Kuidas need jõulud lõpuks ikka tuppa jõudsid

Mind jäi teema, miks pidi sügaval nõukaaajal nui neljaks ikkagi just jõule pidama, painama.
Ja uurisin seda teemat edasi, mida näiteks mu vanemad räägivad.

Seda, et mu vana- ja vanavanemad lõpetasid suhted kirikuga täpselt sel päeval, kui see enam kohustuslik polnud, teadsin ma varem. Seda kinnitavad nii suulised, kui ka kõik kirjalikud allikad.

Mu vanemad on sündinud 1943 ja 1947, Lõuna- Eestis, vaeses maaperes. Isapoolne oli õigeusu ja emapoolne luteri mõjuväljas.
Ma täitsa usun et jõukamates ja/või linnaperedes olid asjad hoopis teisiti ja see piir võibki joosta staatustpidi.

Kuna ema vanemal vennal on 25. detsember sünnipäev, siis oli tal seoste loomine lihtsam.

Mõlemad vanemad rääkisid täpselt sama juttu.
Kuusk toodi umbes nädal enne aastavahetust sisse. Kindlasti käidi kalmistul ja ka toas pandi lahkunute mälestuseks küünlaid põlema.
Toona ei olnud ei jõulu- ega näärivana, Ja ei olnud ka kingitusi. Ega üldse mingeid tseremooniaid  vms.

Aga mida te siis üldse tähistasite?, küsin mina.
Vaata, ütlevad vanemad, vaata toonast konteksti.

Nostalgianeljapäev. Laske jõulud tuppa.

Vabandust, aga ma tõepoolest ei viitsi täna tööd teha. Ja haaran kinni hoopis Ritsiku pakutud teemast.

Esimese hooga sellele teemale - traditsioonid ja jõulud, mõeldes, tundus mulle, et neid traditsioone õieti polegi.
Ma olen üldse väga kehv tähistaja ja pidutseja. olgu mis pidu tahes.
Ilmselgelt elu muutub ja muudab ning koos sellega muutuvad ka kombed ja traditsioonid.


Piisab, kui muutub pere koosseis. Või kui keegi kolib. Paratamatult on mugavam pidu pidada seal, kus rohkem ruumi.
Minu elu on kindlasti mõjutanud ka kahes erinevas riigikorras elamine. Selleks ajaks, kui mul oli oma pere, olid muutunud ka pühad.
Lapsepõlves oli kõik selge. Oli aastavahetus, mis oli Aasta Vahetus. Sisu ja pidu. Punastel pühadel oli paraad. Meestepäevaks nuputasime poistele kinke ja naistepäevaks saime nelke. 1. september algas arbuusiga, ja kevade algust kuulutas värske kurk,
Nüüd läks mul ikka mitu-mitu aastat, et anda uutele pühadele sisu ja mõte. Ärge saage minust valesti aru. Ma võtan suurima tänuga vastu nii Võidupüha kui ka Nelipüha. Ja miks ei võiks olla traditsioon ka see, et magad end lihtsalt välja....

Lugemisaasta 2016

2016 oli ülimalt närb lugemisaasta. Kõike oli peaaaegu poole vähem, kui 2015. aastal. 
Nii raamatuid, kui ka väga häid raamatuid. Ei oskagi öelda, miks.
Raamatuklubisse lisandus veel kaks liiget ja lugeda justkui on. Aga ju oli muud teha.
Ja või ei jaksanud.

Ka keskmine hinne oli sel aastal pisut madalam- vaid 3,1. Eelmisel aastat 3,3 punkti.

Viietärnivääriliseks osutusid ainult kolm raamatut.
1. Sarah Winmani " Kui jumal oli jänes".
Täpselt minu raamat. Ja iga päev küsin ma endalt- kui jänes võib olla jumal, miks siis mitte kass? ;)   Tsiteerides klassikuid: sai nutta ja sai naerda. Ilmselt üks raamatutest, mida ma ka tulevikus üle loen.

Esimene osa tuletas väga meelde " Little Miss Sunshine". Just meeleolult ja kontekstilt. Suur sõbralik kokkuhoidev pere, segasummasuvila. Pere, kus inimestel lastakse olla tema ise. Kus on palju armastust ning kastist välja mõtlemist. Üldse on see raamat ülimalt filmilik ja ma olen täitsa üllatunud, et sellest veel pole filmi tehtud.
 Mis ei meeldinud-see kõlab hullumeelselt- aga õnnelikud lõpud. Elus ei lähe nii ning see muutis sisu elu asemel pigem muinasjutuks. Ning sellest on kahju. Ja kahju oli ka sellest, et sellist elu saadi endale lubada tänu loteriivõidule. Enamik meist ei sünni sobivalt suurde, imelises asukohas asuvasse majja võimalusega pakkuda lastele koduõpet. Aga ju siis oligi mõeldud positiivse helge ja lootustandva muinasjutuna:)

2. Jose Paramago "Blindness"
 Mulle väga meeldis. Ja hea teada, et keegi kasutab veel pikemaid lauseid kui mina ;) Vaid mõned praktilised küsimused tekkisid. Kuidas on võimalik, et hullumajas pole dušširuume ja on ainult üks vets. Ma saan aru, kui nad oleks majutatud teatrisse vms. Aga isegi nõukaaajal arvestati, et inimesed pesevad ja käivad wcs.

Miks esimestele pimedatele ei saadetud vabatahtlikena abiks nn päris pimedaid, kes oleks õpetanud nippe ja hakkamaasmist? Miks inimesed poest toitu võttes ei kasuta kärusid, vaid tassivad neid käe otsas kilekotis.

Ja siin on vist kultuurivahe. Minu esimene valik katastroofi korral oleks- maa. Sealsed tegelased eelistavad linna, kuna linnas on rohkem ressursse?! Põlgavad ära kanad ja jänesed ja kapsad...?!

Ma saan aru küll, et raamatul oli sügavam sisu ja pimedus oli pigem metafoor ja sümbol jms. Aga ka põnevikuna kõnetas see mind väga.

3. Houellebecq "Saare võimalikus" Ta ärritab mind. Ja kordab ennast oma raamatutest. Aga midagi mind kõnetab ja meeldib. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin



Aasta üllatus oli Olavi Ruitlane " Vee peal" Soovitan kõigile meestele, poistele ja lõunaeestlastele.
Näide sellest, kuidas eelarvamused meid piiravad ja kuidas tänu neile me vahel ei jõua heade asjadeni. Nagu näiteks see raamat.


Aasta parim ulmekas oli Gluhhovski " Metro 2033". Vene ulmekirjanduse parimate traditsioonide järgi. Ühiskonnakriitiline, sarkastiline, vaimukas ja viimase leheküljeni põnev, Ja üle kõige vene suur hing: rebjata, davaite zit druzna...:) Väga hea raamat, mulle  väga meeldis.

Ülejäänud statistika tuleb taas Goodreadsilt.
Head uut lugemisaastat!

TOTALS

31

books

10,421

pages

SHORTEST BOOK

98 pages

Stop Stealing Dreams

by Seth Godin

                                                                           LONGEST BOOK                                632 pages                                                  Lumm                                                                     by A.S. Byatt

AVERAGE LENGTH

336 pages

MOST POPULAR

2,223,266

people also read

Pride and Prejudice

by Jane Austen

LEAST POPULAR

2

people also read

Ülestunnistus

by Tõnn Sarv

MY AVERAGE RATING FOR 2016

3.1

HIGHEST RATED ON GOODREADS

Pride and Prejudice

by Jane Austen

4.23 average

MY 2016 BOOKS

it was amazing

really liked it

it was amazing

liked it

10 x esimest korda elus 2016

1. Üksinda matkamine. Ma olen matkamas käinud ka varem, aga mitte kunagi üksinda. Huvitaval kombel on see alles nüüd, mõned kuud hiljem, kohale jõudnud, Kõik need hetked, mälestused ja emotsioonid.
Eks see on vist nii nagu sõjalugudega, mida aasta edasi, seda huvitavamaks ja kaunimaks? Et paari aasta pärast ma kohtusin juba ilvesega ja võitlesin karuga ?:)
Soovitan kõigile. Eriti neile, kes igatsevad Hispaaniasse või kuhugi. Alustage Eestis. Tuttav, turvaline. Hingematvalt ilus. Ja nädala sees inimtühi. See- üksinda maailmas- tunne on võimas.

2. Esimest korda mandri-Kreekas ja Maltal.

3. Projekt 100 toidupilti. Oeh... Oehhhh.... See on osutunud vähemalt 3x raskemaks, kui ma arvasin ja eeldasin.
Kui moes on must ja rustikaalne ja pealtvaade. Aga see pole sinu stiil, kust leida siis inspiratsiooni ja õpetust? Kuidas üldse leida oma stiil?  Kuidas pildistada hakklihakastet? Kruubiputru? Kust leida punast ja kollast, nii et see oleks erinev, aga mitte kuivanud lehed või muu mittesöödav mudru.
Kümned blogid, mida olen lugenud ja loen ja kaks koolitust ütlevad. See võtabki aega. Vahel päris mitu aastat, enne, kui vaevast saab nauding. Ma olen liiga kärsitu?
Ma ei tea, kas ma jaksan oodata. 64 on tehtud,  36 on veel teha. Ja peotäis on vaja uuesti teha.

4. Vabatahtlik toimetamine. Ma olen varasemalt teinud asju vabast tahtest, tasuta ja nii. Aga mitte ametlikult vabatahtlikult. Irooniline, et selleks on teksti toimetamine. Mina, kelle blogi on grammatikaõpetaja õudusunenägu. Selgub, et teiste pinnud jäävad väga hästi silma.

5. Ma alustasin ingliskeelse blogiga. Sellega seoses oleks nüüd vaja leida Inglismaal kursused, kus õpetataks grammatikat ja kirjakeelt. Kõik viited on teretulnud.

6. Esimest korda otsesaate salvestusel.  Väga vau, Ma luban, et vähemalt nüüd mõnda aega ei saada ma enam sõnumeid " oo, ma näen sind praegu telekast" :)... üsna tüütu oli :)
Aga oma järgmises elus tahaksin ma olla ilus, noor, andekas ja kuulus. Ning seista prozektoritesäras laval....

Kultuurimajas

Selle aasta jõulupidu toimus staliniaegses neoklassitsistlikus viimase peal üles vuntsitud kultuurikeskuses.

Kuuse kõrval, saalis, olid Lenin ja Marx.

Seisame seltskonnaga koridoris ja arutame,
Hullult äge maja, siin oleks lahe pidada mingi revolutsiooni-stiilipidu

Seinal on veel viie härrasmehe portreed, mõistatame, kes need võiks olla.
Üks tunneb ära Engelsi. Teine pakub kõrvalolevaks Marxi. Marx oli küll ka saalis, aga nii oluline isik, võib vabalt olla ka topelt.
Kolmas arvab ära tundvat Dzeržinski.

Ülejäänud kaks on võõrad. Kuigi me kõik oleme nõuka-aegsed lapsed, siis tundub, et 11 aastat punast propagandat on jätnud üsna vähe jälgi. Hardal jõuluõhtul, ei meenu mitte üht revolutsionääri...


Guugeldame, kõrvutame internetist leitud pilte seintelolevatega. Habe on pikem, heledam.. aga ega ta ju habemega sündinud. Ju tehti maal päeval, kui ta oli noorem või tuli just juuksurist...

Taamal meie arutelu kuulanud majaperenaine ei pea enam vastu.
Простите меня, молодые люди, позвольте мне представить...
Mussorgski, Glinka, Tšaikovski, Tšehhov, Stanislavski...




Viktoriiniküsimusele: kes on Eesti president.
Vastasid meie venekeelsed kolleegid. Ilma ühegi erandita.
Marina Kaljurand.


Kas keegi selgitaks mulle. Miks vene inimesed ütlevad lihtsaid eestikeelseid sõnu vene keeles. Ja keerulisi eestikeelseid sõnu eesti keeles?
Käibemaks on klassika. Aga "magustoit"? "Jõulupidu"?
Kus on loogika?

Paranoiatest

Kui istud laua taga koos inimesega, kes aitab vägagi kritiseerida, hukka mõista ja siiralt pahaks panna nähtusi ja asju, mille peamiseks põhjustajaks ja süüdlaseks oled pidanud just seda inimest.

Kas ta siiralt ei saagi aru, et see on temast põhjustatud.
Kas ehk oled siiani täiesti valesti aru saanud ja süütut inimest hukka mõistnud ja alusetult süüdistanud.
Või on see hoopis kavalus. Parim kaitse on rünnak ja näiline nõustumine?

Kuidas saada pai

On pime öö. Aga sa tahad saada pai. 
No lihtsalt on vaja. 

Kõigepealt vaata, kas neil on käed teki peal. 
Kui on, siis võid minna viimase etapi juurde. 

Kui käed on peidus. 
Hiili imevaikselt perenaise näo juurde. Pane oma niiske nina nii lähedale tema näole, kui suudad ja põrnitse teda sisendavalt. 
Mingil hetkel hakkab inimene nihelema. 

Kui inimene veel aru ei saanud, siis kõnni nüüd imevaikselt ümber tema pea padjale ja nuhuta ning laku tema juukseid. 

Kui inimene on endiselt tuim tümakas, siis tuleb läheneda radikaalsemalt. Kõnni uuesti allapoole ja jaluta inimese kehal edasi-tagasi, kuni leiad mugava koha, kuhu maha räntsatada. 
Taktikaliselt on seda õige teha nii, et saba jääb inimese näo poole. Ja kui ta on eelnevalt suutnud ignoreerida sinu õrnutsemisi, siis saba ära lükkamiseks on ta lihtsalt sunnitud oma käed teki alt välja võtma. 

Ja ongi korras! 

Sul on nüüd käsi, mida oma pisikese ninaga nügida :) Ja see süda peab olema kivist, kes minusugust nurruvat karvapalli seejärel kasvõi natukesekenegi ei silita!

Maakera pöördub itta

Ma ei viitsi oma eelmise postituse algust ümber kopeerida.
Aga mul tekib lühis, kui täiskasvanud intelligentne inimene ütleb täiesti siiralt.

ongi hea, kui nad ei tarbi.
ongi hea, kui nad ei osta.
ongi hea, kui ettevõte ei teeni kasumit.

Ja nii nagu eelmisel korral, peab ka nüüd tunnistama, et tegelikult viib see vasakpoolsus meid pigem läände.
Ning see on vist hea? Sest sinna me ju tahamegi minna?
Me avame, nagu Läänes, ukse paralleelsele haridussüsteemile, suuremale hulgale prügile, sünteetilistele lisanditele  ja ületöödeldud toidule, Protektsionismile, mis takistab eksporti, veel suuremale linnastumisele ja totaalsele riigipoolsele kontrollile.
Vähemalt kanep lubati legaliseerida :)

Seth Godin Stop Stealing Dreams

Viimased ajad on mind kokku viinud  teatud tüüpi inimestega. Sagedamini, kui ma seda tahaksin. Ma ei tea, kas neid nimetada lillelapsed, vasakpoolsed intellektuaalid, unistajad, hipsterid...
Inimesed, kelle mõtteid kuulates ahmid õhku- kui eluvõõras võib üks inimene olla.

Aga selliseid on vaja. Kui ka vaid 5% nende ideedest ja unistustest on mingil kujul realiseeritavad, siis ka see on hea.
Mulle meeldib unistada ja ma olen selle vajalikkusest oma blogis ka korduvalt kirjutanud. Seega, asusin ma lugema väga suurte ootustega.

Seth Godin, nagu ka alguses mainitud eesti inimesed, teevad kõik liiga intelligentsete inimeste tüüpilise vea.
Nad unustavad, et kõik inimesed ei ole nagu nemad. Intelligentsus peaks andma empaatiavõime. Aga mingil põhjusel elatakse oma väikeses armsas maailmas. Ja ei minda Eesti populaarseimasse jaeketti Maxima, näiteks. Et tajuda maailma erinevaid tahke. Seda, kui erinevad on inimesed ja nende vajadused.

Tahtes vabadust ja võrdsust ja paremat palka, toitu, töötingimusi, haridust jne kõigile, siis paradoksaalselt on see egalitaarne soov tegelikult elitaarne.
Soovides, et kogu maailma rahvas saaks juua puhast vett, hingata puhast õhku ja süüa mahetoitu, peame me lisaks Marsile okupeerima veel päris mitu planeeti. Sest ressursse ei jagu, meid on liiga palju. Ning kui just päris kommunism kohale ei jõua, siis piiratud ressurssidele tekib väärtus, mida jaksavad kinni maksta need, kel omakorda suuremad ressursid.
Sama on ka haridusega. Lisaks hariduse andjale ja piiratud rahalistele võimalustele, on valemis ka hariduse vastuvõtja. Ja nende vastuvõtjate ressursid ja võimed on erinevad.  Väärtushinnangud, kodu, usk, ajalugu, EQ ja IQ on erinevad.

No ikka juhtub vahel

Ülemusel suvekummid all, palub, et laena nädalavahetuseks autot, tahaks maale minna.
Eelmisel korral, kui ta autot laenas, keeras ta mu käigukasti pekki. Aga no ikka juhtub, ja firma auto, mis mul ikka keelata.

Esimese kõne saan laupäeval.
Olen parasjagu metsas, kui inimene helistab: ma kaotasin su auto võtme ära. Kühveldasin lund ja kusagil seal hangede all, enne kevadet ilmselt enam üles ei leia.
Et kas mul on tagavaravõti.

Vastan, et kindlasti, aga ma pole kindel, kas kodus või kontoris. Jõuan peale lõunat koju, siis vaatan ja annan teada.

Paanikas ülemus on vahepeal linnast väljas elava sekretäri saatnud kontorisse vaatama, ega seal võti pole. Helistanud sealkandis elavale müügiesindajale, et äkki tolle autos on midagi, mis võimaldaks sisse murda...

Jõuan koju ja kodus on tagavaravõti. Sõidan taksoga bussijaama ja panen võtme cargosse. No mida muud mul laupäeval ikka teha on ju. Ja inimest metsa ju ei jäta.

Pühapäeval tuleb järgmine kõne. Võti käes, aga patarei tühi.
Autoaabi, tuleks sinna metsa appi küll, aga selleks peab autos olema hooldusraamat.

21. sajand

Kolmene jõnglane teatab külas.
Tahan pilti teha.

jaa.. on võõrustaja abivalmis, ma otsin sulle kohe pliiatsi ja paberi.

Hmm, tõlgib lapse ema. Ta tahab telefoni saada.