüüd elu lõpuni, mis on MacGyveri eesnimi. Vihjeks anti, et on side ACDC-ga. Mind oleks aidanud  vihje veiselihaga..
Kellele mida.. Igatahes, jäime  poole punktiga teiseks. 

Sel aastal panin esimest korda kasvama paprika. Millalgi suve keskel piilusin viimati. Mingeid vilju küljes polnud, aga kuna kena roheline põõsas, siis jätsin rõdunurka alles. Ja eile! 2 suurt paprikat küljes. Täiesti ootamatult! Lausa peopesa suurused. Mõlemad lehtede värvi rohelised, sellepärast ilmselt varem ei märganudki. Väga põnev igatahes..

Telekast tuli väga hea film " Asutaja", mis rääkis McDonaldsi keti asutamisest. Ma ei tea, kas te olete seda näinud, aga mind närib siiamaani küsimus, et huvitav, mida nad peakontoris oma töötajatele räägivad. Kas Ray oli tõbras, kes tõmbas Dickile ja Macile lihtsalt koti pähe. Või oli ta päästja, kes muutis geniaalse idee, mis muidu oleks jäänud kolkasööklaks, ülemaailmseks fenomeniks.  Vaadates arvasin ma seda esimest. Ray rõhutas filmis, et arenguks ja eduks on vaja püsivust, järjekindlust. Mulle jäi filmi põhjal mulje, et vaja on hoopis ahnust.

Rindeteated

Täna on ajalooline päev. Perekonnanõukogu võttis vastu otsuse  ja ma sõlmisin just fikseeritud hinnaga elektrilepingu. Nii et oktoobrist kustutan ära energiaäpi, hakkan puskarit ajama, iga päev ahjus pirukaid küpsetama. Jätan kõik tuled põlema, pesen mitu masinatäit pesu ja triigin korralikult iga tüki...
Võitjaks osutus Alexela 22,3/18,3., sest minu üllatuseks on meil päevase osakaal vaid 52% ja seda peamiselt talvise tarbimise arvelt. Aprillis oli näiteks öine elekter 56%.
Mulle endale veel statistikat. 12 kuu jooksul tarbisime kokku 1437 kW, keskmine aasta hind oli 24. Üle selle keskmise olid dets21 (34) ja mai- juuli 2022(27,30,37)
Loodetavasti sai siis õige otsus.

ja nüüd ma loodan, et juhtub ime. Ning valitsus ütleb- kallid kodanikud, sõlmige fix lepingud- ka täna on teil see võimalus olemas ning kõik toetused suuname me ettevõtjatele, et meie teenused oleksid ekspordikonkurentsis ning teie töökohad säiliksid. ( jah, teil on lubatud naerda).

Mis muidugi ei tähenda, et elektribörs ei vajaks rohkem läbipaistvust ja tugevamat kontrolli.

Aga hädad ei lõppe. Hommikul kuulsin uudist, et kuna loomatoidu tootmine on energiamahukas ja see pole prioriteet, siis tõmmatakse sealt esimesena juhe välja.  Nüüd siis vaja minna poodi RoyalCaninit kokku ostma....

See on nii, sest nii on looduses seatud?

Üle pika aja lugesin raamatut, mis oli nii põnev, et ei raatsinud käest panna.
Autor, Frans de Waal on, nagu ta ise ütleb, primatoloog, feminist, hollandlane- ehk siis sündinud ja kasvanud ühel sallivamal maal (Ja mina lisan, et teadlane, kuna kõikidel väidetel oli juures viide uuringutele) Samas on ta valge mees, kes on üles kasvanud vendadega, meeste maailmas. 
Ta alustab oma jutustust hoiatusega, et  iga kord kui ta mingi auditooriumi ees räägib ahvidest, suudab ta kellegi välja vihastada. On need siis konservatiivsed vanamehed või liberaalsed feministid. Kuigi, ta on alati eelnevalt hoiatanud ja palunud, et palun, ma räägin AHVIDEST. 
Ja pange tähele, alustan siis raamatu lugemist, ja ma teen täpselt seda sama. Ma vaidlen mõttes autoriga- okei, šimpansid teevad seda ja seda, aga..ikkagi.. 
Mingil kummalisel põhjusel me samastame end loomadega, nähes läbi nende inimkonda justkui peeglist. Ilmselt siis otsime õigustust sellele, mida me inimkonnana teeme ja kuidas käitume, loomariigist.

Vaatasin huvi pärast ka goodreadsi arvustusi, ja inimesed jahuvad samadel teemadel. a) Waal on liiga salliv b) Waal on liiga seksistlik. Ja siis veel kolmas teema gender vs sex terminite vale kasutamine. Õnneks on mu inglise keel liiga napp, et vahest üleüldse aru saada. Igatahes, ei pannud ma seda tähelegi.
See, et inimkonna esimeseks võrdlusmaterjaliks said maskuliinsed šimpansid, on tegelikult ajalooline  juhus. Bonobod (NB! kuna ma pole selle valdkonna ekspert ning raamat oli inglise keeles, siis võib olla, et kasutan termineid valesti. Olen paranduste eet tänulik!), on inimestele geneetiliselt sama sarnased, kui šimpansid, aga teistmoodi. Meil on šimpansitega ühiseid geene, mida me ei jaga bonobodega ja ühiseid geene bonobodega, mida me ei jaga šimpansitega. Meie teed hargnesid mõlema primaadiga ca 6 kuni 8 mln aastat tagasi.
Täna, kui me teame mõlemast liigist, on šimpansitest piltlikult miljon filmi, bonbodest vaid üksikud. Miks, on autor filmitegijatelt küsinud. Vastus on ilmselge. Bonobod ei ole huvitavad, Inimesed tahavad näha actionit.
Bonobod on liiga seksikad, liiga emastekesksed, et meeldida kõikidele (inimestele).Šimpansid on vägivaldsemad, isane sööb esimesena. Bonobodel on vastupidi. Nad on rahumeelsed, kasvatavad üksteise lapsi ja naised söövad esimesena.
Huvitav oleks mõelda, milline oleks meie ajalugu täna, kui inimkond ei saaks end peegeldada šimpansite maskuliinse maailmaga, vaid peaks oma rollimudeleid otsima matriarhaadis elavatelt lillelastelt. 

Kunstianalüüs vol 2

Käisin juuksuris ja nagu ikka, hämmastusin, mis ajakirju Eestis välja antakse. Ning pidin taas tõdema, et moekunst on üks neist kunstiliikidest millest  ma aru ei saa. 
Täpsemalt, ma saan aru moedemmidest- kunstniku eneseväljendusest, mängudest, piiride katsetamisest. Aga ma ei saa aru piltidest, millel on kõhn poiss või tüdruk ebaloomulikus kanges poosis, mis ei näita ei seljas olevat rõivast, ega vasta mitte ühelegi teisele minu nn kunstikriteeriumile.

Minu jaoks peab kunstiteos olema kas a) ilus, esteetiliselt kaunis. b) peab tekitama minus tugeva emotsiooni või c) panema mind mõtlema.
Erinevalt muusikast, mida me saime koolis söögi alla ja peale, ei õpetatud meile üldse kunsti. Kõik mu teadmised on näpatud täiskasvanuna mu lapse kunstiõpetustest. Nende koolis oli  väga põhjalik ja väga huvitav kunsti(ajaloo) õpetus. Seega, ma vaatangi kõike äärmiselt subjektiivselt ja erapoolikult, kategoorias meeldib ei meeldi.

Mälestused atmosfääris

Eilne loomaaia-kontsert oli taas super. Kuna seekord oli taas palju lapsi, siis Pille Lill selgitas lugude vahepeal lastele, mis on klaver ja mis vahe on pop- ja ooperilauljal jne. Nii huvitav oli endalgi kuulata.

Aga. Täiesti kava väliselt, Aare Saal puhkas häält, ning Tiina Kärblane räägib, et kui ta alles alustas klaveriõpinguid, siis unistas, et üks pala mida tahaks osata mängida, on Tšaikovski Napoli lauluke.  Hakkab mängima, ja mu suu vajub lahti. See on ju See Lugu ( mida ma tahtsin klaveriõpingute alguses osata mängida :))
Kodus kuulasin Spotifys tervet lastelugude tsüklit ja olen hämmingus. Miks ma neid lugusid tean ja mäletan? Nuku haigus, Uus nukk jne. Ma ei usu, et neid mängisin, sest mu tase ei jõudnud kunagi nii piisavaks. Literatuuritundidest meeles? Igatahes väga rõõmustav taaskohtumine vanade lemmikutega...

Ema sünnipäev läks üllatavalt hästi. Algas tavapärase draamaga- miks seda kõike vaja on, lapsed ärge nähke vaeva, ei ole mõtet jne jne blabla.
Aga nüüd on isegi sünnipäevalaps mitu korda tänanud ja rõõmustanud, et nii tore oli.
Minu laps tegi oma tuntud headuses imelise mälestusvideo. Õetütar õpetas selgeks ja suutis haarata kõik linetantsu tantsima ( üks meie inside teema).
tegime ise vanakooli toitu, ja see  oli maitsev, ilm imeilus. Panin kokku spetsiaalse playlisti.
Üks mu ema leivanumbreid on olnud lihapirukad, seepärast tahtsime teha nn ühisküpsetamise laste- ja lastelastega. Kõik nagu klappis. Ja - pirukate asemel saime küpsised. Tainas läks ahjus kivikõvaks. Kuna lapsed maitsestasid liha üsna vürtsikaks, siis nimetasime nad empanadadeks ( mille meie seltskonna hispaania-oskajad küll kohe vaidlustasid), Kõik söödi küll ära. Aga kahju oli. Oleks ikka pidanud ka ema kampa meelitama.  Ei teagi, mida valesti tegime. Olen sama retsepti varem mitu kord kasutanud. Ainus erinevus oli, et eesti jahu asemel oli mingi soome oma. 

Punasega ühel pool ?

Epp kirjutas sellest, kuidas Lääne maailm üritab mitte kedagi solvata ning  igaks juhuks võtavad inimesed enesetsentsuuri korras ennetavalt ette vabandamise. 
Meil, eestlastel, on samuti üks kompleks. Me kardame solvata venelasi. Täpsemalt. Eesti riigis elavaid inimesi, kelle emakeeleks on vene keel.

Mul on äraütlemata hea meel, et lõpuks ometi on Eesti riik võtnud end kokku.
Kuulan praegu raadiost " otseülekannet".
Palun, palun.. anub reporter Nikolajevilt ja Aleksejevilt, onju, et seal on mingi konflikt õhus. Onjut, et  tegelt on kõik narvakad meeleheitel..

Ma olen oma blogis ja erinevates kommentaarides korduvalt kirjutanud "oma näidetest". Mu lapse klassis õppis 5 mitte eesti emakeelega peredest pärit last. Väga hästi õppisid. Üks tüdrukutest oli lennu parim. Selles koolis oli pea igas klassis mõni mitte-eestlane. Novikovi, Kovalenkot  ja Netšajevat  teate? Ka nemad on selle kooli vilistlased.
Ma olen töötanud kollektiivis, kus meid, eestlasi oli 5-10%.
Mu point on- on võimalik. Venelased ei solvu. Ei pea neid patroneerima. Ei pea nende pärast muretsema. 
Nad saavad hakkama.
Rõhuv enamik neist ( ja seda kinnitavad ka uuringud) on valmis integreeruma. Antagu vaid võimalus.

Ma kopeerin siia ühe oma varasema lõigu uuesti. 

Natuke kultuuri

Apteeker Melchior. Raamatusari mind väga ei kõnetanud. Aga Eesti filmid üritan ikkagi ära vaadata. 
Hoolimata rohkest popcornist ja veinist, siis, igav oli. Kui küsite, millest lugu rääkis, siis aus vastus on, et ei mäleta.
Objektiivselt oli hästi tehtud film. Subjektiivselt, pole lihtsalt minu teetassike. Üleüldse, keskaeg tekitab minus õudu ja haletsust inimeste suhtes, kes tollal elama pidid.

Kalaranna 28. Eelinfo oli pigem negatiivne, vast ehk seetõttu olid ootused madalad. Aga üllatavalt hea jant oli. Kõigil, kes on kunagi viibinud vähemalt ühel ühistu koosolekul, peaks tekitama äratundmisrõõmu. Või siis, kas  just rõõmu. Aga äratundmist- täpselt nii on. 
Näide: umbes 3 mm kõrgune muru. Tüüp rullib niidukiga edasi-tagasi. Hiljem koosolekul arutatakse teemat- eelarves peaks suurendama muruniidukile kuluva bensiini kulu.
Valemist olid puudu vaid riigikeelt mitteoskavad naabrid. Aga Kalamajas neid ilmselt ei elagi?
Meeldis, kuidas keskkond oli ära kasutatud. Oli üllatusi ja eriefekte ja kohati sai kõva häälega naerda.

Aasta kompliment

 Räägin seltskonnas, kuidas ma pigem suren, kui elan taas okupatsiooni all..

Seepeale küsib üks noor inimene imestades,
"Sa  pole ju ise okupatsiooni ajal elanud. kuidas sa tead, et halb oli?"
" ee..olen küll"
"Kui vana sa siis ometi oled?!?"

Samblasuppi #aastanaiskodukaitses

Vahelduseks on päris hea tunda end targana. Okei, paar asja olid uued ka, aga mind ennastki üllatas, kui paljusid taimi- tarkusi ma tean. Tõsi, mitmete puhul  ei mäleta enam nime. Ja kui siis öeldakse, siis tead.. just. Täpselt, see see oligi. Nagu iga asi, vajab see harjutamist ja praktiseerimist.
Ning kui on päris elu, siis telefonis on ju tänapäeval google lens ( tasumata reklaam), mis aitab tuvastada.

Käisin söödavate metsataimede koolitusel.
Lõuna-Eestis öeldi selle kohta- aitab nälga petta, täidab aga ei toida. St enamike taimede puhul on energiakulu nende kogumiseks- töötlemiseks suurem, kui saadav toiteväärtus.  Aga igasugune teadmine on kasulik ja mitte kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja võib minna.

Metsataimedest saab peamiselt vett, vitamiine, süsivesikuid, kiud-, park- ja ballastaineid, mis tavapärase toitumise korral on kõhu korrashoidmiseks hädavajalikud, aga liigtarvitamisel annavad vastupidise efekti :)

Seega, kiiret ( ja ka aeglaselt imenduvat) ellujäämiseks vajalikku energiat metsast leiab. Kõige keerulisem on metsas rasvade ja valkudega. Sügisel on abiks pähklid, kui veab, et leiad hernepõllu, siis sealt saab taimset valku. Ja ehk kunagi õpime ka putukaid sööma.. :)
Nipet-näpet saab ka seentest.
Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad seened glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%).