Ma pean tunnistama, et olen selle lehe osas natuke pettunud. Ei teagi, mida ma ootasin- mõnusaid arutelusid loetud raamatute üle?
On lugejate ülevaated, mida on võimalik kommenteerida ning laikida. Ja ilmselt kusagil tekib ka diskussioon. On mingid grupid, aga ma tõesti ei viitsi nende kõigiga liituda, et leida üles elusamad kohad.
Hea on ülevaated autorist. Ja hea on ka raamatu juures olev ülevaade " teised raamatud, mis meeldisid neile, kes seda hindasid". Tunduvad päris loogilised.
Pettumus on statistika. Mingil põhjusel ta mul ei tööta ja kui töötaks, oleks seda ikkagi väga napilt. Abi otsimine lehelt on mega-keeruline. Lõpuks leiab kõik üles, aga millise vaevaga...
Sinu loetud raamatute põhjal programmi poolt antavad lugemissoovitused oli asi, mis äratas huvi, aga tegelikult on see üks suur jama.
Ma pole küll ühtegi soovitatutest lugenud, aga usaldust ei ärata, kui ta pakub mulle lugemiseks juba sisestatud raamatu- aga, vau, hoopis teises keeles. Samuti on väga veidraid valikuid žanrite põhjal. No ma ei tea, kas Clarke ja Asimov on ikka näiteks huumorizanri parimad esindajad. Aga see selleks. Arvuti teeb, mis suudab.
Tohutult häirib, et sama raamat erinevates keeltes üldjuhul ei muutu üheks. Ja see kuidas neid "combine"-da- vabandust, aga mina hakkama ei saa ja abiotsingutel eksisin lehel täiesti ära.
Ma ei saagi päris täpselt aru selle lehe eesmärgist. Sa saad endale näiteks sättida eesmärgi, mitu raamatut sa aasta jooksul läbi loed. Et siis... kes on sihtgrupp? Koolilapsed?
Ilmselt, kui oled ingliskeelne ja kõik su sõbrad on seal keskkonnas, on see päris ok. Aga minu jaoks, kelle sõbrad raamatuid ei loe ja oma mõtteid tõlkida ka ei viitsi, jääb see mänguasi ühekordseks projektiks.
Kui palju raamatuid inimene oma elus läbi suudab lugeda?
Mul on nimekirjast puudu kõik õpikud, teatmikud, aime- ja erialakirjandus, kuhjadega titekamaid lasteraamatuid ja kaasaegne pehmekaaneline kräpp. Väga palju on mul puudu nõukaaegseid, kuna neid pole andmebaasis. Ja no kuulge, kui isegi selline šedööver nagu "Kangelaspioneeridest" puudub, siis millest me räägime?...:)
Puuduvaid raamatuid saab ise sisestada, aga nõukaaegsetel puudub isbn kood. Mis tähendab, et raamatu profiil jääb poolikuks. Pilti saavad lisada vaid teatud õigustega kasutajad. Ja lisaks on sisestamine ikkagi väga tüütu. Seepärast lisasin vaid need, mis mulle midagi aegade jooksul on tähendanud ning olulisem: millest ma natukenegi midagi mäletan.
Hiljuti oli ajalehes juttu, et mingis uuringus said lisapunkte lapsed, kes väitsid endil kodus olevat vähemalt 500 raamatut. Ma julgen täie kindlusega väita, et enamik neist lastest valetasid. 500 raamatut on ikka megahunnik. Ma olen sinna hetkel sisestanud teatud mööndustega (st. ma pean mäletama sisu) nii oma vanemate kui ka isikliku raamaturiiuli ja 500-ni annab jõuda.
Oletagem, et mul on puudu pooled. See teeks siis ca 1000 läbiloetud raamatut, mis arvestades mu aktiivset just nende raamatute lugemisiga teeb umbes 2,3 raamatut kuus. Samas on olnud aastaid, kus ma pole lugenud ridagi. On aastaid, kus lektüüriks olid ainult õpikud. Ja väga palju aastaid, kus olen uuesti üle lugenud ainult vanu lemmikuid.
On see loogiline number?
Mälust olen ma varem kirjutanud, aga tegelikult on see ikkagi väga kummaline, mida ja kuidas me mäletame. Mingil veidral kombel mäletan ma superhästi sadu lapsepõlves loetud raamatuid. ja praktiliselt ei mäletagi kümneid hiljuti loetuid.
Osati on see loogiline. Kohustusliku kirjandusega sai tehtud lugemisteste, kirjutatud kirjandeid ja üritatud välja pigistada raamatu mõtet.
Aga need, mida ma ise ja kodus lugesin?
Vaatan seda nimekirja ja üritan oma lemmikutele leida mingit ühist nimetajat. Miks ma neid siiani armastan ja võin veel sajandat korda üle lugeda.
Üldiselt on need lihtsad jutukesed. Pole suuri tundeid ega hingematvat põnevust. Pole sügavat kunsti, üllatavaid üldistusi või põrutavad sümbolismi. Ühine nimetaja on vist hoopis- väärtused. Nad räägivad õigest ja valest ja heast ja halvast... Mu tuttavad ilmselt nõustuvad, et mu eetilised väärtushinnangud tekitavad nii mõnelgi juhul küsimärke. Kas see oli ja on mingi omamoodi kompensatsioon, soov lugeda lugusid, milles inimesed on ilusad ja head?
Tegelikult hakkas neid raamatuid sisestades pisut kurb. Kõigil neil raamatutel on autor, kes hinge värisedes on toonud lugejate ette oma elu töö. Oma mõtted. Ja kui mitmed tuhanded nendest kaovad tolmu alla. Mitte keegi neid ei mäleta. Isegi sellises naljakas portaalis, nagu on goodreads, neid pole.
Üks huvitav nüanss, eriti hindamisel, on ka lugemise aeg. Ajastus. Projekti " ma ei sisesta ühtegi raamatut, kui ma ei mäleta millest see räägib" raames üritasin üle lugeda näiteks Stendhali "Punane ja must".
appi.
Tuleb välja, et ma ei suuda enam lugeda raamatuid, kus nii kangelane kui ka kangelanna puhkevad nutma ja ripsmetel helkivate pisarate kiuste on tunda, kuidas ta mõtles alati ainult sügavmõttelisi mõtteid.
Ma olen vist sügavate tunnete east väljas. Raamat, mis 20 aastat tagasi oleks saanud 5, saab täna vaevu 3. Vastupidist hindamist huvitaval kombel ei esine. Aeg pole midagi paremaks muutnud, Mis oli hea, on seda siiani.
Naljakal kombel ma raamatus olevaid pisaraid ei talu, aga samas võin ikka ja veel ulguda nutta Florale, Siljale, Martale või Gesinele kaasa elades. ise nuttes.
Elu on imelik. Inimene on imelik. Mina olen imelik.
Napi statistika põhjal, mida portaal väljastab selgub, et mu loetuim autor on Eno Raud! Järgnevad Lindgren ja Tammsaare ning neljandal kohal on juba 8 autorit. Kõige rohkem olen ma sisestanud nö laste-noorteraamatuid. Seejärel tuleb klassika.
St. Minu meelest klassika.
Aga jah. Kui peaksite seal kontot omama, siis saage minuga sõbraks. Võrdleme, kellel on pikem ja väärikam:)
Minu Top 40 ja olgu öeldud, et isegi see vidin ei tööta õigesti, vahele on võetud ka madalama hindega raamatuid ja täiesti välja jäetud need, millel pilti polnud. Ja loomulikult on nad täiesti suvalises järjekorras. Ja osa on hoopis 3 või 4 punkti raamatud....
Aga vahet pole.
Minu TOP 40
Indigoaalane's favorite books »
Goodreads on tegelikult ikka korralik ja pidevalt arenev portaal. Ühtlasi on Eesti kirjandussõbrad palju vaeva näinud, et sinna ka omakeelseid väljaandeid käsitsi sisse kanda. :) Minu arust arvustused on väga andekad, vt nt Fifty Shades of Grey omi.
VastaKustutaBukahoolik kirjutas hiljuti LibraryThing-nimelisest asjast, mis on ühendatud raamatukogude andmebaasidega (ESTER), see tundub vast mõistlikum asi Sinu kirjeldatuga võrreldes.
VastaKustutaJa raamatute kogustest rääkides - ma arvan, et lapsed ei valetanud meelega, 500 tundub lihtsalt siukse enamvähem keskmise numbrina. Ma enda järgi ütlen nii, sest ma alati arvasin, et mul on ilgelt palju raamatuid (kolides just raamatud on olnud põhiline ora sealsamuses). Ja kui ma nüüd viimati kolides raamatud kirja panin ja vaevu 1000 tükki kokku tuli, siis mul tekkis täielik reaalsuskonflikt: mul on ju nii palju raamatuid ja 1000 on ju nii vähe! Praeguseks on mul raamatuid 1233 (eestikeelsed) + 107 (inglisekeelsed) + 5 (saksakeelsed) + 1 (venekeelne). Ja ma vaikselt õpin harjuma mõttega, et 1000 raamatut on palju. :-)
Ma olen palju mõelnud sellele, miks kunagi lapse- või nooruspõlves loetud raamatud on mulle ikka veel olulised, samas viimastel aastatel loetud teosed on tõepoolest vaevu meeles. Tahaks jälle tunda vaimustust, aga parimal juhul on lihtsalt "hea raamat". Liiga palju loetud, et ei oska enam hinnata? Viimane vaimustusepuhang oli Raua "Rekonstruktsioon", aga seegi oli paar aastat tagasi ju.
VastaKustutaJa goodreadsile ei saanud mina ka pihta :)
500 raamatut kodus ei ole ju eriline megahunnik midagi - see on midagi hoopis muud kui "mul on 500 raamatu sisu lambist meeles". Lugesin huvi pärast üle, palju mul kodus keskmisse riiulivahesse raamatuid mahub. Ühte mahtus 58, teise 52, kolmandasse samuti 52; kindluse mõttes ümardame tublisti allapoole, saame 50 raamatut per riiulivahe. Ühes maast laeni riiulis on mul 8-9 sellist viiekümnest rida - nii et piisab kahest maast laeni riiulist, et oleks ligi 900 raamatut. Mul on sellise umbkaudse hinnangu järgi vähemalt 1600 raamatut ja sugugi ei ole kõigi tubade kõik seinad täis (majapidamises on juba nii palju uksi ja aknaid, et see poleks võimalikki ja mõnda seina peab siiski ka nt riidekapp mahtuma). Selge, et kõiki neid ei lähe kogu aeg vaja ja osa ei ole lugenud, aga ega kõik raamatud ei olegi selleks, et neid kaanest kaaneni lugeda (teatmeteosed ja sõnaraamatud ja kokaraamatud, mis on ometi väga vajalikud ja mida võidakse väga tihedasti kasutada).
VastaKustutaJa see kõik on peaasjalikult kogunenud kõigest viimase kahekümne aastaga.
No ja 500 raamatut tuleks juba siis iseenesest koju, kui nii kümme-viisteist aastat Loomingu Raamatukogu tellida. Vanasti oli minu arust peagut kõigil LR tellitud, nii et nõuka ajal üles kasvanud põlvkonnal peaks puhtalt selle pealt nii 500-1000 raamatut kodus olema, kui nad pole selle vastu midagi ette võtnud.
*
Miskipärast meenus mulle selle teema peale Umberto Eco sapine jutt sellest, mida talle meeldib/meeldiks öelda, kui talt järjekordselt küsitakse "teil on nii palju raamatuid kodus, kas te olete neid kõiki lugenud" - "ei, siin on ainult raamatud, mida ma ei ole veel lugenud, need, mida ma juba lugenud olen, viskan ma kohe välja."
Sama. Mul on kodus praegu väga vähe raamatuid võrreldes sellega, mis oli lapsena. Kiire ülevaade näitas, et minu toas peaks praegu olema umbkaudu 300 raamatu ringis (iseasi, kas neid kõiki päris asjalikeks raamatuteks saaks pidada) ja lapse toas vähemalt saja ringis (arvestamata koomikseid). Aga mul on tibatilluke kodu, ainult üks laps ning raamatud on praegu kallid.
KustutaLapsena, mäletan et tegin kord igavusest kodus olemasolevate raamatute inventuuri, sorteerisin neid ja ühtlasi loendasin ka. Kõikides tubades, k.a. ema-isa tuba ja köök, kokku sain - ja nüüd ma enam ei mäleta - kas kaks tuhat või neli tuhat raamatut. Miks need kaks arvu mul peas võrdsetena kummitavad, ei oskagi öelda. Kusjuures enamus neist raamatuist oli mul loetud, seda ma mäletan. Ju siis ikka kaks tuhat.