Ainult üks soov

Kui sa saaksid soovida ainult ühe soovi ja see läheks ka täide, siis mida sa sooviksid?

Ma loen praegu üht raamatut, kus oli selline väljakutse. Ning olen päris mitu päeva selle üle pead murdnud. Eesti muinasjuttudes oldi õiglasem ja tehti elu lihtsamaks: soovida sai kolm soovi. Sellega ma saaksin hakkama. Aga ainult üks.

Ütle millise maasika sa valid ja ma ütlen kes sa oled. Mina olen vanem laps ja ema ja mind on titest peale kasvatatud nii, et kõigepealt teistele, siis endale ka.  Siiamaani söön ma ka üksinda kodus olles ära  kõigepealt koledad maasikad. Ja alles siis, kui saan aru, et pole ju vaja kellelegi jätta, siis ka ilusad.

Nii et mu esimene mõte liikus kohe automaatselt teistele. Et lähedastel oleks tervis korras ja läheks hästi. Mis on ju kaks soovi. Või peakski üldiselt soovima kõigile head tervist?


Aga miks ma endale ei soovi, küsisin. Ja siis jõudsin rahani. Tegelikult. Ma tahaks, et mul oleks megapalju raha. Et ma saaksin osta endale vabaduse,  Osta natuke ilu ja tervist, mugavusi, kindlustada lähedased...
ja siis hakkasin mõtlema. Esiteks oleks selline soov kuidagi labane ja materiaalne. Ning mis siis kui mind või kedagi, kes on minu jaoks oluline, tabab mingi parandamatu haigus. Või kui maailmas juhtub mingi globaalne  katastroof. Isegi, kui mul oleks nii palju raha, et saaksin ära osta ja kinni maksta kõik relvatehased ja korruptandid ja anda kõigile hariduse ja rasestumisvastased vahendid. Siis kas see tegelikult oleks õnnelik elu ?  Parafraseerides Orwelli, kes mõtles seda küll natuke teisiti, siis tegelikult on vahel vaja sõda, et saabuks rahu. Ja kas minul on õigus öelda teistele, kuidas nad peavad õnnelikud olema?

Ja siis vaatasin üht tüüpilist Eesti kontserti. Ja lugesin uudiseid.  Ja mõtlesin, et "world peace" asemel peaks soovima hoopis rõõmu ja õnne. Ja seda et inimesed naerataksid rohkem.

Aga äkki peaks soovima hoopis mõne täitumatu unistuse täitumist. Ma tahaksin ära käia kosmoses. Ja ma tahaksin osata tagurpidi saltot. Ja olla väga hea operetisolist. Ma tahaksin majakest kesklinnas, metsa sees tomatite ja maasikate ja kanadega. Ja ma tahaksin olla sõbralik ja õigesti mõtlev inimene.
No aga, vali nende seast see üks.  Ma lohutan end täna sellega, et järgmises elus saan ma need nagunii. Praegu on lihtsalt nii nagu on. On nagu on. Ja tuleb mis tuleb.

Ühesõnaga. Ma ei teagi vastust. Ja sellest on väga kahju. Sest praktilise eestlasena, "kui keegi toob mulle raha, siis olen ma alati kodus". Nentida, et su elu on niigi okei ja polegi midagi vaja, oleks väga rumal. Kui kandikul pakutaks tõepoolest soovi täitumist.
Ma mõtlen edasi.




See jutustus lõppeb nii, et me ei saagi teada, mida peategelane soovis. Ja kui ta räägib sellest kellelegi, ja too jääb soovimisega hätta, siis ütleb peategelane, et sa ei leia soovi, sest sa oled selle juba ära soovinud.
"No matter what they wish for, no matter how far they go, people can never be anything but themselves. That's all."
 ( Murakami Birthday Girl)