kolmapäev, 13. juuni 2012

Riviera

Milano võttis meid vastu väärikalt ning vääriliselt. Turvatsoonist väljudes pimestasid ja kurdistasid meid sähvivad välklambid ning kiljuvad teismelised plikad.???
Meid nähes möll millegipärast vaibus:).. Pliksid kandsid kõik sama dresscode- lühikesed püksid ning tennised ja  käes Justin Bieberi plakateid ning pilte. Kas tõesti Tema Ise on tulemas ja nagu tavaline lihtsurelik mööda tavalist turvaväravat? Vastus jäi saamata, sest meid ootas ees esimene blondiinihetk. Auto, mille olime rentinud, asus teises lennujaamas. Nii umbes 80 km kaugusel. Jep, uskumatu aga tõsi, Milanos polegi ainult üks lennujaam...:)


Tähelepanek tulevikuks. Uuri alati ka tagatisraha suurust. Rendifirma suutis nii meid kui ka meie kõrval olevaid sakslasi viia infarktieelsesse seisundisse soovides krediitkaardilt bronnida tagatiseks üle 1000 euro, lisaks juba makstud tagatisrahale. Variant b oli lisaks juba olemasolevale täiskindlustusele osta veel üks kindlustus hinnaga 140 eurot. Tõsi, millegipärast maksti lõpus sellest 30 eurot tagasi. Me ei hakanud vaidlema.
Ja siis teele.

Mingi teema on Itaalias liiklusmärgid. Tundub, nagu oleks keegi andnud mõnele tegelasele pundi- a la jaga laiali. Kaherealised lõigud, kus meil siin on lubatud 110- äkki lambist 50. Ja serpentiinid, kurvid ning ole lahke- vabalt võid 90-ga sõita... Või on see tasuliste teede omanike lobby? Et kui tavalistel teedel sõita on nii ajuvaba ja nõme, siis nad ehk tulevad mu tasulisele teele?
Meie otsustasime minnes vältida tasulisi teid- et hoida raha kokku ning et "imetleda maalilisi alpikülakesi".
Oi. Oi. Oi.
Pööre 180 kraadi, ja siis jälle 180 kraadi ja veel kord ja nii ikka edasi ja edasi ligi 7 tundi. Oled juba jõudnud alla orgu ja hingad kergendatult, aga oi rõõmu- algab uus mägi ja seejärel jälle järgmine. Lisaks veel mägedes tõusnud udu (või olid need pilved), tasakesi tibutav vihm, juht, kes jumaldab rallimist. Ning ööd on siin mustad.
Appi. Kui kohale jõudsime. Siiski jõudsime ja ligi pool tundi varem, kui Michelin meile planeeris- tuli mind autost välja keevitada.  Never. Ever.

Meie majutuskohaks oli Cagne sur Mer´is apartment LeCrystal. Nojah, ega see siin pole Soome või Austria suusamajake- ei seepi ei soola. Ainult ja ainult see, mis kodulehel kenasti kirjas ja lubatud oli. Õnneks olin ma enne lugenud Trip Advisorist kommentaare ning seetõttu olime Itaalias teinud pisikese poepeatuse. Õnneks. Riigis, kus poed suletakse õhtul pool kaheksa ning pühapäeviti on hoopis kinni, pole just mõnus ärgata pühapäeva hommikul seebi ja vetsupaberita...:)
Iseenesest oli koht kena, puhas ja avar. Soovitan kindlasti. Ahjaa, fööni polnud (ja seda polnud lubatud ka).

Olime parasjagu Niceś Chagalli muuseumis kui täiesti selgest taevast hakkas järsku sadama äikest. Rahvas oli alguses elevil, aga kui juba 20 minutit järjest ikka veel kallas vett taevast alla ning lõppu polnud näha, muutus asi pisut tüütuks. Kaua sa ikka vaatad lendavaid kalu ning viiuldavaid kitsi. Aga meelelahutus tuli. Ühel hetkel hakkas katus läbi sadama ja vesi no ikka voolas, mitte ei tilkunud. Turvamees karjus paanikas raadio teel abi järele ning tõi joostes ämbri ja lapi. Miljoniküsimus- kas prantsuse mehed on erinevad? Vastus: ei ole. Mees pani ämbri veejoa KÕRVALE ja üritas lapiga vett kokku korjata. Õnneks saabusid NAISED lisavahenditega ning juhtimine võeti kiirelt üle. Veevoolu alla pandi ämber, pildid võeti kiirelt seintelt ning mässiti kiledesse ja põrand kuivatati ära.
Btw, seda maali, mille Julia Roberts kingib Hugh Grantile filmis, mille pealkiri mulle ei meenu, seal pole.

Mida öelda Monaco kohta. Ilus. Suursugune. Eelneval nädalavahetusel oli toimunud just Monaco F1, tellingud ja reklaamid olid veel üleval. Mistõttu meie meeskonna rallifänn. Vabandust, vormeli, olgem täpsed. Andis meile põhjaliku ülevaate igast meetrist koos kommentaaridega. Iga meeter on nüüd ka meie fotokas jäädvustatud. Kui teil peaks huvi olema, siis küsige...:)
Vürstipalee oli huvitav, kuigi mingil põhjusel ei lubatud sinna enne kohustuslikku Napoleoni näituse külastust. Seos Monaco ja Napoleoni vahel jäigi mulle lõpuni hämaraks. Aga huvitav oli ikka.
Linn, kus on võimalik näha Moskva numbriga Mazerattit kasiino ees. Luksus. Kas ma tahaks seal elada? Ei. Kitsas, lärmakas ja saastunud õhk.

Ezesse jõudsime õhtuks, kui turistid olid lahkunud ning õhk jahedam ( loe: normaalne), ehk seepärast, et kontrast Monacoga oli nii suur tundus Eze kuidagi väga mõnus ja ilus. Jälle vanalinna.
Vanalinnadest. Ma nüüd edaspidi jätan kirjeldustest välja vanalinnad, kuna neid oli igal pool. Ilusad, korrastatud. Meie uhkus oma Tallinna vanalinna üle muutus sealses kontekstis arusaamatuks. Neil on ka ja meeletutes kogustes.

Kena elamus oli ka Grasse parfüümimuuseum. Minu jaoks piisavalt interaktiivne. Mulle meeldis- sai nuusutada igasugu lõhnu ja tunda, kuidas aegade jooksul on lõhnatööstus arenenud. Põhimõtteliselt on seal kõrvuti 3 erinevat muuseumit samal teemal, mistõttu ma nüüd täpselt ei mäleta, millises me just käisime, aga usun, et kõik on huvitavad. Märksõna sealses regioonis on lavendel. Võid osta igas väljundis ja variatsioonis kaasa.

Tahtsime väga külastada Gorges du Verdon kanjonit, aga uskumatu- me ei leidnud seda üles. Kuna gps seda kohta ei tunnistanud, siis otsisime kaardilt esimese asustatud koha seal piirkonnas- Castellane. Osutus taaskord maaliliseks alpilinnakeseks vanalinnaga:) Tegelikult ka, ilus koht. Kui sinna kanti juhtute, planeerige kindlasti ka rafting või muu veesport- seal on vinge jõgi kaljude vahel. Castellane infopunktist saime  kaardi- kanjonini tuli pisut veel sõita. Otse. Sõidame otse, mida pole, on kanjon. Maastik muutub, vastupidi, üha rohelisemaks ja laugemaks...
Lõime siis käega ja käisime vaatamas hoopis üht kena järve Lac de Sainte Croix. Oli ilus küll.

Kui ma õhtul sain aru, et mu jalalihased valutavad kõrvalistmel pidurdamisest ning juht väitis häbelikult, et mägiteedest talle nüüd mõneks ajaks aitab, siis järgmised sõidud otsustasime teha tasulistel teedel. Et su sõiduelamus oleks Prantsusmaal veelgi täiuslikum, on seal teedel motika- ja rollerisõitjad. Täiesti loominguliselt mööduvad  nad sinust paremalt ja vasakult ja eest ja tagant, kuidas just parem neile tundub. Õudne. Ma tahaks näha nende surmade statistikat. Või tegelikult ei taha ka. Prantsuse emana oleks ma ilmselt kogu aeg paanikas, kuniks mu laps teedel niimoodi kurvilistel teedel kihutab, igasugu reegleid eirates...
Aga natuke mõistan neid ka. Vabadus. Rõõm. Suvi.



 Njah, on veider, kuidas suhe rahasse muutub ja on suhteline. Kui Prantsusmaale tulles tekitas 3-eurone jäätis kerged rütmihäired, siis päevad hiljem oled valmis 2-tundi lühema tasasel maal sõidu eest maksma u 20 eurot selle eest, et näha üht linna....
Tasuliste teedega oli meil selle reisi teine blondiinihetk. Siinkohal tervitan kõiki autojuhte, kes ootasid kannatlikult, kuni me valest teemaksupunktist tagurpidi välja tagurdasime või risti üle 8 sõidurea vasakust servast nende nina alt paremale sõitsime. Piktogramm- euromündid, oli täiega eksitav, sest seal sularahas maksta ei saanud. Vähemalt meil ei õnnestunud. Hiljem tabasime ära, et meiesuguste jaoks on kassad reeglina paremas servas. Aga kas on raske üles panna mõned sildid????

Linn, kuhu meil oli vaja "hädasti" pääseda oli Saint Tropez. Jälle vanalinn. kena ja ilus, mis muud. Aga päevitamiseks oli vaja randa. Ja seda jälle gps ei tundnud. siinkohal siis vihje, et sisestada tuleks Ramatuelle ning sealt leiab Pampelonne liivarannad. Tõsi, mitte just Pirita, aga päris okei. Jäi küll natuke arusaamatuks, kus tasuta randade külastajad oma riideid vahetavad- aga ehk polnud hooaeg veel päris alanud?
Minna tasub.


Itaaliasse tagasi sõites maaliline mägitee enam kõne alla ei tulnud. Ütleme nii, et me keeldusime sel teemal isegi rääkimast. Maksma läks see luksus u 29 eurot ja 4 tundi...Vahepeal põikasime sisse Serravalle outletti. Njah, ma pean tunnistama 2 fakti- kui ma oleks rikas, siis kannaksin ilmselt samu riideid mis täna. Gucci ja Prada pole päris minu stiil. Ning teine- ma pole ilmselt näinud paremat meesteriiete valikut, kui seal. Aga kes on brandiriiete fänn, selle jaoks asub seal paradiis, mis muud.


Meie perekonna kultuurivolinik soovis Milanos vaadata Leonardo Da Vinci Püha õhtusöömaaega. Kodus internetist uurides selgus, et kui oleks tahtnud maksta pileti eest 3 eurot, siis oleks pidanud tellimuse tegema 3 kuud tagasi. Kõik on välja müüdud. Pakuti u 30 euroseid, aga ka neid sai bronnida 96 tundi ette. Tegin südame kõvaks ja bronnisin. Kuigi tripadvisorist oli mind hoiatatud- ja õigesti- saingi vastuse, et täname tellimuse eest, aga piletid on välja müüdud. Tegelikult läks isegi hästi, mu krediitkaardi bronn miskipärast ei läinud läbi (vilets internet), see kes tripadvisoris kurtis, sellelt kasseeriti lisaks eitavale vastusele panga teenustasu siiski sisse..

Kohapeal  otsustasime, et läheme ikkagi vaatame, äkki saab. Ei olnudki kilomeetripikkust saba. Õigupoolest järjekorda polnudki. Ja me saime 6,50 eurosed piletid 2 tunni pärast algavale külastusele!
Super. See oli iga senti väärt. Kogu see meeleolu. Pildi juurde lastakse korraga vaid 25 inimest ning 15 minutiks. Sellele eelneb 3 nö turvakambrit, nagu kosmoses. Sind pannakse suletud ruumi, ootad seal natuke, siis lastakse järgmisesse. Õnneks dusši võtma ei pidanud. Ja lõpuks siis kohal. Hoolimata sellest, et väidetavalt on kadunud 80% värvidest, et seda freskot on väntsutatud igatpidi nende sadade aastate jooksul, et kunagine täpselt planeeritud päikesevalgus on tänaseks suletud akende taha. See fresko ON lummav. Giid sattus meile ka väga vahva, rääkis palju ja väga põnevaid fakte ning nüansse.

Selle reisi kolmas blondiinihetk oli taas Milanos. Otsustasime, et läheme linna metrooga. Kaardi pealt tundus lihtne- paar korda paremale, siis vasakule ja otse ja sups kohal. Kõnnime, kõnnime, Vihma hakkab tibutama. Vaatame kadedalt neid, kes meist trammis mööda kihutavad, aga metroopeatust ei paista veel kusagilt... Ja siis küsib üks meist- miks me trammiga ei sõida????? Pileti sai baarist 1,50. ja tagasi sõites oli peatus meie hotelli ukse ees. Tubli.

No ja mina ning puuviljad, eks. Räme. Kallis.
Kusjuures huvitav nüanss majandusõpikutesse- pea igas riigis, kus olen käinud on kohalik puuvili kallim kui sissetoodu. Nii et mitte kuludel ei põhine hind vaid- imago, lugu ning nõudlus. Kui sa ikka kirjutad tomati kõrvale, et korjatud täna hommikul kastemärjast JeanPauli Provance aiast, siis saad küsida rohkem raha.
Maasikad ja kirsid olid 10-14 eurot, muud viljad 4-6 eurot. Õige pisut olid sisemaal hinnad soodsamad.

 Jah, sellise eluga võib harjuda. Soe, valge, sääsevaba. Ärkad hommikul-ja lippad oma värske saia järele. Võõrad inimesed hõikavad sulle naeratades - bon jour! Teenindajad on südamlikud ning jutukad. 
Milanos juhtusime ühe kuulsa kindluse trepil nägema kolme kodutut. Koorimas kartulaid. Vaesekesed, mõtlesime. Toorest kartulit peavad sööma. Kui ringiga tagasi jõudsime, selgus, et olime täiega puusse pannud. Jõmmid olid sinnasamma trepile teinud väikese lõkke, sättinud selle peale panni ning kardulad praksusid juba  mõnusalt õlis.....magus elu....




Eestlane minus muidugi murrab pead- kui eesti naine peab olema superlogistik, siis prantsuse naine ilmselt hüperlogistik. Kuidas ikkagi nende paari tunni jooksul peale tööd, kui pood on veel lahti hankida toitu ja bensiini. A ju nad käivad siis tööajast poes ja muid vajalikke asju ajamas?
Jah. otsige palun mulle sponsor...

Puhkuse laul on Somebody That I Used to Know by Kimbra. Vaadake videod. Äge.


Natuke hindu ka: Diisel oli Prantsusmaal u 1,4 eur/l ja Itaalias isegi  1,7 eur/l.
Kahjuks ma ei taibanud vaadata pakendite kaalu ja hiljem selgus, et tšekil kirjas polnud. Nii et need on ligikaudsed ja silmamälu põhjal:
FRA
Brie juust 200 g 1,95; 4 muna 1,59 ( 6 muna oli tegelikult suht samas hinnajärgus, aga rohkem polnud vaja); tomat 3,20/kg; Activia maitsestamata jogurt u 300 g 1,55; oliiviõli u 500 ml 2,80; värske piim 2,2% 1 l- 1,14; sidrun 1,99/kg; või 200 g 0,89; salaami tüüpi viilutatud vorst u 100g  1,67; kanafilee 3 tk 8,12; sea sisefilee u 600-700 g 5,48;
tööstuskaup on selle poe soodsaimad valikud:
WC paber 6 rulli 1,23; kohvifiltrid 100 tk 0,63; duššigeel u 250 ml 0,37; köögipaber 2 rulli 1,89; nõdepesuvahend  u 400 ml 0,45;

Puuviljade hinnad linnast väljas "maalilistes alpikülades":)
aprikoos 2,90; nektariin 6,80; miniarbuus 2,20; hispaania maasikas 6,50; murel 5,90

IT:
vesi 0,5l 0,19; vesi 1l x6 pudelit 1,32; kohv u 250 g 1,99; UHT piim 3,5% 1 l- 0,85; mahl 1 l 1,78; aprikoos 1,59/kg; tomat 0,76 /kg;


loe ka Mae mälestusi

2 kommentaari:

  1. Tundub, et oli tore reis. Meie suutsime neli aastat tagasi täiesti isikliku Opel Corsaga mingis Provence'i väikelinnas tekitada ühe-auto-ummiku, kuna tänava ääres lesis koer, kes ei olnud püstitõusmisest huvitatud. Aga Lac de St Croix on imeline küll. :) Provence või ilmselt üldse Vahemere rannik on see koht, kus inimesed tegelikult peaksid elama, eks ole. Mitte siin, kus talv kestab kuus kuud ja ülejäänud ajal tuleb ennast matšeetega sääseparvedest läbi raiuda ...

    VastaKustuta
  2. Kenali Jenis Permainan Ayam Bangkok Dari Sumber Terpercaya hanya di ayam pukul mati ditempat http://www.sabungonline.org/ayam-bangkok/

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!