Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt

See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.


Ma olen varasemate spaajuttude juures pahandanud, et Tallina sakstega üldse ei arvestata. Et teise Eesti otsa sõitmine võtab paratamatult aega, samas võiks ju eeldada, et just linnast oodatakse kliente. Kubja saab siinkohal mitu suurt plusspunkti.
Loomulikult jõudsime me kohale hiljem, kui oli ametlik õhtusöögiaeg. Aga meid oli oodatud! Toit oli soe ja värske ja ootas meid.

Ilus vaade

Ja kas pole veider, kui erinevaid tähendusi võib hölmata mõiste - eesti toit. Üks sõber pidas just sünnipäeva OKOs. Ka eesti toit, mahe, öko, trendikas ja kõik need teised sõnad. Meile serveeriti mustaks värvitud pasteeti, heeringaga täidetud sibulaid ja veel mitmesugust, mida andis mõistatada. Söök ei olnud paha. Üldse mitte. Aga paratamatult sööd ka silmadega. Ja ikka tahaks, et oleks ilus ja ahvatlev ja natukenegi arusaadav. Kubijas pakuti ka eesti toitu. Mahe ja öko ja kõik need teised sõnad.
Ja see söök oli VAPUSTAV. Suussulavad koogid, jumalik kodune kurgisalat (miks ma seda nii ammu pole teinud?), mõnus munavõi..., ahvatlevad tilli ja võiga värsked kartulid. Sessoonne ja mingil veidral kombel tervislik (ses mõttes, et see polnud vist teadlik valik, aga nii kukkus välja. Vähe rasvast, soola ja suhkrut. Aga ülimaitsev) Domineeris roheline. Ja lihast eriti puudust ei tundnudki.

Hõbedat ja kulda

Meiega juhtus veel selline lugu, et läksime ühel õhtul õhtusööki sööma ja potid - pannid kõik tühjad. Appi, kas me magasime maha? Küsime.
Ei, vastatakse meile. On nii, et paketitellijaid on nii vähe. Me ei anna teile buffeesööki, vaid toome köögist individuaalportsud. Ehk siis, meil õnnestus ära näha ja maitsta ka restoranikvaliteet ja serveering.

Järgmine vapustus oli vaikus. Meil on kombeks jätta ööseks aken lahti. Ja saate aru. Mitte ainsat heli. Sa ei kuule, kui naabertoas minnakse kempsu või duššialla.  Sa ei kuule, kui köögis tehakse süüa. Isegi liiklusmüra pole kuulda.
Ainult linnud laulavad. Ja need linnud ei ole kajakad...
Viimati oli mul selline öö siis, kui olin üksinda metsas. Ma arvan, et see ongi paradiis. See ongi see, mida ma tegelikult tahan ja vajan.  Ju- ma- lik.
 (ja mis seal salata, vahelduseks oli päris hea magada karvavabas voodis..:) )

Mmm... kui äge, mõtlesime, tubade heliisolatsioon on ilmselt super,. Nii hea, et on sellisele väiksele, kuid olulisele asjale möeldud.
Ja siis. Teisel hommikul. Ärkasime me kell 7, siis kui ärkasid lapsed. Kusagil.
Emme! eeemmeee!! Eemmeeee, kuula!!!!! Emme, Rasmus kiusab mind!!!
Nad kaklesid, leppisid, nutsid, naersid, ajasid teineteist taga.

Kas teate seda tunnet. Sa oled rampväsinud. Liikmed on kui tina täis ja silmad unest kleepunud. Aga aju registreerib kõik hääled, sest need on justkui su oma toas.  Linnainimesena oled sa õppinud välja lülitama autode signalisatsioonid, prügi- ja kaubaautod, kajakad ja ühistranspordi.  Aga laste hääled, need tungivad su blokist läbi.


Õnneks hakati kell 8 hommikusööki pakkuma, sai pooltunnikest veel tukastada.  Aga ega nad ju ka igavesti ei söö.
See. Oli. Karm. (ma armastan lapsi, aga mitte pühapäeva hommikul).

No tore kõik. Aga mida seal ikkagi päevade kaupa teha?
Erinevalt Värskast,  polnud seal raamatukogu ja mängude tuba.
Küsisin vastuvõtudaamidelt kaardil olevate Arteesia kaevu ja mingite kääbaste kohta. Nad hakkasid naerma ja kehitasid õlgu. Et tegelikult ei olevat seal suurt vaadata.
Okei, Võru pole kaugel ja seal on üht koma teist,. Aga me tulime ju linnast puhkama.
Meie suureks pettumuseks oli spaa- ja saunakompleks just remondiks suletud. (Nii et, kontrollige seda enne, kui lähete.). Ja ma jõuan jälle ühe vana vana mõtteni.
Kallis spaa- majutuskoha- hotelliomanik. Palun loe seda postitust. 

Ehk siis Eesti turismindus on orienteerunud ideaalile. Meil on imeline suvi (saab päevitada ja ujuda) ja lumerohke talv (saab suusatada).
Reaalsus, nagu me kõik teame, on teine. Mina olen eestlane ja loen ilmateadet. Mul oli kaasas pagasnikutäis ilmastikukindlaid riideid. Ja mulle meeldib metsas uidata. Väga meeldib.
Ja mul on kombeks metsast alati midagi leida..:) Seekord leidsin metsmaasikaid, mis olid hapud (sest päikest pole) ja kaks välismaist vanaprouat. Külmunud, vettinud. Ja minu ülatuseks ka eksinud. Aitasin nad hotelli tagasi.
Aga mu point on endiselt see, et... palun mõelge.
Kubija järves oli veetemperatuur 18 kraadi, kohalikud ujusid. Mina ujun ainult 40 kraadises vees. Ja mulle tundus, et teised inimesed vist ka.
Mida teha, kui vihma tibab, väljas on 16 kraadi?

Õhtul otsustasime, et põikame naabervalda diskole. Sõitma hakates oli kuiv ja kraade 18. iga kümne kilomeetriga langes pool kraadikest ja pilved ähvardasid sajuga. Palun, palusime. Võta need kraadid, aga jäta kuivaks.
Aga ei võetud meid kuulda. Sadas kui pangest. Õnneks on Eestis veel mõned kuused, mille varjus olla.(kas teadsite, et lõunaeestlased suitsetavad?!)
Ja tegelikult oli väga lõbus.

andis alles sikutada

Päris spaata me siiski ei jäänud. Me saime pärnaõiemassaazi ja parafiinihooldusi. Nii et ma lõhnan praegu kui pärnapuu, mesilased sumisevad ümberringi :) olen pehme, sile ja äärmiselt lõõgastunud :)


PS. Kas teie ju teate mida tähendab sõna " liru".  Hommikumantel, nimelt, oli liru. Kuigi mu mees on korralik lõunaeestlane. Julges ta väita, et sellist sõna pole. Aga on ju?

PPS. Ma leidsin Võrust oma unelmate maja, mis maksis ainult 60 tuhat!!  Viljandis oli ka unelmate maja, aga see maksis.... 300 tuhat!!! Kuna see on juba pikemalt müügil, siis saan aru, et ma pole ainus, kes peab sellise raha investeerimist Viljandisse hullumeelsuseks.  Aga see Võru jäi täitsa kripeldama. Kas keegi tahaks mulle ja mu abikaasale Võrus tööd pakkuda ?! :)