Kindlasti on see kolmest loetud raamatust nõrgim. Selline tunne on, et kirjutas eelmise raamatu valmis ja siis avastas, aga ... ee... seda ju tahtsin ka kirjutada. Kopeeris eelmisest mõned lõigud ja lisas selle uue mõtte.
Tegelikult on muidugi hea, et tähtsad asjad üle korratakse, sest, mis seal salata inimese mälu on nagu ta on. Nagu varasemalt, siis kriipsutasin ka selles raamatus mitmed lõigud ja mõttekäigud alla. Enne selle postituse kirjutamist lugesin läbi kahe eelneva raamatu kokkuvõtted... ja oh üllatust :) ei midagi uut siin maailmas. Mikita on ühel või teisel viisil sedasama juba käsitlenud. Ja näed, ma ei mäletanudki. Nii et kordamine... ja kõik see muu.
Uute mõtetena oli sisse toodud 2017 aasta aktuaalseid sündmusi, metsaraiega seotu ja mõned esinemised, loengud ja sõnavõtud.
Mis omakorda vähendas tunnet, et tegemist on raamatuga. Raamat, see peaks olema aegadeülene, jääv. Mikita oma on pigem nagu blogi?
Nagu juba varasemalt öeldud- olemasoleva idee pidev täiendamine. Ja lisaks minu meelest raamatusse mitte sobiv aktuaalsus.
Kolmanda etteheitena tooksin välja nn moraalilugemise. Peaks, võiks, tehtagu. Jälle, selle koht ei peaks, võiks :) olema raamatus, vaid ajaleheartiklis. Kohe täna ja praegu. Need mõtted sobiksid mõne ühiskondliku või poliitilise liikumise eesmärgiks. Ja tehtagu siis.
Raamatus meeldiks mulle lugeda lugusid.
Sest lugusid Mikita oskab rääkida. Väga hästi. Täpselt minu stiil ja minu huumoritunnetus. Selles raamatus oli nalja vähem, kui eelmistes, aga piisavalt...
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
reede, 29. detsember 2017
kolmapäev, 27. detsember 2017
2017 kokku
Ma elan kõrgel ja keskmisel korrusel. Mu peal ja all on terve hunnik korruseid. Ma olen mõttes läbi mänginud erinevad võimalikud õnnetuste riskid. Aga välistanud katuselt ja keldrist tuleneva.
Ja siis. Ühel sügisõhtul. Istume. Vaatame telekat. Ja kuuleme järsku mingit imelikku häält. Piilun uksesilmast, näha pole midagi.
Veider, aga juhtub.
Läheb veidi aega mööda, Kuuleme, kuidas naabrid tulevad ja hakkavad karjuma ja paaniliselt meie uksekella helistama. Tulge appi, meil on uputus….
Nimelt, meil on vahekoridoris katuselt tuleva vihmavee äravoolu toru. Kusagil toru sees on ilmselt tekkinud ummistus ja selle ummistuse kannatus katkeb täpselt meie koridoris olevas torus. Vett… purskab. Põrandal on vett lävepakkudeni, seda tuleb järjest juurde ja ma loobusin äraviidavate pangetäite lugemisest. Sest seda vett oli nii palju. Lõpuks said mehed toru kinni ja vihmasadu tõmbas ka vaiksemaks.
Positiivse poole pealt- naabrilapsed lustisid täiega ja naabrinaisega naersime, et esimest korda elus sai koridoripõrand leotatud, pestud ja loputatud. Väga põhjalikult :)
Ja siis. Ühel sügisõhtul. Istume. Vaatame telekat. Ja kuuleme järsku mingit imelikku häält. Piilun uksesilmast, näha pole midagi.
Veider, aga juhtub.
Läheb veidi aega mööda, Kuuleme, kuidas naabrid tulevad ja hakkavad karjuma ja paaniliselt meie uksekella helistama. Tulge appi, meil on uputus….
Nimelt, meil on vahekoridoris katuselt tuleva vihmavee äravoolu toru. Kusagil toru sees on ilmselt tekkinud ummistus ja selle ummistuse kannatus katkeb täpselt meie koridoris olevas torus. Vett… purskab. Põrandal on vett lävepakkudeni, seda tuleb järjest juurde ja ma loobusin äraviidavate pangetäite lugemisest. Sest seda vett oli nii palju. Lõpuks said mehed toru kinni ja vihmasadu tõmbas ka vaiksemaks.
Positiivse poole pealt- naabrilapsed lustisid täiega ja naabrinaisega naersime, et esimest korda elus sai koridoripõrand leotatud, pestud ja loputatud. Väga põhjalikult :)
teisipäev, 19. detsember 2017
Raamatuaasta 2017
This is my journey in books for 2017!
TOTALS
I read 5,354 pages across 16 books
SHORTEST BOOK
130 pages
Hear the Wind Sing
by Haruki Murakami
LONGEST BOOK
635 pages
American Gods
by Neil Gaiman
AVERAGE LENGTH
335 pages
MY AVERAGE RATING FOR 2017
3.5
My first review of the year
liked it
Oli kohti, mida alla kriipsutada ja tsitaate, mida meelde jätta.
Kindlasti meeldib see inimestele, kellele meeldivad elulood.
Aga, kas ma leidsin tee iseloomuni? Ei leidnud. Raamatus oli, et kutsumust ei leia enda seest kirge otsides, vaid vaadates maailma ning leides sealt midagi, mida sa saaksid är ...more
Kindlasti meeldib see inimestele, kellele meeldivad elulood.
Aga, kas ma leidsin tee iseloomuni? Ei leidnud. Raamatus oli, et kutsumust ei leia enda seest kirge otsides, vaid vaadates maailma ning leides sealt midagi, mida sa saaksid är ...more
My last review of the year
really liked it
Raamat oli üle ootuste hea . Ehk ka seetõttu, et ootused olid madalad. Huvitav ja lihtne lugeda. Esimene osa oli tugevam, teine pisut nõrgem, kuigi teises osas juhtus rohkem.
Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga.
Kohati mind natuke häiris, et pro ...more
Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga.
Kohati mind natuke häiris, et pro ...more
reede, 24. november 2017
Mart Sander "Litsid"
Nii. Ja kus on kolmas osa???
Ma leian, et selline asi on täiesti lubamatu. Sama teema on ka nt L. Tungal " Seltsimees laps". Jätame aga raamatu pooleli ja teeme muudkui filmi :) Ok, see oli poolnaljaga.
Tegelikult ma ootan juba seriaali. Rollid oleks ma pisut teisiti jaganud, kui praegu treiler lubab. Aga pole viga.
Raamat oli üle ootuste hea . Ehk ka seetõttu, et ootused olid madalad. Huvitav ja lihtne lugeda. Esimene osa oli tugevam, teine pisut nõrgem, kuigi teises osas juhtus rohkem.
Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga.
Kohati mind natuke häiris, et prostituutide elu pahupoolt ei kajastatud. Et paar korda saadi küll peksa, aga muidu on selle ameti elu üks lill.
Samas, vaadates suurt pilti, pole sel ka tähtsust. Me oleme ja olime kõik litsid. Manipuleerides ja ellu jääda üritades mitme võimu vahel. Nõustudes oma eetika ja väärtuste kinnimaksmisega.
Ma ei tea Sanderi poliitilisi vaateid, aga valusalt de ja vu on see kõik ka täna.
Maksuamet kutsub kaebama ametiautodega erasõitude peale. Delfis on kommentaatorid valmis maha laskma üle 2100 euro teenivad "rikkurid"..Ajakirjanik peab laulupidu piinlikuks natsionalismiilminguks ja vene keelele nõutakse järjest suuremaid õigusi. Lisaks võib paralleele tõmmata maailmas toimuvaga, EL-ga. Ja mis seal salata, meie igapäevase argipäevaga. Elu ongi üks suur muutustega kohanemine.
Ma leian, et selline asi on täiesti lubamatu. Sama teema on ka nt L. Tungal " Seltsimees laps". Jätame aga raamatu pooleli ja teeme muudkui filmi :) Ok, see oli poolnaljaga.
Tegelikult ma ootan juba seriaali. Rollid oleks ma pisut teisiti jaganud, kui praegu treiler lubab. Aga pole viga.
Raamat oli üle ootuste hea . Ehk ka seetõttu, et ootused olid madalad. Huvitav ja lihtne lugeda. Esimene osa oli tugevam, teine pisut nõrgem, kuigi teises osas juhtus rohkem.
Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga.
Kohati mind natuke häiris, et prostituutide elu pahupoolt ei kajastatud. Et paar korda saadi küll peksa, aga muidu on selle ameti elu üks lill.
Samas, vaadates suurt pilti, pole sel ka tähtsust. Me oleme ja olime kõik litsid. Manipuleerides ja ellu jääda üritades mitme võimu vahel. Nõustudes oma eetika ja väärtuste kinnimaksmisega.
Ma ei tea Sanderi poliitilisi vaateid, aga valusalt de ja vu on see kõik ka täna.
Maksuamet kutsub kaebama ametiautodega erasõitude peale. Delfis on kommentaatorid valmis maha laskma üle 2100 euro teenivad "rikkurid"..Ajakirjanik peab laulupidu piinlikuks natsionalismiilminguks ja vene keelele nõutakse järjest suuremaid õigusi. Lisaks võib paralleele tõmmata maailmas toimuvaga, EL-ga. Ja mis seal salata, meie igapäevase argipäevaga. Elu ongi üks suur muutustega kohanemine.
teisipäev, 21. november 2017
Mida teha Fuerteventural. Caleta de Fuste.
Nagu juba tavaks saanud tuli ka see reis juhuslikult. Me ootasime viimase hetke pakkumist, Ja see tuli. 2 tärni ja all inclusive ?! Väga veider kombo, aga proovime siis ära.
Kuna me oleme viimased eestlased, kes pole Kanaaridel käinud, siis nii jäi. Ei viitsinud isegi uurida, kas seal novembri esimeses pooles ka soe on..
Tegin enne sõitu siiski pisut kodutööd. Et mida teha Fuertaventural? Ja mind haaras paanika. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kõhklesin..
Saare peamised vaatamisväärsused on rannad. Kokku üle 50 km. Kivine, liivane, must liiv ja kollane liiv ja kruusane liiv.
Igale maitsele.
Et nagu seitse päeva päevitan ja söön?!
Kuna me oleme viimased eestlased, kes pole Kanaaridel käinud, siis nii jäi. Ei viitsinud isegi uurida, kas seal novembri esimeses pooles ka soe on..
Tegin enne sõitu siiski pisut kodutööd. Et mida teha Fuertaventural? Ja mind haaras paanika. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kõhklesin..
Saare peamised vaatamisväärsused on rannad. Kokku üle 50 km. Kivine, liivane, must liiv ja kollane liiv ja kruusane liiv.
Igale maitsele.
Et nagu seitse päeva päevitan ja söön?!
neljapäev, 9. november 2017
Filmimuuseum
Ma täiesti armastan ja jumaldan head disaini. Ja eriti head maastiku-ja linnaarhitektuuri. Õpetuseks neile, kes armastavad rääkida sellest, kui mõttetu on kunst. Ei ole. Sa ei taju seda igapäevaselt. Aga olles ilusas, esteetiliselt innustavas ja inspireerivas keskkonnas, saad eksimatult aru. See teeb meele heaks ja on mõnus. Õige.
Nii et sügav kummardus tegijate ees. Kes võimaldavad sul Maarjamäe treppidest üles jõuda punasele vaibale, prozektorite valgusesse. Ja väga põnevasse hoonesse.
Ermi.hirmus olin ma kaasa tassinud prillid. Aga polnud vaja. Kõik oli nähtav ja klipid kuuldavad. Saab, kui tahab.
See muuseum ei olnudki niipalju muuseum, kui work-shop- kes on kes filminduses ja kuidas tehakse filmi.
Mulle tundub, et päris väikestele see ei sobi. Lotte oli küll olemas, aga pigem eeldas see ikkagi suuremat teadlikkust. Koolilapsed vajaksid kindlasti giidi või vanema abi, kes aitaks interaktiivsusest võtta maksimumi. Samuti ma kahtlustan, et tänapäeva noored elavad natuke teistsuguses meediaruumis. Ja Kark ja Kiisk ei ütle just palju.
Minuga samal ajal oli üks klassieksursioon ja mulle tundus, et neile sobis. Lapsed said mõistada ja ise meisterdada ja proovida. Ja muidugi liiga palju infot :)
Nii et sügav kummardus tegijate ees. Kes võimaldavad sul Maarjamäe treppidest üles jõuda punasele vaibale, prozektorite valgusesse. Ja väga põnevasse hoonesse.
Ermi.hirmus olin ma kaasa tassinud prillid. Aga polnud vaja. Kõik oli nähtav ja klipid kuuldavad. Saab, kui tahab.
See muuseum ei olnudki niipalju muuseum, kui work-shop- kes on kes filminduses ja kuidas tehakse filmi.
Mulle tundub, et päris väikestele see ei sobi. Lotte oli küll olemas, aga pigem eeldas see ikkagi suuremat teadlikkust. Koolilapsed vajaksid kindlasti giidi või vanema abi, kes aitaks interaktiivsusest võtta maksimumi. Samuti ma kahtlustan, et tänapäeva noored elavad natuke teistsuguses meediaruumis. Ja Kark ja Kiisk ei ütle just palju.
Minuga samal ajal oli üks klassieksursioon ja mulle tundus, et neile sobis. Lapsed said mõistada ja ise meisterdada ja proovida. Ja muidugi liiga palju infot :)
neljapäev, 2. november 2017
Mööda pikki juhtmeid
Ahtol oli seljas rüüzidega pluus.
Viis minutit ma ei uskunud silmi.
Siis hakkasin naerma.
Siis noomisin ennast, No miks ei võiks mehed kanda rüüzidega pluuse. Kui nad tahavad.
Ja järsku sain aru, siis hakkas mul veel rohkem piinlik.
See pole võrdõiguslikkuse ja poliitkorrektsuse teema.
See on teema moest.
Ja mina olen see, kes peab häbenema... et pole kursis viimase sõnaga.
Viis minutit ma ei uskunud silmi.
Siis hakkasin naerma.
Siis noomisin ennast, No miks ei võiks mehed kanda rüüzidega pluuse. Kui nad tahavad.
Ja järsku sain aru, siis hakkas mul veel rohkem piinlik.
See pole võrdõiguslikkuse ja poliitkorrektsuse teema.
See on teema moest.
Ja mina olen see, kes peab häbenema... et pole kursis viimase sõnaga.
reede, 27. oktoober 2017
Trendilõhn
selle sügise lõhn...
antistaatik
(ma võiks ilmselt väiksema majapidamise elektriga varustada...:)
antistaatik
(ma võiks ilmselt väiksema majapidamise elektriga varustada...:)
esmaspäev, 23. oktoober 2017
MiTu
Mu elu eredaim ahistamine toimus teismeeas. Olin just kätte saanud tervsietõendi. Et mul pole süüfilist ega tuberkuloosi. Päike paistis, elu oli ilus. Kõndisin piki eramajade rajooni sirget tänavat kodupoole. Minu selja taga kõndis üks mees. Mingil hetkel tegi paar kiiremat sammu. Haaras mu ümbert kinni, kiskus riideid seljast rebima ja aktiivselt käperdama.
Sel momendil sain teada enda kohta olulise asja: ma ei suuda kriisiolukorras teha piuksugi. Isegi mitte sosistada. Sest häält pole. Võitlesin hääletult.
Ühel momendil tulid kõrvaltänavast inimesed. Paharet lasi mind lahti ja põgenes. Hiljem lugesin kohalikust lehest, et linna teises otsas toimus vägistamine.
Ja mina ei suuda siiani kõndida nii, et keegi on mu selja taga.
Sel momendil sain teada enda kohta olulise asja: ma ei suuda kriisiolukorras teha piuksugi. Isegi mitte sosistada. Sest häält pole. Võitlesin hääletult.
Ühel momendil tulid kõrvaltänavast inimesed. Paharet lasi mind lahti ja põgenes. Hiljem lugesin kohalikust lehest, et linna teises otsas toimus vägistamine.
Ja mina ei suuda siiani kõndida nii, et keegi on mu selja taga.
esmaspäev, 9. oktoober 2017
Viljandi. Nagu Soomes, aga veel parem
pilt on varastatud internetist |
No vot. Näeme, et on üks vaba laud. Ja küsime teenindajalt, et kas võime istuda, sest võimalik, et see on reserveeritud, või midagi.
Ei, ütleb teenindaja, meil ei ole vabu kohti. Kui pole siis pole. Pöördume minekule. Uurin, et on ehk infot, millal laud vabaneb, Kulub minutit kümme või pool tundi. On mõtet oodata või mitte. Ei, nemad ei tea.
Igaks juhuks. Juhib mu mees tähelepanu vabale lauale, et reserveeringu kohta pole ühtegi silti, äkki saame seni söönuks.
Nonäe, rõõmustab teenindaja, ma ei teadnudki, et meil on vaba laud. Muidugi istuge...
Meie rõõmustame ka, et neil nii hästi läheb.
Kohe tuuakse kook ja joogid. Väidetavalt on neil väga hea pizza. Paraku, selgub, et see on mõeldud kahele inimesele. Kuna ma külma pizzat teatrisse kaasa ei taha ja ma olen ka raiskamise vastu, siis tuleb valida teised toidud.
Ja selgub, et see on viga.
kolmapäev, 4. oktoober 2017
Jääda iseendaks
Endaks jäämine on kui esimest korda mäesuusatamist teha.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.
Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.
Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.
Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.
Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.
Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.
Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.
reede, 29. september 2017
Karjäärinõustamine
Esimese kümne minutiga sain aru, et ma ei vaja karjäärinõustamist, vaid psühholoogi.
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.
Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)
Või pigem isegi psühhiaatrit.
Ma olen oma isiksuse, tugevused nõrkused, plussid miinused, varjatud ja varjamata ambitsioonid nanoosadeks lahti võtnud... ma ei kujuta ette, kas mu olemuses on veel mõni koht või tunne või kompetents või oskus või iseloomujoon... mida ma ei tunne, või mis tuleks mulle üllatusena.
Mul on vaja kedagi, kes taastaks mu siiani kõige suurema konkurentsieelise. Enesekindluse. Kedagi, kes kuulaks ära ja julgustaks. Kes ei hakkaks esimesel minutil rääkima, " aga mina...". Mul on nii hea meel, et sattus õige inimene. Ja ausalt pean tunnistama, et ta suutis mind isegi paaril korral üllatada, pakkudes paari head nippi ja ideed, millele ma polnud varem mõelnud.
Tegevuste listi, mida mulle meeldib väga teha, võib lisada veel ühe. Mulle väga. Kohutavalt. Pööraselt meeldib suhelda, vestelda, väidelda, vaielda intelligentsete, haritud, professionaalsete suhtlejatega. Sellest ei peaks nüüd järeldama, et ma muidu suhtlen rumalatega. Aga kahetsusväärselt paljud meist ei oska kuulata. Ja päris paljud väidelda. Nii, et suled lendavad, aga mõlemal poolel on väga hea tunne ja te olete samal lainel.
Kas tahab keegi mulle selle eest palka maksta? Keegi? Äkki? :)
esmaspäev, 25. september 2017
Avalik kiri KOV kandideerivale poliitikule.
Teatavasti puudub mul maailmavaade. Või siis. Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
Aga ju hakkavad mängima vanuselised iseärasused, sest mind lihtsalt ärritab, kui ma näen enne KOV valimisi lubadusi stiilis- ehitame Helsingi tunneli, Tartu-Tallinna neljarealise maantee ja mida veel.
Ausõna.
Mul on nendest täiesti kama.
Ma üritasin leida kohta, kuhu ma saaksin oma ettepanekud saata. Facebookis ma seda kohta ei leidnud. Parteide-erakondade kodulehtedel samuti.
Neiukestele, kes jagavad mulle poe juures pastakaid ja kalendreid, pole mõtet oma muresid kurta.
Kuidas saab tavaline linnakodanik oma poliitikutega suhelda?
Mina tõesti ei tea, ja mul pole ka aega, et see välja uurida. Põhimõtteliselt võiks see ju olla, sinu, poliitiku mure. Et minu, elanikud mured ja probleemid sinuni jõuaksid?
Või siis mitte??
Aga ju hakkavad mängima vanuselised iseärasused, sest mind lihtsalt ärritab, kui ma näen enne KOV valimisi lubadusi stiilis- ehitame Helsingi tunneli, Tartu-Tallinna neljarealise maantee ja mida veel.
Ausõna.
Mul on nendest täiesti kama.
Ma üritasin leida kohta, kuhu ma saaksin oma ettepanekud saata. Facebookis ma seda kohta ei leidnud. Parteide-erakondade kodulehtedel samuti.
Neiukestele, kes jagavad mulle poe juures pastakaid ja kalendreid, pole mõtet oma muresid kurta.
Kuidas saab tavaline linnakodanik oma poliitikutega suhelda?
Mina tõesti ei tea, ja mul pole ka aega, et see välja uurida. Põhimõtteliselt võiks see ju olla, sinu, poliitiku mure. Et minu, elanikud mured ja probleemid sinuni jõuaksid?
Või siis mitte??
reede, 22. september 2017
Minu näoga onu
Eesti filmid on endiselt eraldi kategoorias. Mitte midagi pole teha.
Kas oli hea film. Oli. Oli super kaameratöö. Väga hea muusika. Roman Baskin tegi väga hea rolli. Lihtsalt suurepärase. Oli naljakas, ja mitte labaselt naljakas, vaid selline armas kurb nali ja naer.
Ja samas. Kas ma vaataks seda korra veel? Ei. Kas ma vaatasin kõik need paar tundi keskendunult, laskmata sekunditki raisku. Ei. Tool oli ebamugav, selg väsis ära. Mingil hetkel avastasin, et mõtted olid taas päevase koosoleku juures ja paar takti filmist igavikku kadunud.
Eesti filmis puudub endiselt mingi tempo või pinge või mina ei tea mis. Ei ole ju ka näiteks Skandinaavia seriaalid/filmid hollywoodliku tempoga, aga neis on mingi pinge, midagi, mis hoolimata aeglasest tempost ja meeleolust haarab.
Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.
Ma ei tea, mis meil puudu jääb. Isegi halba diktsiooni ei saa enam süüdistada, sest inglis- ja venekeelsed subtiitrid jooksevad all, ning kogu sisu on seetõttu arusaadav.
teisipäev, 19. september 2017
6 nippi väga heaks toidublogiks
Loomulik valgus
Kõik fotokoolitused soovitavad ühest suust. Kasuta pildistamisel alati loomulikku valgust. Neil on õigus. See annab kordades parema tulemuse. Aga. Aga Eestis on pime. Detsembris on vaid tund aega kell 11-12, kui on võimalik pildistada. Oktoobrist märtsini paar tundi rohkem... aga kui juhtub olema pilves ilm, nagu on tavaliselt, vihm ja tuisk... siis on pime.
Mina olen algaja. Aga kui sa võrdled ka meie tipptegijate fotosid suvalise Florida koduperenaise moblaga klõpsitud fotodega. Siis näed vahet. Neil on valge. Meil on pime.
ega siin head nõu polegi.
Pildistamine arvutisse
On megahea mõte. Hangi endale 3 meetrine kaabel. Programm sõltub kaamerast. Mul on Canon ja programm on Remote Camera Control. Hoiab ära tühja töö tegemise, vead, mida pärast peaks pilditöötlusega peitma ja udused pildid. Ja pildid on kohe arvutis! :)
Lightroom ja teised pilditöötlusprogrammid
kui loed pildistajate algusmeenutusi, siis me kõik alustame sama sooviga: tahaks teha loomulikke fotosid. Kui mitte muud, siis vt punkt 1, Eestis on pime. Ma alustan töötlust alati sellest, et keeran pildi 2-3 korda heledamaks.
Aga töötlus võimaldab ka süstematiseerida, katalogiseerida, lisada metainfot. Võtta maha ja panna juurde varje, detaile. Anda meeleolu.
Ja jäta vahele tüüpiline algaja etapp: et oled spetsialist ning terava silmaga :) Tegelikult pole. Ja sellest saad aru hiljem, esimesi pilte vaadates. Alusta esimeste piltide töötlemisi histogrammi korrigeerimisest. Selle kohta on netis meeletult infot, aga ABC soovitus: tõmba histogramm paremasse serva:) ja siis korrigeeri üksikuid elemente.
Kui oled juba mitu pilti teinud, siis võib katsetada ka enda silma ja maitsega.
Propsid- miks on toidublogijad kõik kenad saledad inimesed? Sest pildistatavad portsjonid on imeväiksed.
minu toidufotonduse suurim üllatus oli, kui pisikesed asjad peavad olema, et nad mahuksid kaadrisse ära. Ja minu kodus on neid pisikesi asju üsna vähe.
Ma teen palju pilte valgel taustal. Esiteks, mulle meeldib see stiil ja lihtsus. Aga praktilisem põhjus on see, et mul lihtsalt pole kodus päkapikumõõdus träna.
Anne.
sa võid end tehniliselt lihvida ja õppida ja proovida. Aga tegelikult on ikkagi vaja annet ka. Ja nii kurb, kui see ka pole, siis minul seda pole. Ma muidugi võtsin endale liiga karmi väljakutse- Eesti toit. Proovige pildistada seksikas pilt kartulipudrust hakklihakastmega....
Üldiselt võib jagada toidu pildistamise mõttes kolmeks:
tasapinnalised toidud. Näiteks seesama eelnevalt mainitud hakklihakaste, püreesupid jms. Kus pole kõrgust, struktuuri, ega midagi
Siis lisanditega heledad supid, kus sa peaksid näitama struktuuri ja koostist, aga tootel ei ole sügavust, kõrgust ja 3D dimensiooni
ja siis kõik ülejäänud. 3D, mida on tegelikult kõige lihtsam pildistada.
Stiil tuleb endal leida. Väga häid toidupilte leiab Pinterestist. Instagrammis on rohkem rämpsu. Kui oskad vene keelt, siis soovitan jälgida vene pilte. Need on teistsugused ja sageli huvitavamad, kui ingliskeelses maailmas.
Vana ja hea soovitus: ürita kopeerida. Sa ei suuda seda nagunii teha üks-ühele, kuna juba rekvisiidid on erinevad. Aga nii on kõige lihtsam õppida. Ja siis sellelt baasilt edasi liikuda.
Ma olen tänaseks pildistanud üles ca 250 toitu. Ja jõudnud tagasi nn algusesse. Tegelikult on tüüpilisi kaadreid teatud tüüpi toidust 4-5. Ja algne vaimustus asendub tüdimusega. Kõik pildid on ühesugused.
Ning ilmselt siinkohal selgubki, kas sa oled andekas stilist ja kunstnik, kes suudab luua midagi täiesti uut või jääd klišeedele ja äraproovitule truuks. Ilmselgelt pole ma näinud kõiki maailma toidupilte, aga nende hulgast, mida jälgin, on väga häid- vau- väga vähe.
Motivatsioon
ma olen seda blogi, mida sa hetkel loed, kirjutanud ca 8 aastat. Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks.
Arvamusblogimine on lihtne. Idee ja teostus. Toidublogimine on aga töö. Sa mõtled toidu, leiad lisandid, tooraine, atribuudid. Küpsetad valmis, pildistad, töötled. Kirjutad juurde teksti ja retsepti. Näed vaeva promo ja lugejatega...
See kõik on ajamahukas. Ja mis seal salata, võtab ka raha.
Sa näed tuhandeid miljoneid blogisid. Mõned neist väga head ja mõned neist üsna halvad ( aga neil on kümneid kordi rohkem klikke kui sinul). Kes neid loeb? Kellele on neid vaja?
Ja siis ühel ilusal päeval küsid samuti, milleks see kõik....
Ma kardan, et toidublogijat minust ei saa. Just sellesama pärast. Mul pole aega ja annet. Näis.
Aga täitmata on veel üks väljakutse. Ehk siis see teine pool. Kuidas kõik see oskus ja teadmine nüüd rahaks teha:)
Kui sul on ingliskeelne blogi ja sa oled valmis koostööks, siis kirjuta mulle. Aitame teineteist :)
Ja ei. Ennetades küsimust. Ma ei jaga oma toidublogi linki. Kuna tegemist on eksperimendiga, siis ma ei tahaks sinna eesti klikke. Eestis on väga palju väga häid toidublogisid. Loe parem neid :)
Tänan!
Eelmine postitus samal teemal
Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat
Kõik fotokoolitused soovitavad ühest suust. Kasuta pildistamisel alati loomulikku valgust. Neil on õigus. See annab kordades parema tulemuse. Aga. Aga Eestis on pime. Detsembris on vaid tund aega kell 11-12, kui on võimalik pildistada. Oktoobrist märtsini paar tundi rohkem... aga kui juhtub olema pilves ilm, nagu on tavaliselt, vihm ja tuisk... siis on pime.
Mina olen algaja. Aga kui sa võrdled ka meie tipptegijate fotosid suvalise Florida koduperenaise moblaga klõpsitud fotodega. Siis näed vahet. Neil on valge. Meil on pime.
ega siin head nõu polegi.
- Jälgi ilmateadet ja leia päikeselised päevad.
- Ideaalne valgus on küljelt.
- Kindlasti ära unusta valguse reflektorit ja hajutit. Pisikesed asjad, mis annavad hämmastava tulemuse.
- Hämaras ruumis hoia ava lai (st A f number on väike) ja ISo nii kõrge, kui kannatab (400 on optimaalne). Hajuti too objektile lähedale.
- Kasutades pilditöötlusprogramme on soovitav pildistada foto toorformaadis (ARW/RAW).
- Blogi ja neti jaoks piisab 800 px ja jpg.
Pildistamine arvutisse
On megahea mõte. Hangi endale 3 meetrine kaabel. Programm sõltub kaamerast. Mul on Canon ja programm on Remote Camera Control. Hoiab ära tühja töö tegemise, vead, mida pärast peaks pilditöötlusega peitma ja udused pildid. Ja pildid on kohe arvutis! :)
Lightroom ja teised pilditöötlusprogrammid
kui loed pildistajate algusmeenutusi, siis me kõik alustame sama sooviga: tahaks teha loomulikke fotosid. Kui mitte muud, siis vt punkt 1, Eestis on pime. Ma alustan töötlust alati sellest, et keeran pildi 2-3 korda heledamaks.
Aga töötlus võimaldab ka süstematiseerida, katalogiseerida, lisada metainfot. Võtta maha ja panna juurde varje, detaile. Anda meeleolu.
Ja jäta vahele tüüpiline algaja etapp: et oled spetsialist ning terava silmaga :) Tegelikult pole. Ja sellest saad aru hiljem, esimesi pilte vaadates. Alusta esimeste piltide töötlemisi histogrammi korrigeerimisest. Selle kohta on netis meeletult infot, aga ABC soovitus: tõmba histogramm paremasse serva:) ja siis korrigeeri üksikuid elemente.
Kui oled juba mitu pilti teinud, siis võib katsetada ka enda silma ja maitsega.
- Nimetatud programm on tasuline.Vaata siit https://www.lightroomqueen.com/
- LR on kataloog, nagu raamatukogu. Sinu failid on endiselt su arvutis ning LR ei muuda fotot pixlite tasemel.
- Ära unusta tegemast koopiaid ja back-uppe.
Propsid- miks on toidublogijad kõik kenad saledad inimesed? Sest pildistatavad portsjonid on imeväiksed.
minu toidufotonduse suurim üllatus oli, kui pisikesed asjad peavad olema, et nad mahuksid kaadrisse ära. Ja minu kodus on neid pisikesi asju üsna vähe.
Ma teen palju pilte valgel taustal. Esiteks, mulle meeldib see stiil ja lihtsus. Aga praktilisem põhjus on see, et mul lihtsalt pole kodus päkapikumõõdus träna.
- Profid soovitavad, et nii nagu toidus peaks olema erinevaid struktuure, nii peaks ka fotol olema vähemalt 3 erineva struktuuriga pinda.
- Samuti on rusikareegel, et ühel korralikul isuärataval toidupildid võiks olla nii kollane, punane kui ka roheline värv. Ilmselgelt ei ole mõtet mustikamarinaadis kana vägisi roheliseks värvida, ja kui teed kunsti, siis on oma reeglid. Aga alustuseks on see hea meeles pidada.
- Teine baastõde on, et tee endale selgeks vastandvärvid. Et siis kollane kook tahaks taustaks sinakat lillakat ja rohekas hernes võiks olla punakal oranzikal tekstiilil. Saad profimaks, siis lähed kastist välja :)
- Minu maailmavaade ei luba toitu kaunistada mittesöödavate elementidega.
- Ja ma ei pea ka õigeks valmistoidupildil tooraine näitamist. Aga see on maitseasi.
Anne.
sa võid end tehniliselt lihvida ja õppida ja proovida. Aga tegelikult on ikkagi vaja annet ka. Ja nii kurb, kui see ka pole, siis minul seda pole. Ma muidugi võtsin endale liiga karmi väljakutse- Eesti toit. Proovige pildistada seksikas pilt kartulipudrust hakklihakastmega....
Üldiselt võib jagada toidu pildistamise mõttes kolmeks:
tasapinnalised toidud. Näiteks seesama eelnevalt mainitud hakklihakaste, püreesupid jms. Kus pole kõrgust, struktuuri, ega midagi
Siis lisanditega heledad supid, kus sa peaksid näitama struktuuri ja koostist, aga tootel ei ole sügavust, kõrgust ja 3D dimensiooni
ja siis kõik ülejäänud. 3D, mida on tegelikult kõige lihtsam pildistada.
Stiil tuleb endal leida. Väga häid toidupilte leiab Pinterestist. Instagrammis on rohkem rämpsu. Kui oskad vene keelt, siis soovitan jälgida vene pilte. Need on teistsugused ja sageli huvitavamad, kui ingliskeelses maailmas.
Vana ja hea soovitus: ürita kopeerida. Sa ei suuda seda nagunii teha üks-ühele, kuna juba rekvisiidid on erinevad. Aga nii on kõige lihtsam õppida. Ja siis sellelt baasilt edasi liikuda.
Ma olen tänaseks pildistanud üles ca 250 toitu. Ja jõudnud tagasi nn algusesse. Tegelikult on tüüpilisi kaadreid teatud tüüpi toidust 4-5. Ja algne vaimustus asendub tüdimusega. Kõik pildid on ühesugused.
Ning ilmselt siinkohal selgubki, kas sa oled andekas stilist ja kunstnik, kes suudab luua midagi täiesti uut või jääd klišeedele ja äraproovitule truuks. Ilmselgelt pole ma näinud kõiki maailma toidupilte, aga nende hulgast, mida jälgin, on väga häid- vau- väga vähe.
Motivatsioon
ma olen seda blogi, mida sa hetkel loed, kirjutanud ca 8 aastat. Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks.
Arvamusblogimine on lihtne. Idee ja teostus. Toidublogimine on aga töö. Sa mõtled toidu, leiad lisandid, tooraine, atribuudid. Küpsetad valmis, pildistad, töötled. Kirjutad juurde teksti ja retsepti. Näed vaeva promo ja lugejatega...
See kõik on ajamahukas. Ja mis seal salata, võtab ka raha.
Sa näed tuhandeid miljoneid blogisid. Mõned neist väga head ja mõned neist üsna halvad ( aga neil on kümneid kordi rohkem klikke kui sinul). Kes neid loeb? Kellele on neid vaja?
Ja siis ühel ilusal päeval küsid samuti, milleks see kõik....
Ma kardan, et toidublogijat minust ei saa. Just sellesama pärast. Mul pole aega ja annet. Näis.
Aga täitmata on veel üks väljakutse. Ehk siis see teine pool. Kuidas kõik see oskus ja teadmine nüüd rahaks teha:)
Kui sul on ingliskeelne blogi ja sa oled valmis koostööks, siis kirjuta mulle. Aitame teineteist :)
Ja ei. Ennetades küsimust. Ma ei jaga oma toidublogi linki. Kuna tegemist on eksperimendiga, siis ma ei tahaks sinna eesti klikke. Eestis on väga palju väga häid toidublogisid. Loe parem neid :)
Tänan!
Eelmine postitus samal teemal
Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat
Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat ja miks minust ei saa toidublogijat
Mu eesmärk on täidetud. Mu ingliskeelsel blogil on 500 jälgijat Wordpressis ja kõikide muude kanalitega kokku üle 2000. (Kui sa oled mu blogis esimest korda, siis loo lõpus on kokkuvõte eelmistest seeriatest.)
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.
miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.
Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused on suuremad
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.
Kas Blogger või Wordpress
Bloggeri pluss on lihtsus. Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu.miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.
Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused on suuremad
esmaspäev, 4. september 2017
Juubeliaasta
Lõpuks läbi.
Märtsis alanud "pea igal nädalavahetusel pidu" periood. Mitu 50-et, mõned 25-dad pulmaaastapäevad, 40 ja 45 ja 20 ja 25 ja 70 ning 15. Ja siis veel peoga peale natuke vähema tähendusega numbreid.
Ma tänan teid kõiki, kes te viitsisite selle vaeva ette võtta, korraldada ja organiseerida . Külalisena on väga mõnus käia :) Ja ma saan tegelikult aru ka teist, kes pidasid oma juubelit Balil või Mehhikos või Itaalias.
See on nii armas, kuidas iga pidu või tähistamine on peoperemehe nägu :)
Pidu, kus sünnipäevalaps laenas sõbralt hoovi, peokülalised võtsid ise kaasa söögid, alkoholi ei joodud. Juubilar korraldas ise mänge ja võistlusi ning tema aktiivne ema õpetas meile möödaminnes mõned rahvatantsud :) Ma ei ole ikka aastaid. Ikka väga palju aastaid nii palju laulnud kui sellel peol.
Ja siis pidu Tallinna vanalinnas, A klassi bänd, käsitööjäätis. Eesti tippkokk ja sommeljee tutvustamas oma spetsiaalselt valitud menüüd. Golf ja tennis jututeemadeks.
Ning täpselt nädal hiljem Eesti teises otsas. Gunnar, naabrimees, tuli süntekaga mängima. Tiiu küpsetas mu tädi kanade munadest suussulava tordi. Kuna peremees teadis, et Tallinna preilid tahavad veini, siis ostis paar pudelit Gruusia magusat... jäime seega demokraatlikult viina ja džinni peale... Tutvusin kahe KOV poliitikuga, üks kandideerib Keskerakonna ja teine EKRE nimekirjas.
Ja ümber sai lükatud statistiline vale, et vaid 1/3 eestimaalasi on Lätist alkot ostnud. Selles valimis olid kõik täiskasvanud teinud seda vähemalt korra.
Märtsis alanud "pea igal nädalavahetusel pidu" periood. Mitu 50-et, mõned 25-dad pulmaaastapäevad, 40 ja 45 ja 20 ja 25 ja 70 ning 15. Ja siis veel peoga peale natuke vähema tähendusega numbreid.
Ma tänan teid kõiki, kes te viitsisite selle vaeva ette võtta, korraldada ja organiseerida . Külalisena on väga mõnus käia :) Ja ma saan tegelikult aru ka teist, kes pidasid oma juubelit Balil või Mehhikos või Itaalias.
See on nii armas, kuidas iga pidu või tähistamine on peoperemehe nägu :)
Pidu, kus sünnipäevalaps laenas sõbralt hoovi, peokülalised võtsid ise kaasa söögid, alkoholi ei joodud. Juubilar korraldas ise mänge ja võistlusi ning tema aktiivne ema õpetas meile möödaminnes mõned rahvatantsud :) Ma ei ole ikka aastaid. Ikka väga palju aastaid nii palju laulnud kui sellel peol.
Ja siis pidu Tallinna vanalinnas, A klassi bänd, käsitööjäätis. Eesti tippkokk ja sommeljee tutvustamas oma spetsiaalselt valitud menüüd. Golf ja tennis jututeemadeks.
Ning täpselt nädal hiljem Eesti teises otsas. Gunnar, naabrimees, tuli süntekaga mängima. Tiiu küpsetas mu tädi kanade munadest suussulava tordi. Kuna peremees teadis, et Tallinna preilid tahavad veini, siis ostis paar pudelit Gruusia magusat... jäime seega demokraatlikult viina ja džinni peale... Tutvusin kahe KOV poliitikuga, üks kandideerib Keskerakonna ja teine EKRE nimekirjas.
Ja ümber sai lükatud statistiline vale, et vaid 1/3 eestimaalasi on Lätist alkot ostnud. Selles valimis olid kõik täiskasvanud teinud seda vähemalt korra.
neljapäev, 17. august 2017
Nostalgianeljapäev. Piletid
Kui me olime väiksed, siis meil oli bussis kaasas pakk komposteeritud pileteid
Komposteerimisime kuivatuspaberi ja nii võrreldes leidsime õige pileti. Räägib mees
Meil oli veel parem meetod, jagan mina. Vana pileti tegime märjaks ja triikisime ära. Oli nagu uus !
Ja sai jälle kasutada.
Hämmastav, et nii pahadest lastest kasvasid nii toredad ja ausad täiskasvanud:)
Ja veel hämmastavam, et meie linna bussikoondis üldse mingit piletitulu teenis...
Mõisted:
* komposteerima- paberist piletit augustama, et tõestada sõiduõigust
* kuivatuspaber- vanasti kirjutati sulepeadega, mistõttu oli vihikute vahel tindi kuivatamiseks spetsiaalne paber
* sõidupilet- kuigi me elasime peaaegu kommunismis, ei saanud ENSV lubada tasuta ühistransporti. Täna oleme me juba niii rikkad
Komposteerimisime kuivatuspaberi ja nii võrreldes leidsime õige pileti. Räägib mees
Meil oli veel parem meetod, jagan mina. Vana pileti tegime märjaks ja triikisime ära. Oli nagu uus !
Ja sai jälle kasutada.
Hämmastav, et nii pahadest lastest kasvasid nii toredad ja ausad täiskasvanud:)
Ja veel hämmastavam, et meie linna bussikoondis üldse mingit piletitulu teenis...
Mõisted:
* komposteerima- paberist piletit augustama, et tõestada sõiduõigust
* kuivatuspaber- vanasti kirjutati sulepeadega, mistõttu oli vihikute vahel tindi kuivatamiseks spetsiaalne paber
* sõidupilet- kuigi me elasime peaaegu kommunismis, ei saanud ENSV lubada tasuta ühistransporti. Täna oleme me juba niii rikkad
esmaspäev, 14. august 2017
Dieet meestele. Söö nagu sinu naine
Soovid kaotada lühikese ajaga mitu kilo!? See on imelihtne!
Mul on pakkuda superdieet, milleks ei pea mitte midagi tegema :) :) :)
See postitus on suunatud väga konkreetsetele inimestele.
Juhtumisi sain teada, et M, V, T ja A alustasid dieediga.
Mu meelest kenad traksis mehed, aga vot, neid endid häirivad paar lisakilo.
Vaatan ja mõtlen. Nende meeste kõrval on kenad saledad vormis ja normis naised.
Miks on meestel probleem.
Minu empiirilised katsed sõltumatus instituudis näitavad: mehed söövad teisiti kui naised.
Ei ole vaja pulbreid. Ei ole vaja karme piiranguid.
Söö nagu sööb su naine.
Korras :)
Mul on pakkuda superdieet, milleks ei pea mitte midagi tegema :) :) :)
See postitus on suunatud väga konkreetsetele inimestele.
Juhtumisi sain teada, et M, V, T ja A alustasid dieediga.
Mu meelest kenad traksis mehed, aga vot, neid endid häirivad paar lisakilo.
Vaatan ja mõtlen. Nende meeste kõrval on kenad saledad vormis ja normis naised.
Miks on meestel probleem.
Minu empiirilised katsed sõltumatus instituudis näitavad: mehed söövad teisiti kui naised.
Ei ole vaja pulbreid. Ei ole vaja karme piiranguid.
Söö nagu sööb su naine.
Korras :)
reede, 11. august 2017
Telesoovitus
ETV2.s, teisipäeval " Inglise kool Hiina moodi".
Ees on veel kaks osa, nii et ma ei tea, millega see kõik lõppeb. Aga megahuvitav eksperiment. Ilmselt hiinlased kukuvad läbi, sest kultuuriesinevused on lihtsalt nii suured .
Neiu, kes ei tea sõna " alandlik" tähendust,
või laps kes ütleb, et õpetaja ootab, et tal oleks piinlik. Aga tal ju pole sõprade ees piinlik, hoopis naljakas on...
Ootan lõpu ära. eks siis saab arutleda.
Seni. Vaadake. Soovitan-
Ees on veel kaks osa, nii et ma ei tea, millega see kõik lõppeb. Aga megahuvitav eksperiment. Ilmselt hiinlased kukuvad läbi, sest kultuuriesinevused on lihtsalt nii suured .
Neiu, kes ei tea sõna " alandlik" tähendust,
või laps kes ütleb, et õpetaja ootab, et tal oleks piinlik. Aga tal ju pole sõprade ees piinlik, hoopis naljakas on...
Ootan lõpu ära. eks siis saab arutleda.
Seni. Vaadake. Soovitan-
neljapäev, 10. august 2017
EV 100. Eurose lumehelbed
Nõukogude liidus oli väga hea lihtne ja mugav elada. Endal polnud vaja mõelda.
Plaanikomitee teadis täpselt mitu paari trussikuid või kummikuid inimene vajab või mitu pätsi leiba ta sööb.
Kommunismiehitajale sobimatu keelati lihtsalt ära: seks, homoseksuaalsus, porno, natsionalism, looderdamine, alkohol...
See riigikord ignoreeris kaht peamist tõde. Kui on olemas nõudlus, tekib alati ka pakkumine ning inimene on ja jääb inimeseks kõikide oma nõrkustega.
Ma pole eriti originaalne, väites, et praegune Eesti meenutab mulle järjest rohkem mu kunagist elu ENSVs .
Mis mind aga viimasel ajal hämmastab, on see, et me võtame minevikust üle ainult halva ja jätame kõrvale positiivse. Võiks ju vastupidi?
Me võitleme rongide vastu, ja hääletame maanteede poolt. Ilmselt ei taastaks tsaariaegne võrgustik enam tollast regionaalset tihedust, ajad on teised ja õige aeg on möödas. Aga ikkagi. Raudtee vs neljarealine maantee. (olgu täpsustatud, et ma toetan RB läbi Tartu, sildadel või õhkpatjadel 21. sajandi mittepeatuva rongi varianti)
Plaanikomitee teadis täpselt mitu paari trussikuid või kummikuid inimene vajab või mitu pätsi leiba ta sööb.
Kommunismiehitajale sobimatu keelati lihtsalt ära: seks, homoseksuaalsus, porno, natsionalism, looderdamine, alkohol...
See riigikord ignoreeris kaht peamist tõde. Kui on olemas nõudlus, tekib alati ka pakkumine ning inimene on ja jääb inimeseks kõikide oma nõrkustega.
Ma pole eriti originaalne, väites, et praegune Eesti meenutab mulle järjest rohkem mu kunagist elu ENSVs .
Mis mind aga viimasel ajal hämmastab, on see, et me võtame minevikust üle ainult halva ja jätame kõrvale positiivse. Võiks ju vastupidi?
Me võitleme rongide vastu, ja hääletame maanteede poolt. Ilmselt ei taastaks tsaariaegne võrgustik enam tollast regionaalset tihedust, ajad on teised ja õige aeg on möödas. Aga ikkagi. Raudtee vs neljarealine maantee. (olgu täpsustatud, et ma toetan RB läbi Tartu, sildadel või õhkpatjadel 21. sajandi mittepeatuva rongi varianti)