Üks kõiksus

ma tahtsin kirjutada postituse Reedale, et palun ära kustuta oma postitusi ja Toomasele, et palun ära vabanda oma postituste mõtete ja sõnumi pärast.

Aga siis läksin vahepeal metsa.Oma kodumetsa (loe: ülerahvastatud). Ja seal oli hullult mustikaid. Ehk siis, ma lihtsalt pidin neid korjama. Mul oli seljakott kaasas, kuna pidin pärast poest läbi käima. Aga seljakotti mustikaid ei pane.
Õnneks. Ja täiesti juhuslikult oli ka üks kilekott. Teatavasti, aga, kilekott pole mustikate jaoks suurem asi, kuna nad lähevad seal lömmi.
Aga siis  märkasin männikoort ja hiljem kasetohtu ja olin enda üle nii uhke, et suutsin käepärastest vahenditest kombineerida korvi moodi asja.
Lisaks mustikatele oli mets täis ka täiesti ussitamata ja nöpsikuid kollaseid pilvikuid.
Seekord olid mul ka klapid peas ja ma kuulasin spotifyst oma lemmikmuusikat. Ma tavaliselt ei kuula metsas muusikat, kuna ma muidu ei kuule, mida mets mulle räägib.Aga sel korral kuulasin.
Sa tead juba, et ma olen õhk, kärsitu ja kiire. Aga seened ja marjad on sellised,mis sunnivad tempo maha. Lonkima. Jalutama. Sest muidu sa neid ei näe.

Ehk siis, ma lonkisin metsas, kõrvus maailma parim muusika. Käed  ja suu lillakas-sinised.

Ja ma hakkasin teemale hoopis teisiti vaatama. Kas ma pole mitte kunagi postitusi ja kommentaare kustutanud. Olen. Ja teen seda ka edaspidi.
Mis on see minu asi öelda, millised mõtted peavad jääma avalikuks. Mina ei ole see valija milliste teemade üle võiks vaielda ja arutleda.

Aga mida aeg edasi, seda vähem ma tean, ja saan aru. Kas blogi on meie privaatruum, meie kodu, kuhu me kutsume ainult neid, kes meile meeldivad. Meil on õigus rääkida mida me tahame ja me tahame kuulda ainult meile sobivaid kommentaare? Sest minu kodu ja minu reeglid.

Või on blogi päris elu. Päris elus on päris keeruline ette kujutada olukorda, kus ühe laua taga istuvad Reet ja Reena või Kaur ja Kertu või kaks Triinu.
(Okei, tegelikult võib selline olukord tulla ette suures kollektiivis kolleegi sünnipäeval)
 Ja avalikult kirjutades on sul ka vastutus kuulata ära kõik arvamused. Sa oled ise ennast avalikuks teinud ja nüüd on sul kohustus taluda teadmist, et kõik ei mõtlegi nii nagu sina?


Ma ei tea, kumb nõuab rohkem julgust, kas postituse või kommentaari kirjutamine. Me ei tea kunagi, kas see postitus  või kommentaar on kirjutatud südamest ja siiralt või on see teadlik provokatsioon ja ma kirjutasin selle sarkastiliselt, muigega, samal ajal naerdes?
Milline variant on  hullem. Kas kirjutada postitus, milelle keegi ei reageeri. Või kirjutada postitus, millele reageeritakse nn valesti. Sulle tullakse ütlema, et sa mõtled valesti. 
Või reageeritakse viisil, et saad aru- ma ei oska kirjutada, mu mõttest saadi täiesti valesti või üldse mitte aru.
Või kommenteerida, ja keegi ei reageeri. Või kommenteerida ja sind surutakse nurka?
Ehk siis tsiteerides elavat klassikut " Inimesed on ju lollakad".

Meil parandatakse siin ühte teed. Üks asotsiaali moodi  mees kõnnib teele, kükitab, võtab killustikust kivi ja kirjutab värskele asfaldile mingi sõnumi. Vt seda pilti.
Ja siis mõtledki, et äkki minu blogi ongi ainus väljund inimesele kirjutada sellest, mida ta peas olevad hääled räägivad.
Ja Reet peab mulle andma võimaluse lugeda, mida tema arvab aktuaalsest teemast ja Toomas peab kuulda saama, et ta mõtleb valesti?

Äkki ei olegi blogi privaatruum või meediakanal. Äkki on see hoopis heategevusväljund?


Koju tulles tulid mulle vastu ema ja pisike poiss ratastega. 

"Sealt pöörame paremale", ütleb ema poisile ja küsib "kummal pool on paremale?"
"Seal kus pole vasakule", vastab poiss.