10 küsimust

Mulle meeldivad väga  sellised küsimustikud,  Tänud Marjule algatamst. 

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
9, ja  24.aprill 2021

WordPress või Blogspot ja miks?
Ma kasutan mõlemat platvormi ja mõlemad on tänase seisuga halvad. Blogspot eeldab, et kirjutaja ei lisa postitustele pilte- selleks on meil ju Insta, eks. Ja Wordpress eeldab, et ei kirjutata massiivseid tekste, mis vajavad hiljem töötlemist ja redigeerimist. 

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu. Miinuspool, nagu öeldud, on piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta. Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne. Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.aga SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad Piltide paigutamise asi on parem, aga uus plokisüsteem on minu jaoks muutnud kirjutamise katsumuseks. WP eelis on võimalus panna eraldi postitused parooli alla.
Ingliskeelses blogiruumis, on WP rohkem eeliseid. On keskkondi, kus Bloggerit üldse ei tunnistata. Ja täiesti vaimustav on WP Readeri kogukond.  Wordpress pakub oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.   

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid on üsna pealiskaudsed.. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 1000 jälgijat, 100 laiki, aga 10 visits...:) Blogger on ses mõttes ausam, et ei oota sinult "laiki", vaid ainult reaalset külastamist ja lugemist.  

N.Klein "On Fire. The Burning Case for a Green New Deal"

2003 aastal lugesin Naomi Kleini raamatut No Logo ( ilm 2001). Ilma igasuguse liialduseta võin öelda, et see muutis mu maailmavaadet

Hiljuti mõtisklesin, et tahaks lugeda midagi väga head ja Naomi tuli meelde. Uurisin, ja leidsin sellise raamatu. Selles raamatus on esseed ja kõned aastatest 2015-2019, paljudele on lisatud postscriptum, mis on huvitav- kuidas on asjad pärast seda läinud. Autor vabandab, et enamik näiteid tuleb USAst, Kanadast, Inglismaalt ning Austraaliast, kuna nende riikidega on ta kõige enam seotud.
Keskkonnateema, millest raamat räägib, ei ole niivõrd maailmapilti raputav, kuna see on õhus olnud juba pikemat aega. Aga näited, mida ta toob, andsid vähemalt mulle mõista, et ma elan täiesti teises meediaruumis ( #peavoolumeedia). 
Ma väga austan selliseid inimesi, nagu Naomi Klein. Kes ainult lihtsalt ei sõnasta, kirjelda, targuta, vaid kes reaalselt löövad käed külge, et muuta maailm paremaks. (Loodetavasti kui ma suureks saan, siis saab ka minust selline inimene.)   Naomi ja tema meeskonna poolt algatati Kanadas projekt The Leap, (mis, nagu ma aru sain, tulistati auklikuks), mis on andnud inspiratsiooni Green Deal liikumiseks ja on jõudnud täna reaalselt Euroopa kliimaseaduseks.

Kui sul on plaanis seda raamatut ise lugeda, siis jäta siinkohal pooleli- ma toon päris mitu tsitaati ja näidet ning lisan oma arvamused. 

Üleloomulik

Mul on vanakooli äratuskell. Õhtul tõmbad nupu üles ja hommikul vajutad alla.

Kell heliseb, vajutan kinni. Kass loivab kohale haigutades tahmas näoga, aga hommikuid, mil ta on unine, on ennegi olnud.

Hommikused rutiinid, joon kohvi, kuulan uudised ja lähen ajan mehe üles.

Paari minuti pärast ilmub unine mees. "Kas liiga vara ei ole?", küsib.
Vaatan kella. Kell on 6. Ja on ka teistes tubades 6. Ma ärkasin tund aega varem.

Müstika. On võimalik, et kella liigutades liikus seier natuke paigast. Aga täpselt tund? Neil kordadel, kui pean varem ärkama, kulub minutit kümme, kui suudan nende kriipsukeste järgi õige koha tuvastada.

Teate ju küll neid õudukaid, kui alguses on seinal pilti nihutatud, siis on kadunud kummikud ja hiljem on laps valest soost. Ja siis kui naine muretseb, öeldakse, et ... kuule, sa oled kogu elu linnas elanud, sul polegi kummikuid. Ja pärast selgub, et tegelikult oli naisel õigus ja ta aeti meelega hulluks.

Mees eitab igasugust šantaaži. kass eitab samuti. Aga kui mu järgmised postitused tulevad hullumajast, siis teate. Eta ne son, eta sony. 

Kutsumata külalised

 

Hakkan kapsašarlotkat tegema ja avastan, et mu jahus on mardikad.

Tõsi,  ma pole piinlikult kaua oma kappe tühjendanud. Uhan riiulid ja praod äädikaga üle, vaigistan endas "lapsed nälgivad"  ja alustan kappide tühjendamist.

Saan teada, et vanaaegsed mummulised plekkkarbid ja kaasaegsed klaaspurgid "hermeetilise" kaanega, pole ühtigi hermeetilised. Elu käib igal pool. 

Kui kummaline on ikka putuka elu. Su elu on ainult üks ootamine, et siis elada hetke. Ja ootad kannatlikult oma aega, kui on sobivad tingimused koorumiseks. Ja mitte keegi ei armasta sind...

Ja võid ju arvata, et putukas on mingi tume tegelane. Vale puha. Mu makaronid kihavad, aga sarnases pakendis olevad täisteraspagetid ja riis on vähemalt pealtnäha puhtad. Valges suhkrus käib pidu, aga pruun pole vist olnud piisvalt magus.

Irooniline, et internetis soovitatakse tõrjeks loorberilehti. Minul hullavad mardikad loorberilehe pakis, ju see on mingi vanakooli mardikate hirm.
Võib olla olen naiivne, aga paberpakis ingveri ja soola jätan alles, no ei ole ju võimalik selles elada? Või on?  

Eks see on väikese leibkonna rõõm ja mure, et kõike kulub natuke. Ja sellepärast on mul palju ja erinevaid pakikesi. Kodumaa võib igatahes mu rikkalike varude üle  uhke olla.  Kes võis arvata, et mul on alles herneid, läätsi. Eelmisest koroonaaja potisaia perioodist spelta- ja rukkijahu. Tavalist- ja toortatart. Tangu, hirssi ja tatart. Wokinuudleid ja riisinuudleid. Kinoad ja kuskussi... 

Suvised etiketiküsimused

 

Suvi toob  kaasa huvitavad küsimused.

Oled kontserdil. Jah, on vabas õhus. Jah, on tasuta. Aga mängib instrumentaalmuusika, seega kogu su organism ei tuksu bassiga kaasa, vaid sa pead ka natuke kuulama.
Ja su kõrval istuvad kaks memme, kes kogu aeg mulisevad. Korra pöördud naeratades, ja palud viiskalt vaiksemalt olla. Daamid suudavad minutit kümme vaikida ja .. hakkab jälle. Seejärel saadad kurja pilgu. Taas on lühikeseks ajaks vaikus. Ja kui ansambel alustab Led Zeppelini Taevatreppi, mis on minu meelest üks hingeminevamaid muusikapalasid üldse, on prouadel vaja arutada, kuidas Maila mees joob.

No kuidas inimesi vaigistada?

Ma olen sellest ka varem kirjutanud, et minu vanemad olid sellised hooletud ning meid lubati juba üsna varases nooruses järelvalveta ujuma. Tingimus oli, et järves tuleb ujuda sügavast veest kalda poole ja meres paralleelselt kaldaga.
Mida mulle ei õpetatud, on see, kuidas nõuab ujumisetikett kaasujujatest möödumist? Okei, kui ma näen, et lapsed hulbivad krokodillil või arbuusilõigul, siis hoian ise eemale. Aga kui ujud südamerahus ja siis keegi sööstab risti üle tee? Või ujud südamerahus, aga keegi isa laseb oma lapsel vettehüppeid harrastada. Ootamatult. 

Kas vees kehtib ka parema käe reegel? Ja millises suunas on peatee?

Teadusminutid. Miks 27C vesi tundub külmem kui 27C õhk ?

Ma olen nüüd kangelaslikult üritanud iga päev võimalusel ujumas käia. Kõige raskem moment selle juures on vette minek. Ma olen jumala kindel, et nad valetavad temperatuuri osas :) sest vesi on niiii külm ..:)
Üks päev oli õhutemperatuur 25 C ja vesi märgitud 27C. 
Seisin vöökohani vees. Lugesin sajani ja siis veelkord sajani... lapsed kõrval naersid, aga no.. külm ju. 
Ja hakkasin mõtlema, et miks. 
Miks 27 kraadine vesi on külm, aga 27 kraadine õhk on soe. Ütleks isegi palav. 

Te kõik kindlasti juba teate vastust, aga mina ei mäletanud koolifüüsikast midagi. Pisut guugeldamist ja palun, jagan oma teadmisi ka nendega, kes samuti ei tea.

Põhjus, miks vesi tundub õhust külmem, on see, et vesi on nendest kahest parem soojusjuht. Vette hüpates pääseb kuumus teie kehast palju kergemini kui siis, kui seisaksite sama temperatuuriga õhus veekogu kõrval. Kuna vesi võtab teie kehalt rohkem soojust ja kiiremini, tundub see külmem.

Kui keha viiakse kontakti kehaga, mis on külmem, toimub transformatsioon, mis viib tasakaaluseisundisse. See tasakaaluolek põhineb asjaolul, et kahe keha temperatuur on võrdne, kuna külma keha jaoks suureneb energia ülekandmine kuuma keha vahel (seega on neil sama temperatuur). Keha peab soojendama/ jahutama kõike, mis sellega kokku puutub, mis on kehatemperatuurist erinev. Vett puudutades kulutab see palju rohkem energiat kui õhku puudutades, seega vesi peaaegu "imeb soojuse sinust välja". 

Tänu rohkete vesiniksidemete olemasolule on veel võrreldes teiste ainetega väga suur erisoojusmahtuvus (veel suurem on ainult ammoniaagil). Õhu soojusmahtuvus on 1,01 J / (1 gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). Vee soojusmahtuvus on 4,17 J / (gramm * 1 kraadi Celsiuse järgi). See tähendab, et grammi vee soojendamiseks kulub neli korda rohkem energiat kui grammi õhu soojendamiseks.

Igaühest võib saada mõrvar

Sõidan mööda neljarealist teed. Lähenen (järjekordsele) ringile ja võtan kiirust maha. Ja kuna pean edasi sõitma, siis vasakusse ritta. Olen oma kolonnis esimene auto, teised minu taga reastuvad samuti vasakusse ritta.
Umbes 10 meetrit enne ringi... näen teed ületavat pardipere. Ema ja pesatäis poegi. Mu kiire aju ütleb: vajuta pidurit. Aeglane aju ütleb murdosa sekund hiljem- ei. Kui sa praegu plokki paned, siis sinu taga olevad autod reastuvad esimesse ritta ja see pardipere saab surma. 
Kuna see on nn kiirtee, siis seisma pole kuhugi jääda. Sõidan edasi. Süda jääb muretsema. Neil oli vaid neljandik läbitud...

Mulle tuleb meelde, et nädalapäevad varem kuulsin raadiost uudist, et ..".. me peame sel aastal tapma veel niipalju hirvi, naapalju kitsi jne". Jäi kõrvu, sest kasutati just sõna " tapma", mitte küttima, populatsiooni vähendama vms. 
Me peame tapma, sest meil on vähe kiskjaid, Meil on vähe kiskjaid, sest hundiemad on maha lastud ja õpetamata kutsikad tulevad inimeste juurde. Loomad tulevad linna, sest nende kodud on maha raiutud. Me ehitame maanteid kohta, kus kulges pardi ja konna rada. Ma muretsen praegu,  kui kuulen Eesti-Vene piirist- Kas nad ikka jätavad loomadele edasi-tagasi liikumiste rajad? Isegi koroona ei suutnud piisavalt rahvastiku arvu vähendada. Kuidas me sellele planeedile kõik ära mahume??

Mind piinab siiani üks õhtu. Oli pime, vihma sadas, torm. Tulin Riiast, mega väsinud. Keegi jooksis teele. Väike kits, ma arvasin. Pidurdasin, aga käis ragin. Tulin autost välja ja üritasin auto laternate valguses aru saada. Kedagi polnud. Ka kraavis ei näinud kedagi. Kas ma kujutasin kõike ette, või põgenes haavatud olevus.. ma ei tea.

Jõuan kohale. Koos minuga hakkab teed ületama orav. Täielik loomade päev, mõtlen. Mina ootan, et auto mööduks, orav jookseb auto eest läbi. Jääb ellu.

Nagu kirikukontsertite puhul ikka, siis kohalik kirikuõpetaja juhatab teema sisse . Kuna teemaks on gospel, rõõmusõnum, siis soovib ta õnnistust ja rõõmu. Saadan  need soovid pardiperele ja palun kogu hingest, et nad pääseksid.

Sofia Rubina ja Uku Suviste, eks ole põnev kooslus, annavad väga hea kontserdi. Gospel on ikka nii minu muusika. Ma jumaldan kontserdeid, kus saab kaasa laulda ja tantsida.  Mu pocket listis on soov minna Ameerikasse nt New Orleansi, ja võtta osa väga hea kooriga mustanahaliste jumalateenistusest. Ma oleks kindlasti väga usin kirikukülastaja, kui saaks tantsida ja normaalseid laule laulda :)

Tagasi sõites on tee tühi. Kas said pardid üle tee, pöördusid tagasi või koristas keegi laibad.
Aamen. 

Millised väärtused sul on?

 

Manjana, appi!! :)

Eesti matusest kirjutades kasutasin ma rohkem kui kord väidet, et mul on sellised  ja sellised väärtused. Sest nii lihtsalt öeldakse ju. Eelmise valitsuse ajal oli kombeks viidata euroopalikele väärtustele, kuigi sageli peeti selle all silmas viisakust ja lugupidamist. 
See pani mind teema üle mõtlema. Aga päriselt, millised on minu väärtushinnangud?

(Wikipedia: on ühiskonnas väljakujunenud arvamused hea ja halva kriteeriumitest, nende hinnangute alusel juhinduvad inimesed igapäevaelus valikute tegemisel ning otsuste langetamisel. Erinevalt sotsiaalsetest normidest, mis reguleerivad käitumist teatud kindlates olukordades, on väärtused kindlate olukordade ülesed. Väärtused omandatakse sotsialiseerumise käigus.)

ma olen üldiselt üsna põhimõttelage inimene.  Olen varemgi kirjutanud, et mind hämmastavad inimesed, kel on iga jumala asja kohta kujundatud seisukoht, mida nad peavad vajalikuks ka välja öelda.  Mul on suurest osast asjadest sügavalt ükskõik, sest asju, millel on üks ja õige vastus on väga vähe. Ja see pole poos. Päriselt on.
Ja ilmselt me otsime seda, mida meil pole. See on üks põhjuseid, miks mulle meeldib nõukaaegne kirjandus. Hea on lugeda inimestest, kel on kodumaaarmastus, nn õige käitumise (nõrgemat ei lööda, abistamine, jagamine, ausus jms) väärtused paigas.

Ilmselt väärtused selguvadki nn töö käigus. Et kui ma kirjutan maast, siis ma saan tunnistada, et austus elava vastu on minu põhimõte. 

Lisaks tuleb mul veel tänu postitustele meelde, et minu jaoks on väga oluline finantsstabiilsus. Ma võtan riske, aga koos kindlustusega :)

Ja teine, mis kohe pähe tuleb. Indiviidi vabadus. Ma usun, et on nagu on. Inimesi pole vaja analüüsida ja igaüks väärib teist võimalust.

Aga rohkem mul midagi meelde ei tule.

Pakiline küsimus ja tunne kodulinna

 Meie pargis elab tilluke orav. Tema vanemaid pole ammu näinud. Ju neil on muud tegemist või pistsid 

koerad nad nahka.

Tahtsin oravale pähkleid viia. Ja saad aru, niipea, kui ma selja keerasin, sõid varesed need ära.

Kuidas ma saaksin oravale niimoodi pähkleid jätta, et varesed kätte ei saaks? Ma olen lugenud, et varesed suudavad ka kreeka pähkli purustada. Aga linnas? Kus on palju süüa? Kas oleks abiks, kui ma koorega pähklid viin? Kas varesed söövad nagu kassid või koerad?

Film Eesti matus

nii ammu pole kinos käinud, et enam ei mäletagi 

Et heli on kurdistavalt kõva. Et mulle meeldis süüa popcorni ja Sprite valge veiniga. Kõik kinos sõid midagi. Ma olin ainus, kes paastus, sest olin rumala peaga eelnevalt kilo maasikaid sisse vohminud.

Ma ütlen kohe ära, et mul on väga hea meel, et see film tehti. Esiteks on see minu meelest meie lähiajalugu, mis pidi saama jäädvustatud. Teiseks on kasutatud väga head eesti muusikat, mis on nüüd samuti nn kivisse raiutud. Ja kolmandaks, mulle meeldib Kivirähk. Kui sõpru saaks valida või poest osta, siis ma valiks Andruse ( ja Marek Strandbergi ). Rehepapist jäi filmis alles vaid pealkiri ( ja selgub, et mind häiris toona sama, mis nüüd ), see film on midagigi Kivirähkist säilitanud. 

Nagu Vilbre on meedias rääkinud, siis üritas ta näitlejad nende stereotüüpidest välja saada ja Merle Palmiste ja Tambet Tuisk on tõepoolest oma tavalisest kastist väljas. Hea lühike vana kooli film, boonuseks on alguses südamlik multikas "Kaka ja kevad".