No ikka juhtub vahel

Ülemusel suvekummid all, palub, et laena nädalavahetuseks autot, tahaks maale minna.
Eelmisel korral, kui ta autot laenas, keeras ta mu käigukasti pekki. Aga no ikka juhtub, ja firma auto, mis mul ikka keelata.

Esimese kõne saan laupäeval.
Olen parasjagu metsas, kui inimene helistab: ma kaotasin su auto võtme ära. Kühveldasin lund ja kusagil seal hangede all, enne kevadet ilmselt enam üles ei leia.
Et kas mul on tagavaravõti.

Vastan, et kindlasti, aga ma pole kindel, kas kodus või kontoris. Jõuan peale lõunat koju, siis vaatan ja annan teada.

Paanikas ülemus on vahepeal linnast väljas elava sekretäri saatnud kontorisse vaatama, ega seal võti pole. Helistanud sealkandis elavale müügiesindajale, et äkki tolle autos on midagi, mis võimaldaks sisse murda...

Jõuan koju ja kodus on tagavaravõti. Sõidan taksoga bussijaama ja panen võtme cargosse. No mida muud mul laupäeval ikka teha on ju. Ja inimest metsa ju ei jäta.

Pühapäeval tuleb järgmine kõne. Võti käes, aga patarei tühi.
Autoaabi, tuleks sinna metsa appi küll, aga selleks peab autos olema hooldusraamat.


Aga palun, ütlen mina, ava partatšok, tõmba seal väiksest nöörist sahtel lahti ja võta.

See sahtel on täiesti tühi, vannub ülemus (tal on sama marki auto).
Terve pühapäevaõhtu olen paanikas.
See pole ju lihtsalt võimalik, Kes ja miks peaks ära varastama mu hooldusraamatu. Ainus koht, kus ma auto olen silmist lasknud, on teenindus.

Esmaspäevahommikul teen sinna esimese asjana kõne. Muidugi ei ole neil mu hooldusraamatut,

Autooabi jääbki kutsumata, aga ülemus on siiski niipalju powerit võtmest välja pigistanud, et jõuab Tallinna ja annab mulle auto tagasi.
Avan sahtli, ja esimene asi, mida ma näen... hooldusraamat.

No ikka ju juhtub.