Võimust #aastanaiskodukaitses

pildi tegi Gea

Tead, mis on Naiskodukaitses kõige keerulisemad küsimused? Esiteks, mida selga panna. Ja teiseks, kuhu minemata jätta.

Esimene on täiesti ilma naljata. Mul on kodus erineva soojus- ja veekindlusastmes riideid küll ja veel. Aga need on punased, oranzid, neoonrohelised jne. Esiteks on teemaks, et sa võiksid võimalikult vähe maastikult nähtav olla. Teiseks määrdumine. Ja see pole mitte ainult suusoojaks, vaid päriselt. Sel korral suutis üks tüdruk nt.oma uude jopesse relvaga augu tekitada. 

Meie saime kaitseliidu välivormi. See pluus on mingi puuvill. Aga kuna lubati ca 5 kraadi, siis mõtlesin end haigeks, mida sinna alla panna, mis pole nt kollase kraega.. Lõpuks ostsingi ( väga hea) uue musta termojaki. Kalliks läheb see hobi..:)

Ja teine. Mul potsatab iga päev postkasti uusi ja uusi kutseid.  Ma tean nüüd, et miks ma ei jõua eluga nn rahuloluni. Ma vaimustun asjadest, milleks mul pole annet, oskusi, eeldusi, võimeid. Ja need, milleks kõike eelnevat on, tunduvad lihtsalt nii igavad, et ei viitsi. On see tavaline keskeakriis? Tõestada endale, et ma ikkagi veel olen ja saan hakkama?  Või on see hirm.. et ühel päeval saab maailm otsa ja kõike tuleks veel proovida…
Hei, tulge metsa kustutamist õppima! Loomulikult! Lasketiiru appi ja enne saab ise proovida? Muidugi! Ajalooseminar? eee.. ehk teine kord.
Ja siis sain kirja, et kuna ma kirjutasin sõduri BVÕ kohta, et liiga lebo oli, ehk soovin proovida jaoülema ametit. Loomulikult! kellele ei meeldiks kamandada.
Ning alles eelbriifingul sain aru, millele ma tegelikult jah ütlesin. Mind valdas paanika. Päriselt.

Paljudel inimestel on elu nagu lossis. Astud esikust esimesse tuppa, see viib järgmisse, sealt veel edasi. Vahel on see lineaar ka vertikaalne, viies järjest kõrgemale ning uhkemasse kohta.
Minu elu on nagu tavamaja. Ma astun esikust tuppa. Siis tagasi esikusse, et astuda järgmisse tuppa. Tagasi esikusse.. jne. Üks sündmus/kohtumine/tegevus ei vii järgmiseni. Ma olen alati taas jälle nn alguspunktis. Ja neid tubasid pole eriti palju. Aasta lõpus ootab mind taas tuba “töö saab otsa, mida edasi”. Ammu pole käinud toas “jätame maha kõik suhtlusvõrgustikud ja alustame nullist”. Varasemalt juhtus seda sagedamini.

Ja nüüd siis taas ees tuba ” olgu sul äärmiselt ebamugav”. Viimati oli see siis, kui haiglas olin (ok, see polnud päris mu enda valik, aga neid näiteid on sadu, kus ma teen seda kõike vabatahtlikult).
Nii-nii halb ja vastik. Siiamaani, kui vaatan nt haiglaseriaale, siis tuleb see kõik uuesti meelde. Sa hoiad hambad ristis ja toimid ainult tahtejõu ja adrenaliini najal .
Tund korraga, päev korraga. Kõik su ümber nutavad, murduvad. Sina üritad olla, sest keegi ju peab olema. Ok, pärast, tagasi vaadates, on kõik ok ja tore. Aga milleks? Miks ma seda kõike ometi endale teen.
Ilmateade lubas 15 kraadi, vihma sajab ja öösel lubab 5.. Ilmast rohkem pelgasin ma tegelikult magamatust. Et kui kaks ööd olla uneta, siis olen ma täielik zombi. Ning teine mu liikumine. Kui juba voodist tõustes olen ma kange, siis kuidas veel maapinnal magades.. Mul on praegu reaalselt igal hommikul jala-labad väga valusad ja kanged.

 Minu(meie?) tagasisidet oli kuulda võetud ning seekordsed kursuslased said ikka kordi kangema õppuse. Ööbimine toimus jaotelgis, ahjuvalve, patrullid. Kõik said relvad, millega tuli olla 24h, sealhulgas magada ja pissil käia.
Ahjuvalve seisnes selles, et valvaja pidi hoidma ahju küttes, jälgima tuleohutust. Istuma puudehunnikul, relv kõrval. Toimus vahetustega, minu tüdrukud käisid valvetes teisel ööl, esimesel olid teised jaod. Teen öösel silma lahti, istub neiu kenasti puudel. Relv kõrval. Ja tikib. Tikib... Hommikul küsisin, et nagu? Tüdruk vastab. No kuidas ma istun lihtsalt tund aega niisama. Pealamp ja ahi andsid piisavalt valgust ... #eestinaine.

Minu tüdrukute patrulli ajal oli peaaegu häire ka. Tüdrukute versioon: vahetus hakkab läbi saama. Pime, külm, esimene öö praktiliselt magamata. Kogu aeg tundub, et keegi liigub põõsa taga ja iga puu on inimene ning maas on tulukesed, ilmselt jaaniussikesed. Korraga tulevad telkide vahelt! kaks meest. Küsin parooli. Hakkavad naerma ja ütlevad, et mis paroolist enam, sa oled juba surnud.
Instruktorite versioon: roomame maas, käbid, oksad, kännud, pimeju. Üritame telgi vaiu vältida. Natuke teeme häält ka, äkki ikka pannakse tähele, aga mitte keegi ei märka. No krt., kaua me siin maas roomame. Lõpuks lööme käega ja tõuseme püsti.

Aga nali oli hoopis muus. Meid, jaoülemaid, oli tegelikult hoiatatud, et häire võib tulla ja päeval harjutasime  lähikaitsepositsioonide kiiresti sissevõtmist ka. Mina rahus magan, kõik teised on patrullis või ahjuvalvetes, üks kaaslane valvab ahju ( ahjuvalvur ei pea häirele reageerima). Ühel hetkel kuulen, et keegi küsib, kas see on häire. Tõusen istukile. Mu kaaslane pistab pea välja ja ütleb- maga edasi, valehäire.  Seepeale kuulen ka ise, kuidas instruktor ütleb ühele telgile, et magage, see ei ole häire.

Tukastan hetkeks ja minut hiljem kuulen kõrvaltelgist- davai, davai, ruttu nüüd. Teine jagu, seljakotid seljas, tormavad positsioonidele...:) Läksid magama tagasi.
Jaoülem räägib hommikul. Mõtlesin siis, et olen valmis- jätsin saapad, rakmed, põlvekaitsmed selga ja heitsin nii magama. Aga ei saa, jalad surevad ära jne. Lõpuks siis otsustan, et aitab. Koorin end tuduriietesse. Tõmban magamiskoti luku kinni.. ja kuulen, et häire. Ja kuna algas sebimine, siis nad selgitust, et ei ole tegelikult, ei kuulnudki.

Magada sai tõesti napilt. Esimesel ööl oli esiteks külm. Mul on ikka kehv magamiskott. Varem on ka olnud, aga külm kuidagi tarretab. Sa tead, et ainult üks liigutus- kott on kõrval, võta üks kampsun sealt välja.. aga ma ei suuda. Lisaks iga tunni tagant, kui tuli uus vahetus, siis vuhh.. telgiuks lahti- jaoülemana magasin ma kohe ukse kõrval. Esimese öö kütjad ei osanud ka arvestada, kolks ja kolks ahjukaas käis kinni-lahti. Lisaks adrenaliin, üleväsimus....
Teisel ööl oli parem. Kuna oli oodata häiret, jätsin rohkem riideid selga ja ahjukütmist ma enam ei kuulnud, ju siis magasin.

Ok. Aga jaoülem siis, kes ma olin. Minu ülesandeks oli juhtida, mul oli kõik sõrmed nn pöidlad, midagi ei tohtinud ise tassida. Meid pandi gruppidesse juhuslikult, aga taas sattus mulle megagrupp normaalsetest naistest. Terve öö sain " magada" jne. Lisaks õpetati meile patrulli, lähikaitsepositsioone, tulekaarte, TCCC-d jne.
Kõik oli okei, välja arvatud see, et ma pidin koos relvaga roomama. Kui mul poleks elavat kujutlusvõimet (seal on venelane, ta tahab su maha lasta ja öelda su lastele - govori po-tšelavetšeski, ei luba sind enam välismaale ning kõigest mida mõtled, rääkida), oleks ma surnud. Aga taaskord tõdemus, et inimene suudab alati rohkem, kui ta arvab. 

Üks asi on nüüd selge - roheline st sõjaaja ametikoht mulle ei sobi. Esiteks olen ma füüsiliselt absoluutselt nõrk. Ok, seda saab treenida. 
Teine. Jah, lihased on ka haiged. Aga kõige hullem on - sõrmeotsad.  Kuna oli jahe ja ma juba eelnevast teadsin, et metall, muld jne vajavad kindaid, siis sõrmikud olid kogu aeg käes. Aga. Sel fkng vormipluusil olid nii tervavad nööbid, rakmetel pandlad, matkanõudel servad. Uskumatu. Vaikselt hakkavad taastuma, aga ootamatu häda.

Suurim probleem minu jaoks on distsipliin ja autoritaarsus.
Ma saan mõistusega aru. Tegemist on kriisiolukorraga. Need pole lihtsalt võimlemisharjutused, vaid treening, mis aitab konkreetses olukorras ellu jääda. Ning selles peabki kehtima vertikaalne autoritaarne käsuahel ja selle treenimiseks, et see lahingolukorras töötaks kui kellavärk, on vaja pisikesi liialdusi. Ma saan mõistusega aru, et formaalse autoriteedi saavutamiseks on vajalikud detailid, välised märgid, normid. Aga reeglid- sääred peal või sees; krae all või üleval.. rivis, arusaadav, et oleks kena vaadata. Aga muidu?
Pole probleemi vajalikus olukorras see roll omandada. Aga see ei tule mul naturaalselt, loomulikult. Meil oli viis jaoülemat. Kaks neist noored ja kolm minuvanused. Täiesti juhuslikult- ma rõhutan, juhuslikult, ja üldistan ainult selle valimi põhjal, selgus, et meie noored olid selleks sündinud.

Räägib silmade põledes: ma pole saanud pissil ka käia.. Kuna ma pean võtma aega, et mu jaos igaüks ei oleks üle 15 min pesuruumis....
Ma tegin oma grupis ka seda roomamist ning neid harjutusi(mida jaoülemad said) Nad peavad aru saama, et on distsipliin. Ja viimasel päeval tuli meil see juba iseenesest.
jne jne jne.
Neile meeldis see, nad tegid veel rohkem kui neilt nõuti, jumaldades oma rolli.

Meil oli eelnevalt kokku lepitud, et kui keegi jääb hiljaks, siis seni teised on toenglamangus ( igaüks oma võimetele vastavalt st ei midagi hullu). Minu jaol õnnestus seda kaks korda vaadata pealt. esimesel korral koos kahe teise jaoga hilinesime mingi pool minutit. Ja teisel korral ei lõpetanud instruktor õpet õigel ajal. 
Küsin siis (mees)instruktoritelt, et neil niipalju kogemusi. Kas nende praktika näitab, et naiste peal tõesti selline kollektiivne karistamine toimib. Tüübid muigasid ja ei vastanud.
Ma usun, et meeste peal see toimib, sest enamik mehi on väga kergelt manipuleeritavad. Aga naistel? Küsisin oma tüdrukutelt, kas nad tundsid end süüdi või ebamugavalt, kuna teised nende pärast kannatasid.... nad vastasid, nagu minagi- miks peaks?! Ma usun, et kui see on süstemaatiline st kellegi sihiliku mittetegutsemise tõttu teised pidevalt kannatavad, siis naised samuti reageerivad. Aga kuidas? Annavad peksa? Mida sina teeksid? 

Mina usun kokkulepetesse, selgetesse mängureeglitesse. Ja kui neid ei täideta, siis individuaalkaristusesse.

Minnes olid püksid nii tihedalt ümber, et mingit rihma polnud vaja. Viimasel päeval kippusid kangesti alla vajuma. Keegi õel inimene arvas, et ju lihtsalt taskud, mis raskeid asju- salved jms , täis, tõmbavad alla. nomaeitea....
Aga nüüd on militaarosaga selge. Ja see ongi kõige olulisem. Väsinud, aga õnnelik :)

foto: Henri-Kristian Kirsip

 

PS. Meil käis Kaja Kallas külas. Minus puudub groupie geen, aga ma olin tõesti liigutatud. Ma olen fänn. Mulle meeldib meie peaminister.

PPS. sain ära proovida Samelini saapad. Funktsionaalsus tip-top. Talub tõesti vett. Varbaosa on kenasti avar. Aga mulle ikkagi ei sobi. Raskus härib mind. Ja teiseks selgus, et mu jalg on kõrge- natuke isegi hõõrus sealt pealt. Nüüd tahaks Magnumi, Lowe ära proovida.