Ilmselt oli oma mõju lavastaja Vaariku intervjuul, millega ta juhtis tähelepanu absurdselt naiivsele libretole.) aga oli jah ajuvaba intriig.
Peale Soomi ja Zahharovi polnud ühtegi tuttavat nime- täitsa piinlik, peaks sagedamini Estonias käima. Sest mulle meeldib. Isegi, kui lugu on nõrk ja lauljad keskpärased või isegi häirivalt nõrgad. Siis muusika on imeilus.
Huvitav, tegelikult. Ega ma ju varemgi teab mis palju ooperis käinud. Aga elu oli ilmselt teine. Telekas näidati toonaseid staare rohkem. Mingil hetkel Mart Sander tõi meediapilti... nüüd nagu polegi vist väljundit, et teada saada uuest andekast klassikalisest lauljast.
Natuke teistsugune muusikaelamus oli veel. Meie koori esimene nn päris kontsert st täiesti võõrastele inimestele. Hullult pabistasime, aga ilusasti läks.
Ja jälle. Mulle meeldib. Meeldib mitmehäälne muusika. Olgu see Strauss või Pärt.
Muusika lülitab täiesti igapäevaelust välja. Sa oled sunnitud keskenduma. Ise lauldes pisut teisti, su aju peab tööd tegema. Aga kuulates lihtsalt lendad.
Kuidas küll need kultuurid, kus laulmine keelatud, end maandavad?
Alkopropaganda juurde tagasi tulles. Käisime erialaliiduga ministeeriumis ja eriala-instituudis rääkimas võimalikust eneseregulatsiooni väljatöötamise võimalusest. Et sina, kallis tarbija, saaksid võimalikult "tervislikku"(loe :suhkru-soola-rasvavaba) toitu. Sest ilmselgelt ei suuda sa ise oma valikuid teha. Osta näiteks maitsestamata või light versioone, mis täna täitsa müügil ja mida jälle pool aastat hiljem sortimendist välja visatakse, sest keegi ei osta. Ning siis taas ohates uuesti sortimenti pannakse, sest äkki nüüd on turg muutunud...
See polnud mu elus esimest korda. Seetõttu ma isegi enam ei vihasta, vaid lihtsalt imestan.
Esiteks, kui noored inimesed saavad nõunikeks ja spetsialistideks. Et kuidas on meie parempoolsete valitsustega riigis nii palju ametnikke, kes tahavad keelata-reguleerida-öelda, kuidas peab. Et ei nähta suurt pilti, ei saada aru, et me elame avatud majandusega väikeriigis. Et nõudlust tuleb tarbijalt, seeläbi tekib sortiment ja tootja toodab, mida nõutakse. Sest kapitalist tahab kasumit teenida. Teoreetiliselt saab inimest panna sööma midagi, mida ta ei taha, aga see on meiesuguse riigi ettevõtete jaoks väga kallis.
Sa tood fakte, numbreid, näiteid- rõhutad tekkivat absurdi.. ja sel noorel daamil ei liigu isegi kulm.