Matrix

Kaamos ja SSP peegeldasid Tiina Kruusi artiklit nähtamatutest naistest. Et nemad küll on nähtavad. Ka mina ei saa Tiinaga päris nõus olla. Nähtamatuks olek pole mitte kuidagi seotud vanusega, ma olen paari näidet, kus ma polnud veel mitte kuidagi 50- lähedalgi, kirjeldanud siin ja siin.  terve elu olen olnud nähtamatu

veelgi enam.  Mul on üsna tihti tunne, et see elu, mida elan, polegi päriselt. Et ma pole mitte ainult nähtamatu,. vaid lausa osa Matrixist. No vaadake, mis toimub praegu venemaal- kas see  saab olla päriselt? 

Sattusin kolleegiga rääkima- minust noorem, #eiole50 ja selgus, et meil on täpselt samasugused sümptomid.  Tundub, et nakkushaigus. Mõlemal meil on järjest enam raskusi autosse ja potile ( sry) istumisega, trepist kõndimisega. Põlved ja kontsad valutavad, varbad on tundetud ja menüüsse on lisandunud valuvaigistid ( siinkohal tänan perearsti, ma varem ei tulnud selle pealegi, et jalavalu vastu neid võtta). 
Tema käis samuti perearsti juures. See kuulas ta rahulikult ära ja kirjutas saatekirja... psühholoogi juurde. Kolleeg esiti solvus, siis aga mõtles, miks mitte. Profid ju teavad. Äkki kujutangi kõike ette. 
No just, kiidan kaasa. Minu perearst ei julgenud mulle seda välja öelda ( ma olen küll nähtamatu, aga hirmutav), aga e- lukku kirjutas: postmenopausaalne sündroom?  Kindlasti võtta NSAID-preparaate ja antidepressante.

Kolleeg käis siis psühholoogi juures. see kuulas samuti kenasti ära ja küsis, et kui soovi on, võib ta antidepressante ju kirjutada, aga tegelikult peaks siiski pöörduma  nn päris arsti poole ( st haigus ei ole peas).

Okei. Tabletid sõin kuulekalt ära. Puhkasin, kogusin jõudu, et süsteemis edasi võidelda. Ortopeedi juures käisin oma raha eest, kuna sellega kaasnes ka kiirustrahv, läks teadasaamine, et mul pole midagi viga, päris kalliks.
Nüüd otsustasin, et olen riigile piisavalt maksnud. Ja neuroloogi saatelehe pean ma saama perearstilt. Ohh, naiivsust. Veetsin kaks päeva, et saada kätte perearsti õde. Repeat ja kõlar, aga paraku on ka muud tegemist, kogu aeg liinil olla ei jaksa. Lõpuks sain kätte.

selleks, et saada saatelehte, peate helistama hoopis arstile otse,. Iga päev 45 minutit ( ajavahemik, mil võtab vastu)

Ohkasin, tänasin, ja asusin perearsti kätte saama. Lootusetu.

Neil seal on niimoodi seadistatud, et iga kord kui helistad, siis saadetakse automaatselt SMS, mis teatab, et palun proovige läbi veebiteenuste( sest telefon on mission impossible) Veeb. Meeldib. Logisin sisse. Seal on igasugu toredaid otseteid (siiras kiitus), aga saatelehe värki pole. Saadan siis rubriigist."muud küsimused". Saan meilile vastuse.

selleks, et saada saatekiri, peate helistama perearstile.

Panen õigeks ajaks kella helisema ja alustan taas helistamismaratoni. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. teisel päeval veab, ma olen järjekorras kolmas! Saan liinile. 

Vastab jälle õde: 

teie perearst ei ole täna tööl. proovige uuesti esmaspäeval.

On veebilahendus, aga saatekirja jaoks peab helistama. Helistada ei saa, sest nõudlus ületab pakkumise. Selle lahenduseks on loodud rakendus. Aga saatekirja jaoks peab helistama. 

No öelge mulle,  et see on päris elu, mitte videomäng, ei ole ju. 

Kataloonia. Salou.

Salou 

Ehee, Hispaania ühistranspordis ja lennukis nõutakse maski! Õnneks olin kodus paar tükki taskusse pistnud.

Sel korral siis autoga. Kas seda peaks kutsuma passiivseks puhkuseks. Kui sõidad autoga sihiga ja sihita ühest kohast teise...

Autoreisidel on oma lõbud. Meile anti Renault Clio. Kõik kena, aga pagassi lahti ei saa. Lõpuks muutus juba põhimõtteliseks. Kuidas saab olla auto, millel pole pagasi avamiseks mitte ühtegi nuppu. Mängisime läbi stsenaariumeid, kui meil palutakse avada pagass ja me peame piinlkkusega tunnistama, et sry... Pole võimalik. Ei avane... :)  Navi oli nats flegma. Aga muidu kena auto

Ma olen venelane

Mul on väga vähe põhimõtteid. (Okei, sain aru. Kui ma nii alustan, siis järelikult on neid palju.).

Üks neist on, et rahvamassidesse ei tohiks kaasa võtta koeri. Sest ma kohutavalt kardan, et keegi astub neile peale. Ja ei tohiks süüa jäätist ning juua topsist. Ning kõik kahe - ja neljarattalised pole ka hea mõte.

Teine põhimõte: mitte rääkida vene keeles.  Mis on väga raske. Sest misiganes riigis olen ma venelane. Tallinnas ma mõistan - kaaselanikud muud keelt lihtsalt ei oska. 

Nüüd jälle.Ma küsisin inglise keeles. Siin on väga palju briti turiste. Kuna mu inglise keel on arusaadav, siis ilmselgelt ma britt pole. Aga mida teeb teenindaja. Vastab kehvas vene keeles. 

Ma ei ole venelane, rääkige inglist, palun.. 

Kas tõesti, imestas.. 

Hiljem, üks sõstrasilmne poiss koristab laudu. Ta pole sõnagi minuga vahetanud. Ta ei tunne mind. Ja- mozno? spasibo! 

KAS MA TÕESTI NÄEN VÄLJA NAGU VENELANE????

Ma pole meigitud. Mul on seljas keskmine euroopa riie ( H&M, Nikkolo, Keens, M&S). Ma ei lärma, mu juuksed on hiljuti lõigatud - värvitud... EKRE rõõmustaks mu üle, sest alates 1632 olen ma 100% eesti.

Kõige rohkem solvab just eeldamine. Mu head lugejad, kel on käepärast "Kuidas suhelda klientidega" käsiraamat. Kas uues trükis ei ole enam esilehel kirjas - ära eelda ( kliendi maksejõudu, rahvust jne) ??

Putini agendid, nagunii. Russki mir. 

Haldjad

Vaata, mu ees istub päkapikk. 

Mitmes?

Ei, mitte lumivalgukese, vaid kääbiku oma 

Ei, see on haldjas (kellel on teravad kõrvad).

Naine, mees ja kaks koolieelikust poissi. Lapsed, nagu ikka rahmeldavad, nügivad, togivad. Aga suvalisel hetkel võtab vanem poiss aeg ajalt nooremalt ümber ja kallistab. 

Aga silma jäid nad sellega, et vanemad on rahulikud, kannatlikud, rõõmsad... Nagu väike rahuoaas keset vatnikute röökimist ja tavalisi vanemaid. 

Mine võta vanaisal käest kinni... Ütleb. Vanaema!

No selge.

Puhas kadedus

Gramm õelust enne puhkust. Rohkem kui üks auhinnasaaja ütles tänukõnes ".. ja siis soovin ma tänada X, kes KUTSUS mind siia tööle". Olen jah kade. Mulle meeldiks teada, et teles töötamiseks on räme konkurss.

Aga see selgitab. Miks kiidetakse saatejuhti, kes kutsub saatesse külalisi, kes peavad kuulama tema, saatejuhi seisukohti, arvamust, monoloogi. Mind ajab see närvi, sest mind ei huvita, mida arvavad keskealised mees- saatejuhid. Aga tuleb välja, et see on hoopis tore.

Tennosaare lavastust vaadates mõtisklesin, et miks hoiti palgal joodikuid. Aga ju oli sama põhjus. Kellegi poolt kutsutuna peeti neid asendamatuteks .

Tegelikult on hästi

 Jah, sul on õigus. Ma olen üks vingupill. Headest asjadest ei saa kirjutada, liiga isiklikud. Halbadest ka mitte, liiga isiklikud. Tundub, et mu ümbert on puudu need, kes viitsiks kuulata virisemist, seega ma olen tõesti tänulik, et on blogi.

Ma olen haige. Või mis, haige. Tugevas nohus. Ja stsenaarium on sama, mis kevadel. Kevadel hankis mees " 50% kiirtestidest positiivne, vist koroona", nüüd ka mingi külmetus. Nädal poputad meest " ma-kohe-suren-37,1 kraadi", desod, õhutad, vahetad, isoleerid. Ja ikka lõppeb see sellega, et ma saan selle omale. Ja just nagu kevadel, on ka nüüd täpselt see üks nädal aastast, mil ma lihtsalt ei saa haige olla  ja pean olema IRL Ma olen nii vihane. Kolleegide ja koostööpartnerite osas on natuke suva, aga ma pidin ka vanematele külla minema.
Miks mehed ei pese käsi? Või kui haigused tulevad valest mõtlemsiest, siis miks nad mõtlevad valesti? Jah. Kõik maailma mehed on momendil süüdi.
Tabletid ja tahtejõud. 

Ma nüüd tean, kelleks ma tahan saada, kui suureks saan. Ma tahan saada oligarhiks. Ma tahan seadusi osta. 
Keskkonnaminister: me peame raiemahtu suurendama, sest meil on kuuse-kooreürask.
Telepilt: inimesed istutamas tuhandeid kuuseistikuid ühele platsile, ehk siis rajamas monokultuurset puudepõldu.
Keskkonnaminister aastal 2070: me peame raiemahtu suurendama, sest meil on kuuse-kooreürask.

Mul on CNG gaasiga auto. Eelmise aasta septembris maksis gaas 0,89 euri. Nüüd 4,99 euri. st et eelmisel aastal maksis 1 km sõitu ca 0,037 euri, nüüd 0,2 euri. Lennukiga on odavam.

Elumatemaatika

kohe alguses, et oleks selge. Minu arusaamade järgi võiks kõik Eesti inimesed saada palka minimaalselt 2000 neto.

Aidake mul aru saada paarist matemaatikaülesandest.

Esiteks õpetajate palk. Kas see, kui õpetajad saaksid 2000/3000/5000 lahendaks olukorra? Mul on meeles vist 5; 3 ja 2 aasta tagune olukord, kui me oleme otsinud tikutulega tehnoloogi. Meil oli plaanis talle maksta 2800 eur palka. Aga  kandideerijaid lihtsalt füüsiliselt polnud. Palk poleks olnud teema. See poiss või tüdruk oleks võinud vaadata lakke ja öelda ükskõik missuguse numbri. Aga puudus ütleja.
Varem olen sama kirjutanud, aga kordan veel. Meil on täna puudu õpetajatest, hooldajatest, õdedest, päästjatest, politseinikest,  arstidest, It spetsidest, toitlustajatest, teenindajatest ....  Prügiautojuht võib saada ca 4000, IT sektori keskmine palk on natuke väiksem. Ja meil on mõlemas sektoris tööjõupuudus.
Minu arusaamist järgi ei ole probleem madalas palgas (vt. lauset nr.2), vaid inimeste puuduses.  Eestis ei ole tööpuuudus, vaid tööjõupuudus ning lisaks veel kahjuks struktuurne tööjõupuudus. 
Palku võib lõputult tõsta ( ja peakski), aga see ei too juurde uusi inimesi.  Vaja on mõelda, kuidas saaks ilma inimesteta. Ning mida varem me seda endale teadvustame ning lahendusi otsime, seda kõrgemad saavad olema inimeste st füüsiliste inimeste palgad.

Teine teema. õpetajate/päästjate/kirjanike- jätka loetelu ise, palk peaks olema vähemalt Eesti keskmine.  Kaalutud keskmine tekib jämedalt nii, et palk x saajate arv + palk x saajate arv jne / kõikide saajatega.  Kui suur osa eestimaalastest saab keskmist palka, siis kes peaks saama alla keskmise? Ja kui palju peaks neid "alla keskmise" saajaid olema, et keskmine kosmosesse ei lendaks. ( iseenesest on kõik sisendid selle arvutamiseks olemas, aga ma ei viitsi seda praegu teha, see ei ole hetkel oluline).
Mu point on selles, et  toetused jm mis on indekseeritud keskmisega, hakkavad samuti kasvama.
Eile oli väga hea intervjuu Oleg Ossinovskiga. Lihtsalt soovitus, et kutsuge mõni seda teemat valdav inimene koalitsiooniläbirääkimistele.

Võimust #aastanaiskodukaitses

pildi tegi Gea

Tead, mis on Naiskodukaitses kõige keerulisemad küsimused? Esiteks, mida selga panna. Ja teiseks, kuhu minemata jätta.

Esimene on täiesti ilma naljata. Mul on kodus erineva soojus- ja veekindlusastmes riideid küll ja veel. Aga need on punased, oranzid, neoonrohelised jne. Esiteks on teemaks, et sa võiksid võimalikult vähe maastikult nähtav olla. Teiseks määrdumine. Ja see pole mitte ainult suusoojaks, vaid päriselt. Sel korral suutis üks tüdruk nt.oma uude jopesse relvaga augu tekitada. 

Meie saime kaitseliidu välivormi. See pluus on mingi puuvill. Aga kuna lubati ca 5 kraadi, siis mõtlesin end haigeks, mida sinna alla panna, mis pole nt kollase kraega.. Lõpuks ostsingi ( väga hea) uue musta termojaki. Kalliks läheb see hobi..:)

Ja teine. Mul potsatab iga päev postkasti uusi ja uusi kutseid.  Ma tean nüüd, et miks ma ei jõua eluga nn rahuloluni. Ma vaimustun asjadest, milleks mul pole annet, oskusi, eeldusi, võimeid. Ja need, milleks kõike eelnevat on, tunduvad lihtsalt nii igavad, et ei viitsi. On see tavaline keskeakriis? Tõestada endale, et ma ikkagi veel olen ja saan hakkama?  Või on see hirm.. et ühel päeval saab maailm otsa ja kõike tuleks veel proovida…
Hei, tulge metsa kustutamist õppima! Loomulikult! Lasketiiru appi ja enne saab ise proovida? Muidugi! Ajalooseminar? eee.. ehk teine kord.
Ja siis sain kirja, et kuna ma kirjutasin sõduri BVÕ kohta, et liiga lebo oli, ehk soovin proovida jaoülema ametit. Loomulikult! kellele ei meeldiks kamandada.
Ning alles eelbriifingul sain aru, millele ma tegelikult jah ütlesin. Mind valdas paanika. Päriselt.

Paljudel inimestel on elu nagu lossis. Astud esikust esimesse tuppa, see viib järgmisse, sealt veel edasi. Vahel on see lineaar ka vertikaalne, viies järjest kõrgemale ning uhkemasse kohta.
Minu elu on nagu tavamaja. Ma astun esikust tuppa. Siis tagasi esikusse, et astuda järgmisse tuppa. Tagasi esikusse.. jne. Üks sündmus/kohtumine/tegevus ei vii järgmiseni. Ma olen alati taas jälle nn alguspunktis. Ja neid tubasid pole eriti palju. Aasta lõpus ootab mind taas tuba “töö saab otsa, mida edasi”. Ammu pole käinud toas “jätame maha kõik suhtlusvõrgustikud ja alustame nullist”. Varasemalt juhtus seda sagedamini.