Tuleb välja, et ma oskan endiselt kirjutada:) Peamine probleem on see, et käsi ei jõua mõttele järele ja seetõttu peab päris tähelepanelikult jälgima ja keskenduma, et tähti vahele ei jääks.
Lubage, ma uhkustan. Kui teistel olid diplomid spordi ja laulu eest, siis minul on lisaks eelnevatele diplomid ka kiire lugemise ja khm ... kauni käekirja eest:)
Huvitav selle teema juures on tegelikult see, et väidetavalt peaks käekiri andma vihjeid su iseloomu kohta. Samas meeldiks mulle mõelda, et ma olen paarikümne aastaga ikka natuke muutunud. Vist?
Ja kui seda teooriat õigeks pidada, siis olin ma noorena usin ja korralik, nüüd siis lohakas ja hooletu?
(vabandust, aga ma pole nõus).
Ma tegin väikese võrdluse ja tegelikult selgub, et mu käekiri on muutunud vähem, kui ma arvasin.
1985 |
Kirjandite teemad ja kirjandid üldse on täiesti omaette teema. Kas tänapäeval kirjutab ka keegi kirjandeid- "Järelmõtteid Kalevipojast", "Ideaalne noormees", "Miks sai Väljaotsa Jaanist varas", "Mõtteid Tšehhovi proosast"... jne?
2014 |
ma kirjutan käsitsi palju, teatud asju: kiireid märkmeid (nt millest mälumänguküsimust teha, sest ma ei viitsi ju iga mõtte peale arvutit lahti kiskuda), tantsurekonstruktsioone (sest paber on siiski paindlikum meedium ja lubab lihtsamini jooniseid ja noodikirja teksti vahele surada), tantsukavasid (sest paberi peal on hea ülevaadet saada, rõngaid ümber tõmmata ja neid nooltega ühendada). ja ma kirjutan käsitsi hästi kiiresti, võõrale inimesele peaaegu loetamatu, aga see-eest väga isikupärase ja väljaarenenud käekirjaga, mille üle ma narrilt uhke olen... eriti kui ma näen nii umbes kahekümneste abitut käekirja, mis näeb välja umbes nagu minu oma üheteistaastaselt, kui mul ei olnud oma käekiri veel välja kujunenud.
VastaKustutaklaviatuuril klõbistan samuti kiiresti, kümnesõrmesüsteem noh, aga see on teiste asjade jaoks. tõlkida nt ilma arvutita ei oskakski. aga loomingulise tegevuse jaoks, jah, on paber ja pliiats siiski paremad. märkmik on hea asi ka selleks kaasas kanda, et skitseerida, kui isu tuleb.