neljapäev, 28. juuni 2012

Risti ja rästi

Ma tean kuidas on risti. Aga kuidas on rästi?

esmaspäev, 25. juuni 2012

Rahvusriigi tark immigratsioon

Õndsal jaanilaubal rääkisid targad inimesed raadios targast immigratsioonist. See on siis selline, et me kutsume siia ainult kõige vajalikumad ning nutikamad. Tõepoolest, miks mitte.

Ääremärkusena  juhiks tähelepanu sellele, et neile makstav palk ei peaks olema mitte Eesti, vaid Euroopa või Saksamaa keskmisest lähtuv- kui palk on eeldatavalt võrdelises seoses inimese töö-väärtusega, siis me vaevalt muidu endile nutikaimad saame.
Aga see selleks. Seda teemat on jahvatatud kaua ja palju. Mind huvitab hoopis miski muu. See, mis saab edasi.

Mis saab edasi nende nutikate inimeste peredest ning lastest. Mis paneb arvama, et neil tarkadel inimestel saavad olema samuti nutikad lapsed? Pole minu avastatud Ameerika, vaid ammu uuritud, tõestatud ning publitseeritud. Probleem ei teki esimese põlvkonnaga- nemad on otsitud, kutsutud ja oodatud. Probleem tekib teisel ja kolmandal põlvkonnal, kes ei suuda leida oma kohta, juuri ning identiteeti.
Ja milline oleks see identiteet, mida me soovime, et neil oleks?

neljapäev, 21. juuni 2012

Kuidas maailma päästa

Mitte et ma kuidagi vaidlustaks ebainimlikke tingimusi arengumaades, kuid kuidagi nõutuks teeb see artikkel küll.
Kuna ma täpselt ei tea, kuidas seal Indias TEGELIKULT on ja vabandust, aga filme ma 100% ei usu, siis jääks siia samasse Maarjamaale.

Minu lemmiknäide on õõvastavast kogemusest kalavabrikus, kus miinimumpalga eest, külmas ja niiskes ruumis püstijalu kalu karpi laotakse. Aga ajakirjandus on piisavalt kajastanud ka töötingimusi näiteks ühes kaubandusketis. Ehk siis, ka meil siin täna ja praegu on reaalselt inimesed, kes töötavad miinimumpalga eest, ebainimlikes tingimustes.
Miks nad seda teevad? Väga lihtsal ja kurval põhjusel, neil puudub valik .
Siinkohal on ilmselt oluline täpsustada, et iseenesest juba väljend "ebainimlik" on äärmiselt subjektiivne. Sinu vanaema, kes 24/7 oma majapidamisel silma peal hoidis, tegi minu mõistes samuti ebanormaalselt ebainimlikult palju ja rasket tööd.  8 tunnine tööpäev pole just väga vana saavutus ning lõunapaus samuti.

teisipäev, 19. juuni 2012

vol 3 Kuidas nad suureks saavad

Ühes mu lapsepõlve lemmikraamatus "Mina, ja Kostja mu vanem vend", sõimab Kostja nooremat õde aktselerandiks. Põlvkonnaks, kelle vaimne areng jääb füüsilisest maha.
Lubage vaielda.
Kes meist poleks umbes sada korda kuulnud sellest, kuidas meie isad läksid viieaastaselt karja. Ise sai alustatud kümneaastaselt kolhoosipõllul peete kõblates.
Tänane noor võib tööd hakata kaugelt vaatama alles 13 aastaselt ja päriselt midagi tegema 16 eluaasta paiku. Ehk siis, nad on laisemad ja nõrgemad. Okei, ma tean, et tegelikult on õige sõna "hoitumad", aga see ei muuda mu tõestuse sisu.

esmaspäev, 18. juuni 2012

Tutvusteta tööle?

Kuna mu "Kõik lapsed suveks tööle" on endiselt loetavuse tipus, siis valaks veel õli tulle. Kas on võimalik leida tööd ilma tutvusteta.
Oma 2 esimest praktikakohta leidsin ma tutvustega. Kolmanda kohta rippus kuulutus kooli teadetetahvlil, läksin ja sain ning hiljem selgus, et tollest tutvusest oli kasu tulevikus.

Esimese töökoha lõin endale ise. Teine oli 100% korruptiivne- mind kutsus tuttav enda juurde tööle üht muudatust läbi viima.
Kolmanda töökoha saamiseks uues linnas sooritasin personaliotsingufirmas sahtlitäie teste, vestlesin paar korda värbamisspetsialistidega ning psühholoogiga. Oma otsest ülemust nägin esimest korda, kui olin olnud nädalajagu tööl. Veel hiljem selgus, et ta on mu grupiõe mees. Ja oli soovitust küsinud küll...See firma läks varsti pankrotti.

Järgmise töökoha sain nii, et jalutasin tänaval ning vastu tuli too nr 3 praktikakoha ülemus. Küsis, mis teed- tööle ei taha tulla. Tahtsin. Ses firmas töötas mu õe endine peika ja klassiõde. Ka sellel firmal olid õige varsti väga rasked ajad.

Sünnipäevanumbrid 2

Selgub, et 28,6% minu sõpradest istub kenal pühapäeval arvuti taga. Facebookis
Müstika.
Aga tore ka.

Tänan!:)

neljapäev, 14. juuni 2012

Eestlane ja venelane 11 Uhke ja hää

Kas sa solvud, kui sind peetakse venelaseks?
Aga kui soomlaseks või sakslaseks? Viimasel juhul tunneb enamik meist ilmselt end isegi natuke meelitatult, mõistvalt naeratades ja andeks andes- kust nad peaksid väikest Eestit üldse teadma...., selgitame kannatlikult kus ja mis see Eesti on.

Vene naised on ju üldjuhul ilusad, reisivad venelased rikkad ning laia joonega ning ekspressiivne käitumine väga paljudes riikides täiesti normaalne suhtlusstiil. Venelaseks pidamine võiks seega olla kompliment.

Suurem osa mu tuttavatest vastaks esimesele küsimusele - jah.
Kui mitu põlvkonda kulub, kuni me andestame?

Toit üksikule saarele

Eelmise postituse jätkuks.
Lamasin näljaselt voodis vaatasin Prantsusmaa tähti ning mõtlesin toidust.
Milline on see toit, milleta ei suuda ma hetkegi elada ja milleta saaks hakkama vabalt,
Olgu öeldud, et keskmise Eesti supermarketi valikust söön ma tegelikult kõike. Ainus, mida pole ma mitte mingil tingimusel nõus sööma on keedetud ja hautatud pekk.
Nii et kui see üksik saar oleks selline supermarketi moodi saar, siis jääksin ma ellu probleemideta.

Täiesti vabalt, siinkohal eirates kõiki maailma toidupüramiide, saan ma läbi ilma leiva-saia ja teraviljadeta. Nädal Vahemere ääres on rahuldanud mu 3 aasta saiavajaduse täiega ja kuhjaga. Kui ma just väga pean valima, siis 3 kaasatulijat oleks rukis, nisu ja tatar.

Teine, milleta suudan vabalt elada on piimatooted. Ning kui 3 peaks päästepaadile kindlasti kaasa võtma, siis oleks need juust, küpsetatud kohupiim ning jäätis. Korralik, rammus ja magus, mitte mingi jogurti- või dieetjäätis. Eksole.

kolmapäev, 13. juuni 2012

Riviera

Milano võttis meid vastu väärikalt ning vääriliselt. Turvatsoonist väljudes pimestasid ja kurdistasid meid sähvivad välklambid ning kiljuvad teismelised plikad.???
Meid nähes möll millegipärast vaibus:).. Pliksid kandsid kõik sama dresscode- lühikesed püksid ning tennised ja  käes Justin Bieberi plakateid ning pilte. Kas tõesti Tema Ise on tulemas ja nagu tavaline lihtsurelik mööda tavalist turvaväravat? Vastus jäi saamata, sest meid ootas ees esimene blondiinihetk. Auto, mille olime rentinud, asus teises lennujaamas. Nii umbes 80 km kaugusel. Jep, uskumatu aga tõsi, Milanos polegi ainult üks lennujaam...:)