Nostalgianeljapäev: verepidu

Nühkisin ükspäev alukatest verd välja ja mõtlesin: see juhtub mu elus juba umbes kolmesajandat korda.
Vähemalt kolmesajandat!
Ja ma pole ikka veel harjunud.
Pigem vastupidi, mul on järjest rohkem kõrini.
Menstruatsioonist.

Morani raamatu menstruatsioonipeatükk tuletas meelde nii mõndagi, minu algus oli üsna samasugune.


Ühel hommikul oli lina verine. Ma ei saanud šokki ega polnud ehmatanud, sest ma teadsin mis see on. Oli "Tütarlapsest sirgub naine", oli "Avameelselt abielust", koolis oli vähemalt kaks loengut, kus poisid aeti  minema ja meile, tüdrukutele, räägiti mida ja kuidas. Ja oli anatoomia tund, kus teema jutuks tuli. Ma ei mäleta enam nö ajaliini, et mis oli enne ja mis hiljem. Aga kindlasti polnud mingit infopuudust.

Mingis raamatus õpetati tegema sidemeid. Loogika oli sama, mis vatimarlimaskidel. Meie kodus marlit ei kasutatud: ka see oli kaheksakümnendate keskel defitsiit. Õnneks oli meil tutvused meditsiinis,
seega oli vannitoa nurgas suur-suur kott, täis vatti. Vatt kinnitati haaknõelaga pükste külge ja edasi jäi üle ainult palvetada.
Elu õpetas varsti, et nutikas on panna neil päevadel jalga kaks paari aluspükse. Esiteks hoidis see vati paremini paigal. Teiseks oli lekkimise korral suurem tõenäosus, et veri ei jõua seelikuni. Ja kolmandaks. Tagavara.

Ajal, mil ma koolis käisin, oli kooli WC kabiine kolme sorti. Esimestes puudusid kabiinidel uksed sootuks. Teistel olid uksed, aga need ei käinud lukku.
Kui tüdrukuid süüdistatakse väheses meeskonna- ja koostööoskustes, siis oli vähemalt üks olukord, kus sa lihtsalt pidid suutma teha koostööd. Olema kellegi sõber. Sest neil kellel sõpra polnud, oli kempsus käimine väga keeruline.
Kolmandatel kabiinidel olid uksed ja lukud, aga need olid tõelised haruldused. Meile seletati, et need on mõeldud õpetajatele ja tegelikult me ei tohikski neid kasutada.
Lihtsam oli ära kannatada õpetaja mõnitused ja kalapilk ja küsida välja tunni ajal.
Ma õppisin klassis, kus olid peamiselt tüdrukud. Kuid mingil põhjusel me menstruatsioonist ei rääkinud. Vähemalt selle seltskonnaga, kellega mina tihedamalt läbi käisin.
Igaljuhul, meil polnud toona kombeks vatt näpus vetsu marssida.
Kuna mina käisin koolis ruudulise seeliku ja pluusiga, siis polnud mu koolivormil ka taskuid.  Enda meelest tegin ma geniaalse käigu. Tagavara vati rulliks keeratud ja ajalehepaberisse pakitud nutsakas sai peidetud aluspükste vahele. Nii sai muretult, suvalisel ajal, kui õnnestus leida turvaline kemps, sidet vahetada. Ja klassist siiralt- ei, mul ei ole päevad näoga, keset tundi välja jalutada.

Elu on vahepeal edasi läinud, kuid tarkus, et alati. Alati. Peab olema kotipõhjas tagavaraks midagi, on jäänud. Sest ikka ja jälle tuleb keegi ja küsib häbelikult- ega sul juhuslikult sidet või tampooni kaasas pole.

Ma olen aru saanud, et päevade nö iseloom on väga selektiivselt pärilik. Näiteks olevat mu tädil olnud päevad "möödaminnes. Ta ei pannud tähelegi. Natuke määris".
Oma emalt sain ma sõnavarasse iseloomustuse "uputab".
Ema oli ka see, kes andis mulle, teismelisele valust vaevatud plikale pihku pudeli viinaga ja õpetas. Kui valu võtab silmanägemise, siis kalla üks korgitäis ja joo see korraga ja kiiresti ära.
Aitas. Aitab.

Mu ema teadmiste varasalvest pärineb ka pesemistarkus. Verine riideese asetatakse alati külma voolava vee alla. Mitte vee sisse.
Nende 300 + korraga pole ma siiani aru saanud, milline materjal on ok ja milline mitte. On puuvilla, mis laseb vere kenasti välja ja sellist puuvilla, mis seda ei tee. On sünteetikat, ms käitub sõbralikult ja vastupidi.
Õppinud olen vaid seda, et nutikas on mitte kasutada valgeid riideid. Mustalt, kui ka plekk tekib, paistab see oluliselt vähem välja.

Mu päevad olid väga karmilt vererohked ja kestsid täiesti suvaliselt mitmeid mitmeid kuid.
Ja loomulikult.
Algasid alati siis, kui ees oli matk või ekskursioon või mõni väga oluline üritus. Mööfikas.
Ma olen rohkem kui korra meeleheitel pöördunud günekoloogi poole. Saanud verejooksu lõpetamiseks süsti ja krõbistanud purkide kaupa vikasooli, mis väidetavalt aitas kaasa vere hüübimisele.
Pole hullu, lohutasid tookord arstid, peale sünnitamist saab kõik korda.
Ei saanud. Vähemalt minul ei saanud.
Korda sai sellel hetkel, kui ma hakkasin võtma rasestumisvastaseid tablette. Aga see oli väga palju aastaid hiljem.

Ma olen mõned korrad üritanud teha tablettidesse vahe sisse. Et hormoonid ja keemia jne. Teate küll. Kõige kauem pidasin vastu aasta. Ja see oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma olin absoluutselt töö- ja eluvõimetu. Närviline, tundlik, pea pööritas ja süda oli paha. Rääkimata sellest, et sõber kuupuhastus tuli temale sobival ajal, temale sobiva kestusega ja talle sobiva vahega. Sa kaotad oma elu üle kontrolli.
Okei, kui need võõrutusnähud oleks kestnud kuu. Aga need kestsid terve aasta!
Ühesõnaga. Tänaseks olen ma otsustanud, et ükskord suren ma nagunii ja sinnamaani soovin ma elu nautida.

Meil oli koolis lubatud, et sa võisid kehalise tunni alguses paluda õpetajalt vabastust "tervislikel põhjustel". Alati lubati. Aga mulle tundus usalduse kuritarvitamisena seda teha mitu kuud järjest, nagu oleks olnud vajalik.
Seega omandasin ma järgmise tarkusetera: mõõdukas liikumine teeb ainult head. Jah, see oli väga ebamugav: pesemisvõimalused olid tookord riietusruumides mmm.. huvitavad. Aega kahe tunni vahel oli vähe. Rääkimata riskist, et tunni lõpus oled verest läbi leotatud ja ka tagavarariided on juba otsas ja sul polegi enam midagi selga panna...

Ma olin tookord väga aktiivne ja tegus tüdruk. Ning see, et ma kogu aeg pidin kontrollima, ega mu tagumik verine pole, segas elu ikka väga.
Väga.
Ma julgeks isegi öelda, et hirm oma seelikutagumiku osas oli tuumasõja järel nr.2.
Koolis, aulas olid meil mõned toolid, mille põhjad olid punased. Mul pole täna aimugi, olid need värvitud või värvunud. Aga kooli ees luuletuse esitamise järel oli ilmselt võrdselt piinlik see, kui sattusid sellele toolile istuma. Sest kõik ju arvasid teadagi mida:)

Taas. Elu on edasi läinud, vahendid kordades paremaks läinud, aga hirm on jäänud. Piisab mikromillimeetrist, et veri leiaks loomingulise lahenduse sideme ja sinu püksikute vahel.
Kuidas käituksite teie, kui teie range ja ülimalt asjalik ülemus tuleb Väga Tähtsaid Inimesi täis koosolekuruumi ja tema ametliku klassikalise kostüümi seelikul on plekk.
Homme võid see olla sina.
Õnneks on looja oma piiritus helduses loonud sallid ja jakid, mida saab ümber puusade siduda. Õnneks.
Ja see on vist üks väheseid valdkondi maailmas, kus naised on solidaarsed. ma olen aidanud sarnases olukorras nii paljusid, et kui saaks iga eest mündi, oleksin täna rikas. Loodetavasti, kui mul endal on ühel päeval abi vaja, aitab ka mind keegi.

Toona, teismelisena, oli ka esimene kord mu elus, kui ma täiesti konkreetselt planeerisin enesetappu. Mu praktiline meel võitis: ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda oma võimaluste piires valutut enesetappu. Ja mida ma hüvastijätukirja oleks kirjutanud: lahkusin, kuna mul sai vere jooksmisest siiber...? No ei..

Kooliajast meenub mulle ka üks väga tavaline olukord.
Külm. Talv.
Tulen koolist. Mul on jalas õhukesed sukad. Säärised ja saapad. Kuna veri on külgedelt (muidugi) läbi imbunud, siis reite siseküljed on verised. Ja veri on külmunud. Ja külmunud veri hõõrub mu reitel olevat nahka.
Reie siseküljed on topelt verised.
Valus on kõndida.
Tuju on paha.
Õnneks oli meil kodus gaasiboiler, seega sooja vett oli alati.
Aga juba siis ei saanud ma aru, kuidas said naised hakkama Jules Verne romaanides- laevareisil, džunglis.
Öelge mulle, kuidas saadi hakkama küüditusreisidel, koonduslaagris, nunnakloostris. Kuidas saadakse Tai vanglas..?

Seda, et tegelikult on minuga isegi väga hästi sain ma teada ühikas elades. Ühes toas pead-jalad  koos polnud võimalik midagi varjata. Ühispeldik ja väga avalik liputajaid ja piilujaid täis dušsiruum andsid teada, et on naisi, kel on krambid. On palavik. Kes oksendavad. Kes veedavad selle nädala lihtsalt voodis, sest kõik valutab ja veri purskab.
Õudne.

Jah, kodus oli hea. Kodus oli vatti ja sooja vett. Hiljem, Tallinnas elades, tuli rohkem kui kord ette, et kodust toodud vatt sai otsa. Ja apteekides oli silt "vatti ei ole".
Ükskord samas olukorras, jalutasin Mustamäel ja mõtlesin, mida nüüd siis teha. Palvetasin kõigi teadaolevate jumalate poole ja juhtus ime. Astusin - no lihtsalt igaks juhuks sisse esimesse apteeki ja kujutlege: seal oli müügil nii vatti kui ka toonaseid sidemeid!  Kui palju ma tulevikus ka ei palvetanud, see ime ei kordunud enam mitte kunagi.
Üheksakümnendate alguses Soomes töötades kinkis perenaine mulle töö lõpetades suure paki. Seal oli kohvi ja banaane ja muud defitsiiti. Ja.... pakk hügieenisidemeid. Täna on raske kujutleda, mida see tookord tähendas.

Ma tean, et on naisi, kelle jaoks on see osa identiteedist. Osa naiseks olemiseks.
Olge te tänatud. Ma tunnen end niigi naisena. Poleks vaja olnud....