9 aastat tagasi sünnipäeval muutus sõna otseses mõttes üleöö kõik.
Senised suhted said läbi, ma muutsin töökohta, leidsin täiesti uue suhtlusringkonna. Trill-trall-peod ja sära said järsku läbi. Mu ülemine ja alumine põlvkond elas läbi suuri muutusi, mis otseselt mõjutasid ka mind. See polekski ehk tähelepanuväärne- kogu mu elu ongi olnud üks katkematu muudatuste jada, aga, kui siis ühel hommikul ärgates selgus, et üleöö on muutunud ka mu ainevahetus, siis tüüpilise eestlasena tuhlasin ma läbi interneti, et leida vastused- mis toimub. Õnneks või õnnetuseks ei mäleta ma enam, kust pärapõrgust ma selle info ja endale sobivad vastused lõpuks välja kaevasin, aga leidsin:
12 aastat tagasi olen kirjutanud: ... Numeroloogia väidab, et minu õnn ja armastus saabub alles 2012 aasta sünnipäevast. Ning mingi horoskoop väitis, et praegune seis kestab kuni
2003 aasta suveni.. ja seejärel ootab filosofeerimise ja hingelise
üksinduse periood.. Jumal küll, kas on võimalik olla veel üksildasem,
kui ma juba olen.
Kas see kõik nüüd siis tõele vastab, aga ma olen jõudnud kuidagi väga zen seisu.
Mulle meeldisid kõik eurolaulud ja tippmodellid ja rahaskandaalid ei eruta ega vihasta... Ja kui sa oled nii pagana lepilik ja rahulik ja õnnelik ja väljas on nii meeletu ja ilus kevad ja horoskoobid lubavad õnne ja armastust, siis... polegi nagu midagi blogisse kirjutada..:)
ega ometi ju lugusid sellest, kui imeline päev mul täna jälle ees ootab, ja kui vahvad reisid on seljataga ja tulemas... omg,
Kummalisel kombel ei suuda ma ühildada kahte rolli minus. Kui ma Olen Kohal, siis ei suuda ma jälgida, vaadelda et hiljem toimunust kirjutada. Selleks, et tekiks tekst, peab hoidma veidi distantsi ning olema vaatleja, kõrvalseisja.
Ma pole oma
eneseotsingutega jõudnud eriti kaugele, kuid vähemalt seisavad
pooltoored variandid riiulis. Kas nad küpsevad või muutuvad, seda näitab
aeg. Praegu pole selleks jälle aega. Tööga olen hetkeks ära leppinud,
nüüd tuleb vaadata, mis muu eluga saab. Aprill ja mai on olnud nii
kiired, et pole hool ja hoobil vahet. Ja jälle on ees ootamas tähtsad
otsused, tähtsad valikud, muudatused, muudatused, muudatused...
Kui palju me nö programmeerime oma saatust, võttes omaks teatud
ettekuulutused ja sättides oma tee ja mõtlemise selle järgi. Ma tean,
et ma olen ses mõttes väga mõjutatav. Üks minu kohta enim kasutatav
omadussõna on "tubli"- ja teate, KUI tubli ma tegelikult ka tänu sellele
olen...:)
ja kui see nö programmeerimine on nii pagana lihtne, siis.... miks me end kogu aeg positiivseks ei programmeeri? Liiga lihtne?
Kas sellel fenomenil põhinebki ka religioon- mõned usuvad, sest see on
nii lihtne uskudes, et keegi korraldab ja mõned ei usu just seesamal
põhjusel- see oleks liiga lihtne kui keegi korraldab sinu eest.
Või on see tõesti miski saatuseteema. Või on selle kõige taga
lihtsalt elementaarne loogika, et vaiksemad eluperioodid vahelduvad
aktiivsematega ja saadud kogemus annab jõudu teha muutusi.
Mul
on tunne, nagu seisaksin ma praegu koridoris. Kogu maikuu olen ma käinud ringi suu kõrvuni, elevil kui väike laps. Selle lubatud rõõmu ootuses- ainult 20 päeva ongi jäänud. Mis siis juhtub? Ma ei tea. Aga loodetavasti särab see maikuine päike minus edasi...
Selge, et mu eufooria ei kesta igavesti. Aga. Olgem ausad, kui mulle
on ikka universumi poolt broneeritud õnne ja rõõmu, siis tahan ma seda
täie raha eest saada ja nautida:)
There are no conditions to fulfil. There is nothing to be done, nothing to be given up. Just
VastaKustutalook and remember, whatever you perceive is not you, nor yours. It is there in the field of
consciousness, but you are not the field and its contents, nor even the knower of the field. It is your
idea that you have to do things that entangle you in the results of your efforts -- the motive, the
desire, the failure to achieve, the sense of frustration -- all this holds you back. Simply look at
whatever happens and know that you are beyond it.