Tootearendus

 

see ei ole postitus. 

Lihtsalt, et ma pärast leiaksin üle, siis koondan kokku maailmast kuuldud hea tootearenduse näited, mida saan loengutes kasutada.

Beko koolituselt. Tooted on maailmas müügil, meile pole veel jõudnud väiksema ostujõu tõttu.

• multi-zone külmik. Idee selles, et saad sügavkülma kambri nupuliigutusega muuta jahekambriks. 
  Mulle tundub, et see on läbimõtlemata idee. Olukord, kus sul tekib 2 x rohkem jahekaupa on vast paar korda aastas. Mingi juubel, jõulud jne. Pigem võiks olla rakendus energia kokkuhoius. Et kui sügavkülma asjad otsas, siis saad lihtsalt selle sektsiooni välja lülitada (see lahendus on ammu olemas).
• split&cook. Ahju saab spetsiaalse plaadiga jagada kaheks. Ning mõlemas sektsioonis on erinev temperatuur, mis võimaldab teha erinevat toitu. Kasu taas energiakokkuhoius ja/või multitasking- sama ajaga 2 erinevat reziimi.
• külmikus " harvest fresh" funktsioon- Point siis selles, et köögiviljasektsioonis imiteeritakse ööpäevast valgust- koidupunast päiksevalguseni jne. Tundub mu jaoks selline ... nice to have
• tarbijatelt tulnud soov oli olnud. Ahju klaasuks on tavaolekus ( st kui ahi töötab, siis on valgus sees ja nagunii paistab läbi) läbipaistmatu, must. Tänapäeva kööktubades ilmselt tõesti asjalik.
• vee kokkuhoid.
  nõudepesumasin säilitab viimase loputusevee 24 h, ja kui selle aja jooksul masin uuesti käivitatakse, siis kasutab seda nn eelpesuks. Kui periood on pikem, siis mitte, kuna vesi rikneb.
  Sama funktsioon ka pesumasinas. Tsentrifuugimisel tekkinud jääkvesi kogutakse kokku ja kasutatakse pesufunktsioonis.
• Jaapani wc pott. Loputuskasti kohal/asemel on kraanikauss. Kätepesuveest saab loputuskastivesi. No neil seal on muidugi palju ägedaid lahendusi, eriti kempsude valdkonnas.
  
  

Nostalgiatripp: maitserännakud

Oo, meemid mulle meeldivad :) Tänud algatamast. originaalpostitus on siin Kaamos ja W. Lisaks loe ka Klari ja Iganesmida postitusi. Kahe viimasega ma küll koos luurele minna ei saa :)

1. Mis on lapsepõlveaegne lohutustoit tänaseni?

Sellist vist polegi. Aga nostalgialaksu saan ma magustoitudega. Kui kusagil kohvikus pakutakse leivasuppi, mannavahtu, saiavormi. Ühes peenes Pariisi kohvikus sain sellist lumepallisuppi, et oi-oi-oi... Ise kodus ma neid teha ei viitsi.

2. Mida enam ei taha?

no näiteks... radiaatori peal tehtud " röstsai" suhkruga. Samuti ei isuta enam eriti kakao ja suhkruga segatud hapukoor :) Ei taha võtta ühte kätte pätsi saia, teise 100 grammi keeduvorsti ning magustoiduks kamašokolaadi ja loputada see alla pudeli limonaadiga või klaasi gaseeritud veega.

3. Mida enam kunagi ei saa?

Aus vastus on, et mitte ühtegi toonastest toitudest, sest muutunud on pannid, toorained, valmistusviisid. Ma isegi ei tea, kas searasva, mis andis toidule spetsiifilise maitse, enam müüaksegi.  Toitudes on vähem suhkrut, soola ja rasva..
Ühel seminaril räägiti, et jah- paljudel juhtudel me mäletame nn valesti-  nostalgia annab toidule parema maitse, kui see oli. Aga mõningatel juhtudel on see tõsi. Näiteks köögiviljad. Tomatit kasvatati toona mullal, nüüd mullavabalt, lahuses. Muld on muutunud kehvemaks ( st seal on vähem toitaineid) ja seetõttu maitseb porgand teistmoodi. Siis on veel geneetiline lahjendusefekt. Maailma toitmiseks on aretatud sorte ( nt kana), mis saab ruttu suureks, aga on selle võrra maitselt lahjem. 
Tooted pakendatakse teisiti (leib, piimatooted, lihatooted) ja ka see mõjutab maitset päris kõvasti.

Savvusanna sõsarad

Meil näidati välikinos Savvusanna sõsaraid.
Ilmselt polnud see selle filmi jaoks just parim keskkond. Väljas sadas vihma, mingid sääselised tüütasid ja minu lähedal istus grupp umbes 7-9 aastaseid                         poisikesi, kellel oli alguses lõbus, siis piinlik ja lõpuks hakkas õnneks igav ning nad läksid ära.

Film oli väga hea.  Super operaatoritöö. Imelised kaadrid. Väga head rakursid, nii et paljas keha ei mõjunud ei erootilise ega pornograafilisena. poisse ajas itsitama pigem audio, mitte video. Väga meeldis muusikaline taust. Mõjuv, intensiivne. Ja režissööri peab ka kiitma, kuidas inimesed rääkima saadi.

läksin koju ja mees küsis, et millest film oli... ja ma ei osanud vastata- Oli see sellest, et naistel on raske elu? Aga kui vaadata, siis minu meelest on meil kordades rohkem katkisi, lõhutud ja kompleksides mehi (aga võib olla on mehed lihtsalt nähtavamad?). Ma ei oskagi defineerida, mis oli see kandev idee, mis kõiki neid lugusid ühendas. Eks ma pärast guugeldan, et mis õige vastus on.
Ja ehk polnudki midagi. Olidki lihtsalt lood. Mingi hetke kaardistus. Vahel on piip lihtsalt piip.

mis mind aga närvi ajas. Vanemate süüdistamine. (ma tean. Kui naised oleks koostanud piibli, siis oleks kindlasti ühe õpetusena kirjas- sina ei pea mitte tundma end kogu aeg süüdi. Olles ise nii ema kui ka tütar, ei meeldi mulle absoluutselt vastutuse veeretamine ükskõik kummale poolele. Ma olen sama teemat viimastes postitustes jauranud, aga ehk peab lihtsalt mingi asja enda jaoks läbi ja lahti kirjutama.) Süüdistamine lähtub eeldusest, et inimene saab nipsust oma käitumist muuta. Vabandust. Aga halb inimene olemine on nagu alkoholism või sooline identiteet. Sa oled lihtsalt selline, see on haigus. Huvitav, miks meil on tekkinud selline valikuline tolerants. Miks mingi puudus on aktsepteeritav, aga teise pean ma kogu maailma ees hukka mõistma?
Jah, kindlasti on sadiste. Aga usun, suuremalt jaolt on see tahtmatu. On üsna vähe emasid ja isasid, kes tahavad oma lastele halba. Enamik meist tahab head. Aga ühelt poolt- me ei oska. Ja teiselt poolt on alati ka vastuvõtja. Kui vastuvõtja ei ütle, mis talle meeldib, on väga raske seda  välja mõelda. Mitmes intervjuus väljendati ka arusaamist, miks ja kuidas vanemad selliseks kujunenud on.

Võikriis

Ajakirjanduses on niipalju putru, et professionaalne kretinism lihtsalt sunnib ühe lusikatäie lisaks lisama.

Mis siis juhtus? 
Ajakirjanik käis oma kodupoes (või sai teate lugejalt, vahet pole) ja märkas, et selles ühes ketis pole müügil ühe konkreetse tootja võid. 
Ilmselgelt ei astunud ta näiteks kõrvalpoodi (eile kontrollisin- Maximas on letil E-Piima, Estoveri, Saaremaa, Valio ja Läti tootjate võid, aga ilmselt homme enam mitte, sest kõik on ju kursis ja igaks juhuks peaks varuks ostma...), vaid eesmärk on ju saada klikke. Kirjutas artikli. Kriis. Helistas tootjatele, kes rõõmuga kinnitasid hüpoteesi, allpool selgitan, miks.
Ja meil on teema, mida arutada. Võikriis! Katastroof! Kas sellist Eestit me tahtsimegi. Oleks nüüd vaid Savisaar.

See on igaaastane fakt, loodusseadus, et suvine piim on lahja. Koort on vähe, seega ka võid vähe. Nõudlus on laes ja pakkumine madal. Paljud tootjad sätivad selleks ajaks liinide hooldused, mis on äärmiselt loogiline ja mõistlik.

Ning siis tuleb sul geniaalne idee- pakuks tarbijatele väga soodsa hinnaga võid. Unustades mikroökonoomika abc- , on tooteid, kus pakkumist ei ole võimalik nipsust suurendada. See lihtsalt ei ole reaalne. Kompoti teeb maitsekamaks efektiivsus. Efektiivsuse nimel olen ma oma sortimendi lihvinud imeõhukeseks ja kitsaks. Ning kui nüüd ühe tootjaga juhtub jama, siis lumepall hakkabki veerema. Sa võid saada kaubale teise pakkujaga, aga ilmselgelt ei suuda mitte keegi täita avatud turul seda auku nii kiiresti.

Sest me oleme avatud turul. Või hind maailmaturul on (23.08) 7,75 /kg, koore hind 9,75/kg. Või kilogrammi tootmise omahind peaks tänase piimahinnaga olema 7,20. Siit puuduvad kõik marginaalid ja maksud.
Kampaaniavõi väljamüügihind oli 8,45 eur/kg. Tee nüüd pisike matemaatikatehe, võta maha käibemaks ja kuna kõik tahavad ka palka saada siis nii tootja, kui ka kaubandusketi marginaalid.. ja heureka..

ebaprofessionaalsus on selle kriisi nimi

Tänapäeva noorus

mida tuttavad räägivad.

Sõbral on laps (ca 11 a) tõeline arvutisõltlane ja vaheajal teatavasti asi eriti hull. Mõtleb  igasuguseid nippe välja, et laps korrakski ekraani tagant välja saada.
Andis siis lapsele raha ja käskis poest paar asja tuua.
Istume lobiseme. Helistab lapsele.. Kuidas seis on?
(mina kuulan kõrvalt)

Kas said asjad kätte?
...
Käisid poes?
...
Kuidas siis...?
...
Tellisid kulleriga????!!! 

Teine lugu, võimalik, et olen selle juba kusagile kirja pannud.
Naised arutavad, et tänapäeval poiss-tüdruk on selline voolav nähtus, ja ei ole kindel, kas on üldse hea toon vahet teha ja rõhutada, kes on poiss ja kes tüdruk. Las igaüks ise otsustab, kes ta olla tahab.
Jah, räägib üks. Aga minu lapse klassis õpivad kaks tüdrukut, kes on kassid.
Me muidugi naerame, aga selgub, et tegemist polegi naljaga.
Lapsed suhtlevad ainult nurrudes ja kräunudes ja kannavad maske ning kostüüme...

Tõepoolest. Miks mitte, kui hinded on korras...

suva

ma olen nüüdseks kolm mustandit ära kustutanud. Mõtted käivad peas ringi, aga sidusat lugu ei teki. Kuskil keegi ajakirjanik ( sry, ei mäleta nagu tavaliselt) avaldas arvamust, et ei peakski nii palju uut materjali kogu aeg juurde tootma. Infot ongi liiga palju.

Olen alati arvanud, et oskan paljusõnaliselt seletada ja lühivorm ei ole minu jaoks. Mingi aeg taasavastasin enda jaoks X-i, Konto on mul sada aastat olnud, aga postitanud pole suurt midagi. oo kui tore omada kontot, mida keegi ei jälgi, mõtlesin. Saad olla sina ise.
ja siis sain aru, et mul pole ju sinna midagi kirjutada.  Ma ei oska nii lühidalt ja nii vaimukalt. Aga x-i ma jumaldan. Täielik heatuju kanal. Ma õhtuti sirvin ja naeran kõva häälega.
Siis leidsin Threadsi. Selle kohta ei oskagi mingit seisukohta võtta. Veel.

vaja oleks vahepealset.  Kuhu ma saaks kirja panna näiteks  sellised mõtted.

mu vastasmaja katusel- st siis 9 kordse, elab orav. Ta on hullult energiline ja kogu aeg sebib ringi. Kui ta minu käest küsiks, siis ma vastaksin et asjata. Ei ole vaja niimoodi rapsida. 

Raadiost rääkis, et varesed on monogaamid ja üldse oli sel nädalal väga äge järjejutt.

Ma ärkasin varahommikul üles jõhkra peavalu peale. Miks. Täiesti arusaamatu. Ei ole palavikku.Vist neli ibukat olen juba võtnud. Siiani pea valutab. 

Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Uhkus

Ma ei tea, mida teie õhtuti loete, aga mina sirvin Mikroökonoomika õpikut:) 
Kolm huvitavat tähelepanekut. Esiteks, väga vähe on nn uut- mis tähendab, et suur osa kunagi õpitust on meeles! Ja ma olen kas alateadlikult, intuitiivselt või siis tõepoolest toona õpitut kasutanud. Ma olen täiesti hämmingus.

Teiseks. Kuidas on võimalik et sellest on möödas üle 20 aasta. Kaks Kümmend Aastat. Ja uskumatu, aga tõsi: suur osa neist tarkustest on siiamaani aktuaalsed ja vähemalt minu meelest õiged. Ma kasutan neid tänaseni. Ja pole uute revolutsiooniliste teadmisteni jõudnud. Kõik kehtib.

Ja kolmas- naljakas on lugeda, et  toona raamatutes  tehtud prognoosid, ennustused trendide osas on suuremalt jaolt õiged. Või siis õiged mõningate mööndustega. Näiteks üks, mis meelde jäi (ei viitsi täpset tsitaati otsida). Ennustati, et PCde tähtsus ja turuosa langeb, kuna inimesed kogunevad pigem nn internetipunktidesse, kust saavad juurdepääsu väikese tasu eest.  Esimene ja viimane osa on õiged, keskmine mitte. Meil on igal ühel taskus oma väike "PC".

Eelmise õppeaasta lõpus otsustasin, et koormus on liiga suur. Et kui, siis poole vähem. No jah. Lahkusin koosolekult  8 vähema tunniga. 

Ahnus

Kui jagada inimkond kaheks: kütid ja korilased. Siis mina olen kindlasti viimane.

Pohlaluurele võiks ju minna. Kõnnin metsas ja kiidan ennast, et suudan pilvikuid ja kukeseeni ignoda. Sel aastal seeni ei korja, kuna ma ei suuda üksinda nii palju süüa ja teised ei taha.

Pohli on sellel aastal jõhkralt palju. Aga tahaks veel mõned päevad valmida.. toored jäävad mõrud... Mõtisklen, kas need marjad on nädala pärast alles.. kõnnin edasi ja..

Näen, et üks naine korjab mitte kaugel MINU pohla kohast MINU pohli. 

Lähen joonelt tagasi ja korjan tsirr tsirr oma ämbri täis. Õnneks on vaid liitrine.

Eelmisel aastal tabas mind valgustus. Miks teha moosiks 6 euroseid maasikaid, kui eksootilised luuviljad on 1-2 euri ja üldse mitte pahad. Praegu on virsikud 1,59. (Päris hea kombo jäi.)

Miks ma seda teen? Sest. Automaatne evolutsiooniline reptiilaju süsteem 1 käitumine.

Hiljem

Ma panin kirja oma Pariisi olümpiamängude avamistseremoonia muljed vahetult peale etendust. Ja arvan siiani, et see oli vaimukas, naljakas, äge, põnev, ühiskonnakriitiline, eneseirooniline, professionaalne. Lühidalt: vaimustav.
Ja siis loen päev hiljem sotsiaalmeediast, et ei.. see oli hoopis kõike ja kõiki solvav.
Umbes samasugune reaktsioon oli ka Barbie filmiga, mis vastas mu meelest samadele omadussõnadele ning lisaks andis raamistuse ning ankru Oppenheimerile.

Ei julge nüüd isegi öelda, mida ma Banksy näitusest arvasin ( samad omadussõnad).

Maitsed on vaieldamatult erinevad. Aga huvitav hoopis, et miks mul puudub see filter. Miks ma ei näe selliseid asju. Keegi kirjutas, et oli habemega naine- oli või?! Ja kui oli, siis.. mis siis?! Miks Kristus või Olympos ei võiks olla kehapositiivne naine.  Miks sa üldse märkad sellist detaili ja  kisud selle välja tervikust ning kontekstist. Miks mina ei märka? Ja kasvatus-taust-eelnevad kogemused- haridus ei ole õige vastus.  Võin tuua sada empiirilist näidet vastupidise tõestamiseks.
Miks minu jaoks pole miski niipalju püha? Midagi on ajus valesti?