A. Towles Härrasmees Moskvas

raamatu sisukokkuvõte on intrigeeriv. Krahv Rostov määratakse punaste poolt hotell Metropol "koduaresti", st ta ei tohi hotellist väljuda ning siis jälgitakse tema elukäiku läbi mitme aastakümne.

See oleks võinud olla raamat maailmavaatelisest konfliktist. Oleks saanud näidata kontrasti punaste ja endiste maailmavaadete, käitumise, suhtumiste ja väärtuste vahel. See oleks võinud olla raamat elust karantiinis ( me ju kõik mäletame 2020 aasta kevadet), üksindusest ja üksildusest.  See oleks võinud olla arenguromaan, kuidas me kohaneme muudatustega. Selles raamatus on terve galerii värvikaid tegelasi, keda oleks saanud nn lahti kirjutada.
Aga pole.

Peategelane elab oma mullis ( mis ongi ju loogiline, kui sa välja ei pääse). Ajaloo peategelane klassist, mis kutsus esile suure ühsikondliku muudatuse saab temast ajaloo kõrvaltvaataja. Kõiki toona toimuvaid traagilisi sündmusi mainitakse möödaminnes, sest fookus on mujal.
Mu juba varem kirja pandud mõte. Meie põlvkond on osalenud riigikorra muutmisel. Kui paljud meist tegelikult "barrikaadidel" ronisid ja partisanina tegutsesid? Ehk siis, elu on. Ja vaid üksikud on peategelased ja kangelased.
E- raamatu eripära on see, et sa ei näe pidevalt raamatu autorit ja pealkirja. Ma olen oma elus (liiga) palju lugenud vene kirjandust ning tarbinud meediat, muusikat, filme jne. Ja nagu sa mu blogist oled lugenud, siis ka praegu veedan ma kodu-, töö- ja puhkehetked vene kultuuriruumis. Vähemalt mulle
oli esimesest peatükist selge, et seda raamatut ei ole kirjutanud venelane. Lisaks naiivsele lõpule (Sofia teema), ei ole ma kohanud vist ühtegi teost, kus vene aadlikut oleks kujutatud sellisel viisil. Vene aadlikul on igav, ta on liiga intelligentne ning seetõttu juurdleb elu mõtte üle ja elab kaasa oma maa ja rahva allakäigule. No teate ju küll.
Krahv Rostov on leidlik ja rõõmsameelne.

Hullult hästi sobis eellooks "Moskva ja moskvalased", täiesti teisest zanrist, aga aitas puzzle tükid taas kokku panna ja aru saada, miks rostovid pidid kaduma. Noh, tõsi, ma olen punase ajupesuga üles kasvanud. Ja ilmselt loengi mina seda raamatut täiesti teistmoodi, kui ameeriklane või sakslane. Kuidas nad teevad liiga nii sümpaatsele härrasmehele??!
Aga see, mis Venemaal toimus, lihtsalt pidi viima revolutsioonini. See, kuidas revolutsioon lõppes on muidugi hoopis teine teema. Rootsi on näiteks edukalt sotsialistlik kuningriik, ja kõik töötab.
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.

Kui see raamat pole kõike seda, mis ülalpool kirjas, siis miks ma panin talle 5 punkti ja miks ma teen blogisse postituse, et seda soovitada ja reklaamida.
Sest see on megahea meelelahutus.
Ja tänases kontekstis (karantiin), muudatuste keskel on väga värskendav lugeda kuidas on võimalik muutustega kohaneda.

Raamat on ladus, vaimukas. Peategelane on rõõmsameelne ja. Intelligentne.  Kohe suure algustähega. Ajal, mil mehed, kes peaks meid ja riiki kaitsma, on sussid; solvuvad roosade kleidikeste peale ja keelduvad oma (nais) ülemuste käske täitmast vs mehed, kes ei lase maha kaabakast enamlast, kuna too pole aadlik.
On tõeliselt värskendav lugeda ajast, kus konservatiivsus oli positiivse tähendusega. Kus aadlik olemine tähendas vastutust ja positsiooni, mis muuhulgas eeldas ka hoolimist  ja austust vanemate inimeste suhtes; viisakust, korralikku haridust, suhtlemisoskust ning diplomaatiliste mängureeglite tajumist.
Raamatut, mis on täis lootust, optimismi, elujaatust. Muhedat huumorit. Ja väga hästi käituvaid härrasmehi. Naistegelasi on ses raamatus ka, aga peale värvika Niina, jäävad nad samuti pigem illustratsiooniks.

Ja need road, mida pakutakse ( ära tühja kõhuga loe!)!. Saltimbocca, läti raguu ja pudel Mukuzani, Dobosi tort sokolaadikreemiga, Ideed ja leidlikus, kuidas vaestes oludes asendada salvei nõgesega jne.

Minu põlvkond on seda "endiste" ülejäämist näinud 90-datel. Vanad kolhoosi- ja pangajuhid jäidki lihtsalt üle, sest vaja oli uusi oskusi ning suhtumist. Ja ma ausalt ei tea õiget vastust, mida peaks endiste inimestega peale hakkama.

Ja kui asustada nad nõukogude kliimasse? Siis õpivad nad võõrastega järjekorras sõbralikult vestlema, oma riideid korralikult oma sahtlipoolde laduma ja oma visandivihikutesse fantastilisi ehitisi joonistama. See tähendab- nad kohastuvad. Aga üks kohastumise aspekte nende venelaste puhul, kes olid Pariisi enne revolutsiooni näinud, oli leppimine sellega, et nad ei näe Pariisi enam iialgi...

Seda raamatut on hea lugeda ka meenutamaks, kuidas kõik muutub, aga mitte midagi ei muutu.  Inimloomus jääb samaks. Vanade tsaaride asemele tulevad uued tsaarid. Tekivad uued priviligeeritud, kes tahavad luksust. Ja tekib uus intelligentide klass. Tõsi. Nemad on sel korral natuke teistmoodi.

Üks isiklik äratundmine oli ka. ( kas see on näide muutunud intelligentsusest (?) , kui suudame Homerose asemel tsiteerida Majakovskit :)?) Selles Moskva härrasmehe raamatus kohtasin ka üle pika aja üht oma koolipõlve lemmikluuletust.
Mulle õpetati koolis Majakovskit, kui revolutsioonilist tegelast. Ma ei mäleta, mis lugu selle konkreetse luuletusega kaasnes, ilmselt midagi. Oli lihtsalt luuletus ja oli vaja pähe õppida. Nüüd siis tuleb välja, et see luuletus on kirjutatud 1920 "endiste" kogunemisel Puškinos, Akulova mägedes, Rumjantsevi suvilas
Ma polnudki seda varem eestikeelses tõlkes lugenud  Необычайное приключение

Светить всегда,

светить везде,

до дней последних донца,

светить —

и никаких гвоздей!

Вот лозунг мой —

и солнца!


Mulle tohutult imponeeris toona Majakovski lakooniline rütm ning selle luuletuse ( tegemist on pika poeemi lõpuosaga) sõnum.
Ükskõik mis, sära edasi.
See sõnum sobib ka täna.