visitestonia

Peale pikka otsimist leidsin visitestonia.com lehelt Lõuna- Eesti siiski üles. Ma tegelikult mõistan seda. Enamik sealsetest kohtadest on "lihtsalt ilusad". Pole kellasid-vilesid ja ega keegi kohapeal raha ka ei viitsi eriti kokku korjata. Majutuskohad on välja müüdud ning söögi ja bensiiniga on keeruline. Milleks sinna turiste saata.

Minu poole pöördus palvega, leida oma Eestimaa juuri, inimene teiselt poolt maakera. Ning kuna need juured on Värska kandist, siis Nevski katedraal Toompeal pole just päris see.
Ma tegelikult tean ka nende külastuse pikkust, aga kuna ma pole huvides päris kindel, siis on  kohti ja vaatamist rohkem. Et saaks valida.
Mina soovitaksin järgmist reisikava.

Tallinn
Kuna saabumine on lennukiga, siis esimese päeva võiks veeta Tallinnas.  Hommikul tuur meie kaunis vanalinnas. NB! Ettevaatust parkimisega, igal pool on tasuline. Kui vähegi kõndida viitsib, siis võiks auto parkida Norde Centrumi kanti, otsides parkimistsooni EP12.
Kui seltskonnas on noori, siis kindlasti Energia Avastuskeskus.
Mina ei jätaks ma vahele ka Lennusadamat. Seal on tasuta parkimine, aga kohalejõudmiseks vajate kindlasti GPS-i.
Kunstihuvilised võivad kaks eelnevat asendada Kumu kunstimuuseumiga ja Kadrioru lossi ning -pargiga.
Lõunat tasub süüa Kalamaja piirkonnas. restoran Diip, eksole...:) Parkida saab Rimi ees parkimiskellaga.

Kuidas kirjutada memuaare

Teate ju seda mängu: kui saaksid tänaste kogemuste ja teadmistega minna ajas 10 aastat tagasi, mida teeksid teisiti.
Mul on hingel ainult üks asi. Ma oleksin tahtnud oma äia käest uurida tema lapsepõlve ja vanemate kohta. Arhiivimaterjalide põhjal juhtus nii mõndagi. Ja täna jäävadki need kahtlused vaid küsimusteks, sest vastajaid enam pole.

Ma muidugi ei tea, kas ta oleks mulle vastuseid andnud. Sest on üllatavalt palju inimesi, kes ei taha mäletada.
Üks sellistest on minu ema: Ah mis nüüd mina...., me olime nii vaesed, mitte midagi ei juhtunud jne jne. Kusjuures, mu vanaema ja vanaisa olid väga toredad inimesed.  Aga inimene ei taha ja mis siis ikka.

Eestlane ja venelane 14: Minu venelased

Mulle tundub, et kuumus on inimesed täiesti sassi ajanud.
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?

Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.

Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki  vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.

Elroni rongi mõistatus

Rong see sõidab tsuhh-tsuhh-tsuhh...
Enne Kodaniku peatust kõlab läbi valjuhääldi meeldiva neiu esituses:
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Eelnevalt on neiu öelnud ka teisi, väga arusaamatuid lauseid. Kodanik vaatab ringi. Enamik reisijatest on ükskõiksed ning vaatavad kas aknast välja või siis nutiseadmesse.
Huvitav, mõtleb kodanik, kui ma ikkagi lihtsalt lähen peatusest koju? Kas siis juhtub midagi? Alles sain ma uued aiapäkapikud ja tomat lubab sel sügisel suurt saaki. Nii tahaks koju...

Neiu valjuhääldis kordab taas tungiva häälega.
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Kodanik jääb murelikult mõttesse. Mida see võiks küll eesti keeles tähendada? Ma ei taha minna järgmisesse rongi. Ma tahan ju lihtsalt koju minna?
Kodanik ei ole varem elrongi rongiga sõitnud.
Rongid on küll uued ja puhtad. Aga äärmiselt ebamugavate istmetega. Kodanik on sunnitud istuma 40 aastat peale lasteaeda taas sirge seljaga. Ja see väsitab Kodanikku pisut.
Rong on puupüsti täis. Kodaniku jalge ees, kõrval, seljas ja pea kohal on higised inimkehad. Väsinud nägudega kehad arutavad omavahel, et rong on alati täis. Ja et Välismaal peetakse normaalseks 2 tundi püsti sõitmist. Ja seepärast ei tohi ka Eestis viriseda.

Suur osa inimesi Kodaniku ümber, nagu selgub nende omavahelisest jutust, sõidavad piletiteta. Selles rongis ja riigis on tehtud reisijate elu mugavaks. Nad ostavad pileti vaid juhul, kui nendeni jõuab klienditeenindaja.
Ehk sellepärast nad ei lubagi mul otse koju minna? Aga minul, mõtleb Kodanik, on ju pilet. Kodanik sõitis viimati rongiga sada aastat tagasi.  Ja tema suureks üllatuseks oli Balti jaamast saanud vahepeal pood. Ja veel suuremaks üllatuseks oli jäetud piletimüügiks lausa tuba.

Neiu ei jäta:
Palume järgmises peatuses väljujatel ümber istuda sõidusuunapoolsesse rongi.

Rong peatub.
Kodanik väljub.

Rohkem pole teda keegi mitte kunagi enam näinud. Aga oranzid rongid sõidavad endiselt tsuhh-tsuhh-tsuhh...

Kuidas tappa äädikakärbseid

Klassikaliste eksistentsiaalsete küsimuste: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha, kõrvale lisandub igal sügisel kolmas. Kust kurat ja eelkõige MIKS tekivad äädikakärbsed. Sul pole kodus mitte ühtegi puuvilja. Prügikast on välja viidud. Maja läigib.
Ja nad tulevad ja elavad ikka. Seebist ja hambapastast?

Minu edetabel kärbselõksudest:
1. Kõige paremini töötab ikkagi vana hea klassikaline lõks. Purgi sisse natuke nämmi käärima. Peale paberist toru. Loll kärbes lendab sisse, aga välja enam lennata ei oska.
Tõsi, mulle tundub,
et mida tõhusam on lõks, seda rohkem neid elukaid juurde tekib.

2. Veelõks. Veekauss. Sinna sisse veiniäädikat ja natuke nõudepesuvahendit. Kärbes läheb ujuma, aga vees olev seep ei lase enam uuesti lendu tõusta. Ning upub ära.

3. Lavendliõli. Üllatus küll, aga tõesti natuke aitab. Piir tekib ette iseenda taluvusastmes, mistõttu aitab kasutada peamiselt pisikestes ruumides. nagu vannituba näiteks.

4. Kastanimunad. Aga peavad olema värsked. Kuivanud munad enam ei aita.

5. Soovitatakse ka tomatilehti. Ehk sobib see teatud liikidele? Minu kodukärbsed ainult irvitavad.

6. No ja muidugi tavaline mürk, mis on ülimalt efektiivne, aga (endale) ebameeldiv. Ja muidugi ka tolmuimeja, samuti efektiivne aga kogu aeg lihtsalt ei jaksa. Nii tubli olla

goodreads.com

Te ju teate, et ma armastan numbreid. Mingi veidra valemiga jõudsin goodreads.com-ini. Surfasin natuke seal nõutult ringi ja siis leidsin enda meelest portaalile päris hea eesmärgi: kaardistada, kui palju raamatuid ma läbi olen lugenud.

Ma pean tunnistama, et olen selle lehe osas natuke pettunud. Ei teagi, mida ma ootasin- mõnusaid arutelusid loetud raamatute üle?
On lugejate ülevaated, mida on võimalik kommenteerida ning laikida. Ja ilmselt kusagil tekib ka diskussioon. On mingid grupid, aga ma tõesti ei viitsi nende kõigiga liituda, et leida üles elusamad kohad.
Hea on ülevaated autorist. Ja hea on ka raamatu juures olev ülevaade " teised raamatud, mis meeldisid neile, kes seda hindasid". Tunduvad päris loogilised.
Pettumus on statistika. Mingil põhjusel ta mul ei tööta ja kui töötaks, oleks seda ikkagi väga napilt. Abi otsimine lehelt on mega-keeruline. Lõpuks leiab kõik üles, aga millise vaevaga...

vahel tahaks ma olla tsensor

Mõned aastad tagasi kuulsin uudist, et ühest mu lemmikraamatust hakatakse filmi tegema.
Õnneks selgus toona, et raha pole ja asi jäi katki.
Nüüd tuli uudis, et raha leitud ja film tuleb.
Ja see ei meeldi mulle kohe üldse.
Mul pole mitte midagi nende tegijate vastu, vastupidi, suhtun nende loomingusse väga suure austusega. Aga nende senine stiil ja meedias avaldatud kavandatava filmi kontseptsioon lubavad oletada, et tulemas on midagi festivalidele.
Klassikatöötlused on täiesti okei, aga need peaks minu meelest tulema siis, kui klassika on juba klassikana tehtud. Mulle meeldiks, kui esimene versioon oleks võimalikult originaalilähedane ja alles siis tuleksid interpretatsioonid....

Materjal, mis on tulevase filmi aluseks on ultra-rahvalik, vaimukas ja pragmaatiline eestluse üldistus. Midagi, mis lubaks uut "Viimset reliikviat" või "Malevat".
Eesti filmimaastik on kõrget kunsti täis. Lihtsaid rahvafilme on näpuotsaga. Miks ei taheta neid teha. Miks antakse raha tegijatele, kes ei tahagi neid teha.
Ja just seepärast on mul eriti kahju. Eesti on nii pisike, et juba tehtud materjalist uut käsitlust oodata oleks ulme.
Paradoks on ka selles, et aluseks olev raamat pilab muuhulgas elitaarsust; inimesi, kes tahavad esineda ja jätta muljet. See on pragmaatiline, kahe jalaga maas olevate inimeste romaan ja lugu.  Nüüd tuleb sellest perfomance.

Ma olen igati loominguvabaduse poolt.
Ma olen rõõmus, et Eestis üldse filme tehakse.
Ma olen rõõmus, et autorite kontseptsioon leidis rahastust muu hulgas ka välismaalt. Seega inimesed usuvad sellesse. Ja mul on väga hea meel.

Aga kurb on ikkagi.

Nostalgianeljapäev: käekirjad

Millal te kirjutasite viimati käsitsi? Ma pole seda teinud ikka... väga ammu. Igal aastal ma hämmastun, et noored teevad oma lõputöid endiselt pastaka, mitte arvutiga. Ja sekund hiljem mõistan, et see ongi ju normaalne.
Tuleb välja, et ma oskan endiselt kirjutada:) Peamine probleem on see, et käsi ei jõua mõttele järele ja seetõttu peab päris tähelepanelikult jälgima ja keskenduma, et tähti vahele ei jääks.
Lubage, ma uhkustan. Kui teistel olid diplomid spordi ja laulu eest, siis minul on lisaks eelnevatele diplomid ka kiire lugemise ja khm ... kauni käekirja eest:)
Huvitav selle teema juures on tegelikult see, et väidetavalt peaks käekiri andma vihjeid su iseloomu kohta. Samas meeldiks mulle mõelda, et ma olen paarikümne aastaga ikka natuke muutunud. Vist?
Ja kui seda teooriat õigeks pidada, siis olin ma noorena usin ja korralik, nüüd siis lohakas ja hooletu?
(vabandust, aga ma pole nõus).
Ma tegin väikese võrdluse ja tegelikult selgub, et mu käekiri on muutunud vähem, kui ma arvasin.

1985

Kirjandite teemad ja kirjandid üldse on täiesti omaette teema. Kas tänapäeval kirjutab ka keegi kirjandeid- "Järelmõtteid Kalevipojast", "Ideaalne noormees", "Miks sai Väljaotsa Jaanist varas", "Mõtteid Tšehhovi proosast"... jne?

2014

Olen ma ikka olemas?

Järjest on juhtunud täiesti müstiline asi.

Olin ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ehk siis suur osa inimestest olid omavahel võõrad. 

Ma olen üldiselt päris hea kontaktilooja. Ja sellel üritusel tundub mulle, et ma paistan läbi. Näiteks. Kohvilaud. Inimesed seisavad ringis ümber laua. Minu paremal käel olev pöördub oma parempoolse poole. Minu vasakpoolne naaber pöördub vasakpoolse poole. 

Olen hämmingus ja üritan teha ette reipa ja rõõmsa näo. 

Aga saalis toimub täpselt sama. 

Ma olen nähtamatu. Ei vasta keegi mu teretusele, ega naeratusele.

No olgu, juhtub. Oli lihtsalt selline päev....

Edasi kutsutakse mind paaripäevase vahega esinema. 

No ehk pole mu ettekanded just geniaalsed pärlid, ega tekita revolutsiooni. Aga midagi öelda mul siiski on ja kui juba kutsuti, ju peeti vajalikuks. 

Mõlemast üritusest tehakse kokkuvõtted. 

Loen neid ja ei usu oma silmi. 

Minust pole mitte ridagi. 

Loomulikult on see solvav, aga tegelikult ka absurdselt naljakas.
Ja hüsteeriliselt õudne.

See pole lihtsalt võimalik.

Öelge mulle, palun. Kas ma ikka olen päriselt olemas, või kujutan ma oma elu ette? 

Kas ma olen hulluks läinud ja näen kõike toimuvat unes??

Guuglepõlvkond

Kõne välismaisest lennujaamast.
"Mul on siin väga aeglane internet, kas viitsid netist vaadata, millisest terminalist buss läheb?"

Mina. Täiesti siiras hämmingus: "Ikka... Kas lennujaama infopunkt ei osanud siis öelda?"

Tema. veel siiramas hämmingus: "Lennujaama?Infopunkt???"

Nostalgianeljapäev: verepidu

Nühkisin ükspäev alukatest verd välja ja mõtlesin: see juhtub mu elus juba umbes kolmesajandat korda.
Vähemalt kolmesajandat!
Ja ma pole ikka veel harjunud.
Pigem vastupidi, mul on järjest rohkem kõrini.
Menstruatsioonist.

Morani raamatu menstruatsioonipeatükk tuletas meelde nii mõndagi, minu algus oli üsna samasugune.