EV 100. Eurose lumehelbed

Nõukogude liidus oli väga hea lihtne ja mugav elada. Endal polnud vaja mõelda.
 Plaanikomitee teadis täpselt mitu paari trussikuid või kummikuid inimene vajab või mitu pätsi leiba ta sööb.

Kommunismiehitajale sobimatu keelati lihtsalt ära: seks, homoseksuaalsus, porno, natsionalism, looderdamine, alkohol...


See riigikord ignoreeris kaht peamist tõde. Kui on olemas nõudlus, tekib alati ka pakkumine ning inimene on ja jääb inimeseks kõikide oma nõrkustega.

Ma pole eriti originaalne, väites, et praegune Eesti meenutab mulle järjest rohkem mu kunagist elu ENSVs .
Mis mind aga viimasel ajal hämmastab, on see, et me võtame minevikust üle ainult halva ja jätame kõrvale positiivse. Võiks ju vastupidi?

Me võitleme rongide vastu, ja hääletame maanteede poolt. Ilmselt ei taastaks tsaariaegne võrgustik enam tollast regionaalset tihedust, ajad on teised ja õige aeg on möödas. Aga ikkagi. Raudtee vs neljarealine maantee. (olgu täpsustatud, et ma toetan RB läbi Tartu, sildadel või õhkpatjadel 21. sajandi mittepeatuva rongi varianti)

Me olime kõik vaktsineeritud, ja nägime ning veendusime oma silmaga, kuidas tänu vaktsineerimisele kadusid või peaaegu kadusid lastehalvatus, rõuged, difteeria, teetanus, punetised, leetrid...Miks me unustasime saadava hea ja jätsime meelde ainult selle, et kui kusagil keegi midagi müüb, siis saab ta paratamatult rikkaks?


Kas olete mõelnud, miks on Eesti kulinaarias nii palju piimatoite. Liha on erinevatel aegadel alati nappinud. Piim oli geograafiliselt ja klimaatiliselt ideaalne kohalik valguallikas, Kuna kliima võimaldas värsket saada ja süüa vaid mõned kuud, õppisime soolama, hapendama, kuivatama... aiamaa oli praktiliselt kõigil. Loodus hoolitses meie eest meie kliimasse sobival viisil.
Ma pole veel eriti vana, aga ma mäletan veel aega, kui midagi polnud. Liha ja või viidi Venemaale ning me pidime olema veganid. See polnud lahe, see oli häda.
Me oleme unustanud privileegi tarbida kodumaist toitu. Tarbida kodumaist loomset valku.

Ma vahel mõtlen, mida mu vanavanemad sellest kõigest arvaks. Vanaema oleks pidanud loomapiinamiseks nõudmist, et kõik munad, mis kanad muneksid, peaksid olema viljastatud (ma jätan võrdluse inimestega toomata).
Samuti oleks ta pidanud poolemeelseteks tüüpe, kes laseksid lehmal pigem kannatada udarapõletikku, kui lüpsta piim välja. Ta oleks osanud ka öelda, miks tänased lehmad annavad kordades rohkem piima, kui nõukaaegsed. lehma on vaja nunnutada, hellitada, poputada...
Ta noogutaks tänulikult, kuuldes inimestest, kes keelduvad korjamast metsast maasikaid ja mustikaid, kuna need võiks olla nakatatud paelussiga.
Ja ta ilmselt minestaks, kui kuuleks, et kassi poolt püütud hiired ja linnupojad on vaja enne serveerimist läbi keeta.

Sel ajastul oli igal inimesel, loomal, taimel, asjal ja tegevusel oma koht, oma eesmärk. Oma funktsioon ja mõte kogu suures masinavärgis. Tugevam sõi nõrgema, sest nii on looduses ette nähtud.

Keegi ulmekirjanikest võiks läbi mängida stsenaariumi. Mis oleks, kui me homme keelustaksime tarbeloomade pidamise. Kõik lehmad, lambad, kanad, sead, hobused.. elaksid nagu tahavad, toituvad nagu tahavad, sigivad nagu tahavad. Inimkonda, nagu ka praegu, me siiski reguleeriksime edasi- parema meditsiiniga, ja sünnieelse selektsiooniga, saades suurima juurdekasvuga riikides rohkem mehi.
Metsloomadega jätkub nagu praegu: igal aastal kaob maailmast miljoni liigi kohta tuhat liiki Kliima soojeneb, mistõttu viljakat põllumajanduseks sobivat maad jääb vähemaks. Mis siis juhtuks? Oleks huvitav lugeda.




Tookord. Me sõime keeduvorsti, saia, šokolaadi ja jõime peale limonaadi, sest meil oli energiat liiga vähe. Puhast hapukoort segasime kakao ja suhkruga, et energiat saada. Ning see, mille saime, jooksime maha.
Nüüd me ei sunni lapsi liikuma, me ei küsi- mida saaksime teha, et inimesed kulutaksid energiat rohkem, kui nad tarbivad... vaid moondame toidu. Baltikum on täna üks pisike naturaalse toidu oaas. Leedus panustab riik mahekuvandisse. Aga meie tahame rohkem.

Kuna maksustamine käib tollikoodide järgi, siis ühe soojaga maksustame ka looduse. Ah et maitsestamata naturaalne jogurt saab sama kõrge maksu kui Coca Zero? Ja et värskelt pressitud apesinimahl kõige kõrgema maksumäära? Misteha. Reeglid. Norm. Plaan. Ärgu siis tootku.

Toit ei muutu rasva-suhkru- laktoosi-gluteenivabaks pühast vaimust. Vaid seda töödeldakse selleks spetsiaalselt, Osta järgmisel korral nt Soomest mõni suhkruga toode ( veendu pakendit lugedes, et seal on suhkur) ja küsi endalt, kuidas on võimalik, et nii väikese suhkrusisaldusega toode maitseb sama magus kui Eesti kõrgema numbriga toode. Ma ütlen sulle. On olemas suhkruaroom, mida ei pea pakendil deklareerima. Sama on soolaga.
Keemiatööstusel on praegu väga head ajad.

Maksudest hullem on tegelikult antav sõnum: suhkruroog ja suhkrupeet on tervisele kahjulikud. Ära tarbi neid. Jälgi pakendit ja otsi väiksemat numbrit.
Ükskõik, milline on maksumäär, sama magususe saavutamiseks kulub ikkagi vähem sünteetilist magusainet, kui naturaalset suhkrut.
Tarbija nõuab numbrit, tarbija nõuab magusat. Tarbija soovib soodsamat.
Ja talle antakse see.
See, mida antakse, on täna Lääne -Euroopa, Ameerika, Mehhiko ja Kanada lettidel.

Me nägime millega lõpetas riik, kus kõik oli planeeritud, normeeritud ja kõik oli tasuta. Tõsi, NL ei olnud piisavalt rikas, et võimaldada tasuta koolitoitu ja ühistransporti.
"Ärge siis teenige nii palju kasumit" ütleb täna ühe ministeeriumi kantsler täiesti tõsiselt ühes telesaates. Ja järgmisel hetkel küsib: miks te ei investeeri, miks te ei maksa töötajatele inimväärset palka.
Ühes valdkonnas eraomand sundvõõrandatakse. Teises valdkonnas subsideeritakse omandisuhet, mis pole end viimase 25 aastaga õigustanud ja pannakse sellega eraomand kehvemasse konkurentsisituatsiooni.



Toona pidid lapsed õppima taluma rutiini ja raskusi, et olla valmis eluks. Nüüd peab elu (loe: tööandja)lapsega kohanema. (muuseas nii aristokraadid, kui ka kommunistid andsid oma lapsed kasvatada professionaalidele. Tõsi, erinevatel eesmärkidel ja motiividel. Aga ehk on ses mingi point?! :))
Lapsed pidid suviti töötama, seda nimetati töökasvatuseks. Jah, sel aastal nõudeid pisut leevendati, kuid endiselt on tänasel lapsel väga raske leida suvist tööd või muud meelelahutust.



ja nii edasi. Me unustame ja hülgame hea, ja võtame üle selle, mida me kõige vähem nautisime. Millest me tahtsime kõige rohkem vabaneda.

Me võitlesime selle eest, et poleks reegleid, plaane ja normatiive vaid võidaks terve mõistus. Et oleks õigus igal ühel ise olla ja otsustada.
 Ja nüüd.
Meie lapsed. Tahavad seda tagasi.
Nad tahavad autoritaarsust, kõva kätt, vasakpoolsust, võrdsust. Ja see pole ainult Eesti teema. Nii on kogu maailmas  Kui uskuda meediat, siis  Jeremy Corbyn, Jean-Luc Mélenchon. Bernie Sander. Trump ja Savisaar. On noorte lemmikud


Kui ma varasemalt olen imestanud, et kuidas sai toimuda nt oktoobrirevolutsioon, või tulid Eestisse NL baasid või mis iganes ajaloosündmus. Siis täna ma pole enam kindel, et kasvõi need kaks nimetatud sündmust olid oma ajastu kontekstis nii traagilised, kui tänane ajalookäsitlus neid kujutab.

Igal asjal on oma aeg, ja kui aeg on küps, siis asjad toimuvad. Hoolimata või hoolides meie personaalsetest arvamusest ja heakskiidust. Lihtsalt aeg on küps. Millekski.
Kümmekond aastat tagasi oli aeg küps, et laulda " Peatage Lasnamäe". Täna oleks see ennekuulmatu. Või tsiteerides elavat klassikut hr. Lobjakas , see oleks " eestimeelsuse patoloogia".

 Väidetakse, et selle taga on liiga mugav, lihtne, liiga hea, liiga valmis elu. Ma viskaksin õhku veel ühe mõtte. Äkki on see hoopis tasakaalu küsimus.
Äkki on igale inimesele siin elus ette nähtud mingi kogus reegleid ja norme. Ning pole vahet millal sa need ära kasutad. Kui mitte lapsepõlves, siis tulevad need täiskasvanueas.

Kapitalistidest töönarkomaanid on pakkunud oma lastele  (kohustuste)vabakasvatust. Et oleks lihtsam, kui meil endil, et lastel oleks rohkem vabadust ja õigusi.  Ja kompenseerimaks seda lõputut vabadust tahavad need lapsed nüüd reegleid,
Standardeid, norme, mis annaksid neile lapsepõlvest saamata jäänud turvatunde.
Et ei peaks enam ise mõtlema ja otsustama, vaid keegi tark tuleks ja ütleks. Nii on hea. Nii peab.

Loomulikult, tegemist võib olla ka Jenseni poolt defineeritud turvatunde saavutamise illusiooniga. Segases maailmas, kus kõik muutub ja muudab ning pole kontrollitav, luuakse reeglitega endale illusoorne turvavõrgustik.


Mikk Salu on kenasti kokku võtnud rea asjadest, mida on plaanis täna, Eesti Vabariigis keelata: solaariumid, suhkur, kommid, e-sigaretid, õlu, siider, jogurtid , happy hour baarides, pähklid pubiletil, liiga magusad ja liiga soolased söögid, ajalehti müüvad lapsed, valed automootorid, valed mõtted, tätoveeringud, riigifirmade sponsorlus, kahjuliku reklaam massimeedias ( st seal kus me suudame).

See riik, millest ma kirjutasin võrdlusena, unustas, nagu öeldud kaks peamist tõde. Kui on olemas nõudlus, tekib alati ka pakkumine ning inimene on ja jääb inimeseks kõikide oma nõrkustega. Ja täna ei piira pakkumisi riigipiirid.

Kui ma lõpetan selle postituse hakkan lugema eelnõu, milles soovitakse veel mõned asjad keelata.
Minult oodatakse kommentaare.
Mida mul kommenteerida?
See on maailmavaateline küsimus. Sa kas usud, et inimene on mõtlemisvõimeline, vastutustundlik või usud, et inimene on nõrk. Nõrk, kes ei suuda kontrollida on soove ja ihasid, kelle  jaoks tuleb keelata, piirata ja katta. Näiteks naised ja alkoholipudelid. Ja Eesti vaesed vanemateta koolieelikud, kes käivad ise poes ja teevad ise oma ostuotsuseid ja toiduvalikuid...

Aga nagu ma kirjutasin. Igaks asjaks on oma aeg ja ehk on täna aeg küps uueks vasakpoolsuseks ja seetõttu on ehk nõme nõuda talupojatarkust? Sest tsiteerides taas mu "lemmik" klassikut: Talupojatarkus linnas on kui looma amokki jooksmine.

Ja elu ongi nii nagu Juhan Sütiste väga tabavalt märkas: maakera pöördubki ju itta...


PS. See postitus on Ally poolt algatatud " Tee kingitus EV 100 raames"  ja kirjuta endast ja riigist. Tõsi, Allyl oli natuke teine teema, aga idee ja mõte on ju hea.
Mida Sina Eesti Vabariigile kingid?