neljapäev, 3. juuli 2014

Nostalgianeljapäev: verepidu

Nühkisin ükspäev alukatest verd välja ja mõtlesin: see juhtub mu elus juba umbes kolmesajandat korda.
Vähemalt kolmesajandat!
Ja ma pole ikka veel harjunud.
Pigem vastupidi, mul on järjest rohkem kõrini.
Menstruatsioonist.

Morani raamatu menstruatsioonipeatükk tuletas meelde nii mõndagi, minu algus oli üsna samasugune.


Ühel hommikul oli lina verine. Ma ei saanud šokki ega polnud ehmatanud, sest ma teadsin mis see on. Oli "Tütarlapsest sirgub naine", oli "Avameelselt abielust", koolis oli vähemalt kaks loengut, kus poisid aeti  minema ja meile, tüdrukutele, räägiti mida ja kuidas. Ja oli anatoomia tund, kus teema jutuks tuli. Ma ei mäleta enam nö ajaliini, et mis oli enne ja mis hiljem. Aga kindlasti polnud mingit infopuudust.

Mingis raamatus õpetati tegema sidemeid. Loogika oli sama, mis vatimarlimaskidel. Meie kodus marlit ei kasutatud: ka see oli kaheksakümnendate keskel defitsiit. Õnneks oli meil tutvused meditsiinis,
seega oli vannitoa nurgas suur-suur kott, täis vatti. Vatt kinnitati haaknõelaga pükste külge ja edasi jäi üle ainult palvetada.
Elu õpetas varsti, et nutikas on panna neil päevadel jalga kaks paari aluspükse. Esiteks hoidis see vati paremini paigal. Teiseks oli lekkimise korral suurem tõenäosus, et veri ei jõua seelikuni. Ja kolmandaks. Tagavara.

Ajal, mil ma koolis käisin, oli kooli WC kabiine kolme sorti. Esimestes puudusid kabiinidel uksed sootuks. Teistel olid uksed, aga need ei käinud lukku.
Kui tüdrukuid süüdistatakse väheses meeskonna- ja koostööoskustes, siis oli vähemalt üks olukord, kus sa lihtsalt pidid suutma teha koostööd. Olema kellegi sõber. Sest neil kellel sõpra polnud, oli kempsus käimine väga keeruline.
Kolmandatel kabiinidel olid uksed ja lukud, aga need olid tõelised haruldused. Meile seletati, et need on mõeldud õpetajatele ja tegelikult me ei tohikski neid kasutada.
Lihtsam oli ära kannatada õpetaja mõnitused ja kalapilk ja küsida välja tunni ajal.
Ma õppisin klassis, kus olid peamiselt tüdrukud. Kuid mingil põhjusel me menstruatsioonist ei rääkinud. Vähemalt selle seltskonnaga, kellega mina tihedamalt läbi käisin.
Igaljuhul, meil polnud toona kombeks vatt näpus vetsu marssida.
Kuna mina käisin koolis ruudulise seeliku ja pluusiga, siis polnud mu koolivormil ka taskuid.  Enda meelest tegin ma geniaalse käigu. Tagavara vati rulliks keeratud ja ajalehepaberisse pakitud nutsakas sai peidetud aluspükste vahele. Nii sai muretult, suvalisel ajal, kui õnnestus leida turvaline kemps, sidet vahetada. Ja klassist siiralt- ei, mul ei ole päevad näoga, keset tundi välja jalutada.

Elu on vahepeal edasi läinud, kuid tarkus, et alati. Alati. Peab olema kotipõhjas tagavaraks midagi, on jäänud. Sest ikka ja jälle tuleb keegi ja küsib häbelikult- ega sul juhuslikult sidet või tampooni kaasas pole.

Ma olen aru saanud, et päevade nö iseloom on väga selektiivselt pärilik. Näiteks olevat mu tädil olnud päevad "möödaminnes. Ta ei pannud tähelegi. Natuke määris".
Oma emalt sain ma sõnavarasse iseloomustuse "uputab".
Ema oli ka see, kes andis mulle, teismelisele valust vaevatud plikale pihku pudeli viinaga ja õpetas. Kui valu võtab silmanägemise, siis kalla üks korgitäis ja joo see korraga ja kiiresti ära.
Aitas. Aitab.

Mu ema teadmiste varasalvest pärineb ka pesemistarkus. Verine riideese asetatakse alati külma voolava vee alla. Mitte vee sisse.
Nende 300 + korraga pole ma siiani aru saanud, milline materjal on ok ja milline mitte. On puuvilla, mis laseb vere kenasti välja ja sellist puuvilla, mis seda ei tee. On sünteetikat, ms käitub sõbralikult ja vastupidi.
Õppinud olen vaid seda, et nutikas on mitte kasutada valgeid riideid. Mustalt, kui ka plekk tekib, paistab see oluliselt vähem välja.

Mu päevad olid väga karmilt vererohked ja kestsid täiesti suvaliselt mitmeid mitmeid kuid.
Ja loomulikult.
Algasid alati siis, kui ees oli matk või ekskursioon või mõni väga oluline üritus. Mööfikas.
Ma olen rohkem kui korra meeleheitel pöördunud günekoloogi poole. Saanud verejooksu lõpetamiseks süsti ja krõbistanud purkide kaupa vikasooli, mis väidetavalt aitas kaasa vere hüübimisele.
Pole hullu, lohutasid tookord arstid, peale sünnitamist saab kõik korda.
Ei saanud. Vähemalt minul ei saanud.
Korda sai sellel hetkel, kui ma hakkasin võtma rasestumisvastaseid tablette. Aga see oli väga palju aastaid hiljem.

Ma olen mõned korrad üritanud teha tablettidesse vahe sisse. Et hormoonid ja keemia jne. Teate küll. Kõige kauem pidasin vastu aasta. Ja see oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma olin absoluutselt töö- ja eluvõimetu. Närviline, tundlik, pea pööritas ja süda oli paha. Rääkimata sellest, et sõber kuupuhastus tuli temale sobival ajal, temale sobiva kestusega ja talle sobiva vahega. Sa kaotad oma elu üle kontrolli.
Okei, kui need võõrutusnähud oleks kestnud kuu. Aga need kestsid terve aasta!
Ühesõnaga. Tänaseks olen ma otsustanud, et ükskord suren ma nagunii ja sinnamaani soovin ma elu nautida.

Meil oli koolis lubatud, et sa võisid kehalise tunni alguses paluda õpetajalt vabastust "tervislikel põhjustel". Alati lubati. Aga mulle tundus usalduse kuritarvitamisena seda teha mitu kuud järjest, nagu oleks olnud vajalik.
Seega omandasin ma järgmise tarkusetera: mõõdukas liikumine teeb ainult head. Jah, see oli väga ebamugav: pesemisvõimalused olid tookord riietusruumides mmm.. huvitavad. Aega kahe tunni vahel oli vähe. Rääkimata riskist, et tunni lõpus oled verest läbi leotatud ja ka tagavarariided on juba otsas ja sul polegi enam midagi selga panna...

Ma olin tookord väga aktiivne ja tegus tüdruk. Ning see, et ma kogu aeg pidin kontrollima, ega mu tagumik verine pole, segas elu ikka väga.
Väga.
Ma julgeks isegi öelda, et hirm oma seelikutagumiku osas oli tuumasõja järel nr.2.
Koolis, aulas olid meil mõned toolid, mille põhjad olid punased. Mul pole täna aimugi, olid need värvitud või värvunud. Aga kooli ees luuletuse esitamise järel oli ilmselt võrdselt piinlik see, kui sattusid sellele toolile istuma. Sest kõik ju arvasid teadagi mida:)

Taas. Elu on edasi läinud, vahendid kordades paremaks läinud, aga hirm on jäänud. Piisab mikromillimeetrist, et veri leiaks loomingulise lahenduse sideme ja sinu püksikute vahel.
Kuidas käituksite teie, kui teie range ja ülimalt asjalik ülemus tuleb Väga Tähtsaid Inimesi täis koosolekuruumi ja tema ametliku klassikalise kostüümi seelikul on plekk.
Homme võid see olla sina.
Õnneks on looja oma piiritus helduses loonud sallid ja jakid, mida saab ümber puusade siduda. Õnneks.
Ja see on vist üks väheseid valdkondi maailmas, kus naised on solidaarsed. ma olen aidanud sarnases olukorras nii paljusid, et kui saaks iga eest mündi, oleksin täna rikas. Loodetavasti, kui mul endal on ühel päeval abi vaja, aitab ka mind keegi.

Toona, teismelisena, oli ka esimene kord mu elus, kui ma täiesti konkreetselt planeerisin enesetappu. Mu praktiline meel võitis: ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda oma võimaluste piires valutut enesetappu. Ja mida ma hüvastijätukirja oleks kirjutanud: lahkusin, kuna mul sai vere jooksmisest siiber...? No ei..

Kooliajast meenub mulle ka üks väga tavaline olukord.
Külm. Talv.
Tulen koolist. Mul on jalas õhukesed sukad. Säärised ja saapad. Kuna veri on külgedelt (muidugi) läbi imbunud, siis reite siseküljed on verised. Ja veri on külmunud. Ja külmunud veri hõõrub mu reitel olevat nahka.
Reie siseküljed on topelt verised.
Valus on kõndida.
Tuju on paha.
Õnneks oli meil kodus gaasiboiler, seega sooja vett oli alati.
Aga juba siis ei saanud ma aru, kuidas said naised hakkama Jules Verne romaanides- laevareisil, džunglis.
Öelge mulle, kuidas saadi hakkama küüditusreisidel, koonduslaagris, nunnakloostris. Kuidas saadakse Tai vanglas..?

Seda, et tegelikult on minuga isegi väga hästi sain ma teada ühikas elades. Ühes toas pead-jalad  koos polnud võimalik midagi varjata. Ühispeldik ja väga avalik liputajaid ja piilujaid täis dušsiruum andsid teada, et on naisi, kel on krambid. On palavik. Kes oksendavad. Kes veedavad selle nädala lihtsalt voodis, sest kõik valutab ja veri purskab.
Õudne.

Jah, kodus oli hea. Kodus oli vatti ja sooja vett. Hiljem, Tallinnas elades, tuli rohkem kui kord ette, et kodust toodud vatt sai otsa. Ja apteekides oli silt "vatti ei ole".
Ükskord samas olukorras, jalutasin Mustamäel ja mõtlesin, mida nüüd siis teha. Palvetasin kõigi teadaolevate jumalate poole ja juhtus ime. Astusin - no lihtsalt igaks juhuks sisse esimesse apteeki ja kujutlege: seal oli müügil nii vatti kui ka toonaseid sidemeid!  Kui palju ma tulevikus ka ei palvetanud, see ime ei kordunud enam mitte kunagi.
Üheksakümnendate alguses Soomes töötades kinkis perenaine mulle töö lõpetades suure paki. Seal oli kohvi ja banaane ja muud defitsiiti. Ja.... pakk hügieenisidemeid. Täna on raske kujutleda, mida see tookord tähendas.

Ma tean, et on naisi, kelle jaoks on see osa identiteedist. Osa naiseks olemiseks.
Olge te tänatud. Ma tunnen end niigi naisena. Poleks vaja olnud....


13 kommentaari:

  1. Sellest kõigest tavaliselt ju ei räägita ;) Mäletan minagi, kui keeruline oli hakkama saada nõuka ajal, kui midagi saada polnud. Aga päris probleemideta ilmselt ei pääse ka praegu, nagu sinu jutust järeldub. Imestan, kuidas kogu selle meditsiin arengu juures ei leita mingit varianti või rohtu, kuidas see veritsemine ära jätta. Vähemalt selleks ajaks, kui veel või enam lapsi ei taha saada.

    Minu kõige jõhkramad mälestused selles teemas on seotud laulupeoga. Teismelisena võõras linnas pikkade kooriproovide ja jalgsikõndimiste ajal ligunes side läbi või nihkus paigast, lisaks olematud pesemisvõimalused majutuskohas. Siiamaani mäletan, kui kohutabvalt piinlik ja vaevarikas see kõik oli. Mõtlen praeguste laulu-ja tantsupeol osalevate tütarlaste peale ja loodan, et neil on lihtsam, kuna on saada erinevat sorti sidemeid ja tampoone. Aga kas tantsude või laulude harjutamise tuhinas tehakse vaheaegu, et tüdruk ennast korrastada saaks või ei tule see võimalik probleem meesterahvastele või vanematele naistele pähegi?

    VastaKustuta
  2. Minul on natuke vedanud, sest uputuse asemel oli see teine, "ei pane eriti tähele" variant, aga vastikute kõhuvaludega, mis lõppesid pärast sünnitust.
    Aga on ju küll vahendeid, mis veritsemist vähendavad. Mina tablette süüa ei saa- ajab iiveldama, sestap kiidan Nuvaringi. EVRA oli ka täitsa ok.

    VastaKustuta
  3. Mu elu esimesel välisreisil Rootsis, viimases gümnaasiumiklassis, ostsin apteegist esimese asjana elu esimese paki tampoone, millele kulus 1/3 mu taskurahast.

    Huvitav, minu selle aja kaks hirmu olid just täpselt need samad. isegi samas järjekorras.

    VastaKustuta
  4. ma olen küll väheke noorem, aga mu jaoks on see siiski kõik nii tuttav ja nii päris .
    Mul uputas ja nädalaid järjest küll ainult päris noorena. noh, nii 10-14. Hiljem läks regulaarseks ja lühemaks.
    Aga see varane aeg on mõistetavalt kõige jubedam aeg, kui sellised hädad üldse tabada saavad, sest sul ei ole vahendeid. Sul ei ole isiklikku raha, et osta - no kasvõi vatti. Sul ei ole ka sundimatut rahu sellest emaga või vanaemaga rääkida, et sa oled hädas siukse äärmiselt piinliku murega, eriti kui sind vaadatakse nagu rahvavaelast, kui oled jälle mõne voodilina ja voodipõhja ära veristanud. Kui nad vist ei tule selle peale, et 11-aastane lapsuke vereuputuses elab.
    Ma kasutasin phmt lihtsalt mingeid väikeseks jäänud riideid, millest midagi sidemetaolist välja lõikasin ja hiljem kogusin neid kuskile pappkasti, alul ideega, et vbla pesen kunagi läbi, kui keegi pealt ei näe, kuni lõpuks kõik naabrite prügikonteinerisse viskasin, sest kartsin, et meie omast pannakse tähele ja saan jälle pahandada.

    Ja valus. Ja krambid. Ja Estonia saal ja veri jookseb mööda jalga alla.

    Ougaad.

    VastaKustuta
  5. Jah... kõik on öeldud ja polegi suurt midagi lisada.
    Kui, siis jäin mõtlema vaid, et Väga Väga Naine pani mind meenutama end 10-aastase plikana, ja kõiki neid koledusi. Ja siis jäin mõtlema, et ma ei kujuta ette, et mu oma tütar peaks juba vaevalt kolme aasta pärast kõige selle jamaga maadlema - ta on ju niiiiii laps alles! Jeerum.
    Mul läks tuju halvaks praegu.

    VastaKustuta
  6. Kõike seda lugedes tunnen ääretut tänulikkust, et minu uputamised ja krampides väänlemised algasid ajal, mil sidemeid said igast toidupoest. Minu ema muuseas õpetas konjakit kasutama, mõjus ka. Isegi nii hästi, et siiani ei talu konjaki lõhnagi.
    Koonduslagri ja sõja kohta ütles minu terviseõpetuse õpetaja kunagi, et sellistes oludes lõpetab naise keha menstrueerimise. Nunnade kohta ei osanud tol ajal küsida.

    VastaKustuta
  7. See postitus puudutab nii lähedalt. Mäletan, et meil õnnestus emal saada kusagilt leti alt mingid välismaised aluspüksid, millel oli allosal kile vahel. Neid siis kasutasime õega alati päevade ajal. Ja see küüditamise ja koonduslaagrite värk - olen ka mõelnud, et kuidas ometi? Ilmselt koonduslaagrites jäid paljudel päevad ära, aga Siberis tuli ikka paljudel kuidagi toime tulla. Õudselt imelik mõelda, et nõukogude inimeste jaoks midagi mõistlikku ei suudetud toota. Et siis menstruatsioon oli nagu seks - seda polnud nõukogude inimesel lihtsalt olemas. Lausa imelik, et lastel sündida lubati.

    VastaKustuta
  8. ma arvasin siiani, et uputus ja krambivalud on enam-vähem pöördvõrdelised - et ühtedel uputab, teistel krambitab, ja tänasin õnne, et mul on uputusevariant. a tuleb välja, et ka kaks halba saavad korraga olla.

    a kas kellelgi on veel seda tunnet, mille kõige täpsema kirjelduse ma leidsin kunagi "Viiruse" filmist, kus esimene patsient tundmatu epideemia kätte ära suri ja doktor teatas dramaatilise häälega: "Kõik tema siseorganid on veeldunud"? esimesel-teisel päeval on mul täpselt see tunne.

    VastaKustuta
  9. Oeh, ma pean tõdema, et olen ilmselt ka ses osas õnnesärgis sündinud, sest mul on sel ajal lihtsalt "veidi ebamugav olla". Ja õnn olla sündinud uuemate leiutistega ühel ajal. Aga ma arvan ka, et elu oleks palju ilusam kui seda jama üldse ei oleks. Ses osas võivat aidata spiraal (nagu ma infobukletist lugesin) aga samavõrd olen kuulnud, et see võivat asja hoopis hullemaks ajada, seega pole ma julgenud riskida. Ja need, kes arvavad, et see on "osa identiteedist" on mu jaoks sama ebatõenäolised olevused kui "orgastilised sünnitajad" :)

    VastaKustuta
  10. hmm. mul on sõbranna, kes ei rääkinud küll orgastilisest sünnitamisest, aga kõneles sellest kui eelkõige huvitavast protsessist. et nii huvitav olnud, et pani kaaluma, äkki hakata surrogaatemaks, kui kellelgi hädalisel tarvis on.

    aga mis päevadesse puutub... ma saan aru, et krambid ja uputus on mõlemad tavalised asjad, aga kas kellelgi on veel seda, et esimesel-teisel päeval ei jätku õhku, lämbu või ära? huvitav, kas rauapuudusest.
    ja akent ei saa sealjuures lahti hoida, sest ühtlasi on nii külm, et mitte kunagi ei saa enam sooja.

    VastaKustuta
  11. Mehena on seda avameelsust lugeda... õpetlik. Isegi veel minu vanuses, kellel ammu täiskasvanud tütred. Ning pisut imelik on kommenteerida siin naistejutu seas. Keegi kirjandusklassik pani oma tegelase, meesterahva suhu mõtte, et kui temaga juhtuks see, mis kord kuus naistega, laseks ta endale peldiku taga kuuli pähe. Paljulapselises peres kasvanuna olime vendadega ehk pisut rohkem kursis ja teadlikud neis tüdrukutega juhtuvais asjus kui eakaaslased poisid. Ühel õel oli see ikka päris hullusti, mitmeid kordi käis kiirabi või viidi haiglasse. Ning neid marliasjandusi, mida poiste pilkude eest varjatuna pööningul pärast pesemist kuivatati, seda ma ei unusta lõpuni. Õnn, et oma tütred neid jubedusi pole kunagi näinud.

    VastaKustuta
  12. Eks mehi on ka mitmesuguseid. Kui mu isa koolis käis, oli neil seal nii tüdrukutel kui poistel sama kehaliseõpetaja, meesterahvas. ja kui tüdruk tahtis päevade pärast kehalisest vabastust saada, nõudis õpetaja, khm, asitõendi ettenäitamist.

    VastaKustuta
  13. no meil on veel isegi hästi läinud: http://tartu.postimees.ee/2738566/aluspesu-kui-uks-siivutu-habiasi

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!