Ma ei ole rikas. isegi mitte jõukas. Ma olen oma laiast tutvusringkonnast ainus, kes elab (endiselt) nõukaaaegses paneelelamus. Ma mõtlen vahel majale. Ja ma tunnen end pisut veidralt, kui vastates küsimusele- kus ma elan... on inimestel mu vastust kuuldes kuidagi piinlik ja kohmetu olla.
Ma tunnen väga rikkaid ja minust olulisemalt vaesemaid inimesi. Ilmselt olen ma selline korralik keskklass.
Mul on olnud äärmiselt vaeseid aegu, kus liha oli kapis nädalaks 100 grammi ja veega sai praetud õunu ja kartuleid, sest muud ei olnud süüa. Mul on olnud aegu, kus sõna "raha" pani mu kõhu valutama.
Aga rohkem kui raha olemine või puudumine, hämmastab mind tegelikult hoopis suhtumine. Kas see on kaasasündinud. Kas see on õpitud. Kas see on olude tõttu niimoodi kujunenud?
Inimesed kirjutavad, et nad ei taha ega vaja raha üle kontrolli. Nagu ma kirjutasin, siis kontrolli puudumine oma finantside üle tekitas minus psühhosomaatilise reaktsiooni.
Kas ma olen alalhoidlik, riski kartev, konservatiivne ja kontrolliv. Kas rahast mitte hoolimine on vastutustundetus või vabadus?
Ma panen igaks juhuks kirja ka oma standardi. Ehk siis see, mida ma pean elementaarseks nn hügieenistandardiks.
Et sul on kommunaalkulud tasutud. Et sul on kodu. Et kõik su pereliikmed saavad soovi korral süüa täisväärtuslikku toitu, saada parimat ja huvidele vastavat haridust ning neil on hambad korras ja vajadusel prillid- läätsed ja hügieenitarbed olemas. Ilmastikule vastavad puhtad riided seljas.
See on minu jaoks miinimum, mis peab olema täidetud. Ülejäänu on luksus või lisa või boonus.
Kas mul on olnud parem stardipositsioon? Nagu ma kirjutasin, siis tegelikult mitte. Mu ainus stardipositsiooni on kaasasündinud.. iseloomuomadused, isiksus ja vaimne võimekus, mis andis võimaluse valida nn õige eriala.
Ja. tehtud valikud? Ma olen pidanud õigeks elada nii, et mul on alati tagavara. Et ma ei peaks enam iialgi tundma kõhuvalu, kui räägitakse rahast. Et ma ei pea lapsele ütlema- ema ei saa sulle banaani osta.
Kuidas siis koguda nagu sipelgas ?
- vali õige eriala. Sest selleks et koguda on eelduseks, et on mida koguda. Nii mul, kui ka mu mehel on inseneridiplom. (Seda eelnevat lauset loe osatades... mida su riik sulle siis kogu aeg rääkinud on). Insener inseneriks. me kumbki ei tööta õpitud erialal.
- sissetulekut arvestatakse pereliikme kohta. Ehk siis, kui sul on peale püsikulusid 500 eurot, oled sa võrdses seisus sellega, kel on peale püsikulusid 1500 eurot, aga 2 ülalpeetavat. Tõsi, mingil hetkel hakkab mängima väike sünergia. Ning pisut sõltub ka saatuse armulikkusest, kas sul on antud suure söömaga poisid või dieeti pidav neiuke. Ehk siis, tee nii palju lapsi, kui suudad ülal pidada, (ma lihtsalt igaks juhuks mainin, et mu laste arvu põhjuseks pole materiaaalne seis, vaid tervisest tulenev).
- ma ei tunne isiklikult mitte ühtegi inimest, kelle rikkus on kogunenud palgatööst. Hakka ettevõtjaks.
- prioriteedid. Meil mõlemal võib olla 1000 eurot, aga päeva lõpuks oleme me erinevas seisus. sest sul on näiteks poeg, kes sõidab rallit ja tütar, kes tegeleb võsitlustantsuga. Või oled sa oluliseks pidanud ehitada endale suur maja või riietuda alati viimase moe järgi.
- finantsdistsipliin ja säästmine.
mul on konto kolmes pangas. Ma tegin need ajal, kui oli pangakriis ja ma nägin, kuidas mu vanemad ( juba mitmendat korda elus) võitlesid säästude säilimise eest. Tänaseks on olukord (vist küll) turvalisem. Aga kui oled kandnud igal kuul 100 eurot kuhugi, siis on äraütlemata tore kolme aasta pärast avastada, et .... ooo, mul on täiesti lambist tekkinud 3600 eurot. (selle kõige eeldus on muidugi punkt 1 ja 2).
Ajad on kiiresti muutunud. Kunagi oli väga seff omada kogumis- või säästukontot. Täna on intressid nutmaajavad. Kunagi pakuti kindlustusi ja fonde. Tänu neile olen lapsele ajaga kogunud üle 50 tuhande euro. Pole ju paha, eks. Sellega peaks noor inimene saama oma elu alustatud küll. Täna, neid kontosid ja fonde on ka, aga selliseid intresse enam pole. Ja tuludelt maksad tulumaksu.
Kas on mõtet koguda tulevikuks, kui inflatsioon sööb sääste ja keegi ei tea mis maailmast saab. Ma ei tea õiget vastust. Ma olen oma lühikese elu jooksul kogenud, kuidas algselt ägedana tunduvast kindlustusummast on saanud kättesaamise hetkeks kommiraha. Aga samas mulle meeldib teadmine, et mitte midagi (elementaarset) ei jää tegemata raha pärast.
Arvelduskontol raha hoidmine on täna ilmselt tobedaim mõte. Osta parem aktsiaid, need on likviidsed ja on mingi tõenäosus ka rahaliselt võita. Ja mina head nõu anda ei oskagi, sest seda vist polegi. Millega jõuame järgmise punktini, - Tuttavad. Tagantjärele võib öelda, et ma poleks iial ise suutnud teha ühtegi investeerimisotsust, kui poleks olnud haritud ja teadlikku tuttavat, kes ütles õigel ajal- osta seda. Ainus, mida mul pole, on (investeerimise mõttes) kinnisvara. Selleks on palju põhjusi. Ja kes teab, ehk see polegi olnud halb.
Nüüd te loete selle läbi ja kirjutate siia kommentaaridesse, et mis siis. Mis vahet sel on. Elu peab nautima, mitte kopikat jahtima. Ma tahan, et oleks palju lapsi ja oleksin hull, kui jätaksin nad saamata hüpoteetiliste tulevikukulude pärast. Ma pean valima kutse ja ameti, mis mulle sobib ja õnnelikuks teeb, mitte lähtuma tulevikus saadavast palgast.
Jah nii ongi. Ja teegi nii, sest nii ongi õige.
Mis tegelikult ju ongi point, Inimesed on erinevad. Mulle annab südamesse rahu teadmine, et mul on säästud. et mu laps saab hakkama. Et kui mu vanemad vajavad ühel päeval finantsabi, siis ma suudan aidata.
Teine naudib seda, et elu on täis ootamatusi ja põnevust ja teadmatust tuleviku osas.
Igale oma. Aga mulle meeldib just niimoodi. Omada sääste ja tagavara.
Ma kommenteeriks ainult seda kolmandat punkti. Ma tean inimesi, kelle vaesus on tulnud sellest, et nad on hakanud ettevõtjaks. Selle riskiga peab ka arvestama, mingi imevalem see ettevõtjaks hakkamine ei ole.
VastaKustutajah, olen nõus.
Kustutaning kõik ei sobigi ettevõtjaks (nt mina)
Esimese punkti juurde kuuluks ka juhis "oma õigeid eeldusi", aga see oleks õel, on ju.
VastaKustutapluss "oma ennustusvõimet, mis ala 5-10 aasta pärast tasuvaks muutub". Me oleme elanud sel murranguajal, mil suht kiiresti muutus elu digitaalseks. Praegu on teine põnev koht see, mis tööd robotitele lähevad. Inimene, kes panustas keevitajakutsele ja on sellest jupp aega kasugi saanud, võib varsti oma töö robotitele kaotada.
Ma ise ei jõua ära imestada, kui veidrad ja õppimise ajal ebapraktilises kuulsuses olnud asjad mulle leivateenimiseks sobivaks osutusid. Loodusteadusi õppinud (ja teadustööl olnud ja minust kõvasti rohkem teeninud) sugulane otsib samal ajal praegu tööd ja hoiab hinge sees lapsehoidmisega.
Nii et ma ei elimineeriks valemist õnne (ja heade eelduste omamine on kah osa õnnest).
Õnne osas - täiesti nõus. Ka seda on tarvis. Vahel pole muud vajagi.
KustutaEnnustusvõime asi muidugi ka tähtis. Aga ma pakun, et Indigoaalane pidas praegu silmas seda, kuidas leidub noori, kes lähevad "hobi-erialade" rüppe juba praegu, nähes ja kuuldes väga hästi, kuidas sellel erialal raha ei ole võimalik teenida. Hing sees hoida ehk jah, aga rahaline ebaõnnestumine on valemisse juba suht sisse kirjutatud. Ma mõtlen temaga selles asjas täpselt samamoodi.
Mul tegelikult oligi see kõik mõeldud pisut irooniliselt :)
KustutaIgasuguseid reegeleid võib teha, aga inimestel on paraku mingid võimed ja ambitsioonid, ja soovid ja unistused:
Elu on meeletult muutunud ja ilmselgelt ei suuda keegi tulevikku ette näha. Ja nagu ma varasemalt olen kirjutanud, siis kas " õiget" eriala ongi olemas. Sotiaaltöö kutsega võib olla hooldaja aga ka villa Amende omanik või minister?! Ikka endast sõltub.
Aga põhimõtteliselt. Kui lähed õppima lasteaednikuks ja rikast meest ei leia. Siis paraku on raskem, kui nt IT valdkonnas.
teisalt - ma just läksingi "hobierialadele", sest mulle ei mahtunud sel hetkel midagi muud üldse pähe.
Kustutarikkaks ma tõenäoliselt ei saa, aga päris kuivale pole jäänud, erinevalt mitmest praktilisemat eriala õppinud ja töö kaotanud tuttavast.
võimalik, et siin mängivad kaasa ka mikroettevõtluse eelised - rikkaks sellega ei saa, riskid kah eriti suured ei ole, selles mõttes nagu palgatöö; palgatööga võrreldes on justkui vähem sotsiaalseid tagatisi, aga teisest küljest annab see, et töö ei ole "kahendsüsteemis" (on/ei ole) suurema turvalisuse: masu ajal oli mul lihtsalt vähem tööd ja sissetulek langes, aga palgatööl olevad inimesed, kellel oli vähem tööd koondati ära.
Teine õnneaspekt: heade lasteaednikueeldustega inimesel ei pruugi olla häid IT-valdkonnas vajalikke eeldusi, nagu ka vastupidi. Ma ei loodaks, et igast IT-nohikust tuleks osav lasteaednik - nagu ei loodaks ka, et igast lastekasvatamises osavast inimesest tuleb hea IT-töötaja. Asi ei käi ju nii, et pistad inimese hästiteeniva eriala lillepotti ja seal võrsub temast selle eriala kompetent, eeldustest olenemata. Võimetega sobimatu eriala valinust tuleb lihtsalt selle diplomiga töötu, kui ta üldse lõpetada suudab.
(jättes kõrvale selle, kas me tahame ühiskonda, kus mitte keegi ei lähe lasteaiakasvatajate jms väheteenivatele erialale.)
See, kas kellelgi on hästiteenivatele või väheteenivatele erialadele sobivad eeldused, on jälle õnneasi. Häda sellele, kellel on head eeldused sellisteks asjadeks nagu teiste eest hoolitsemine ja nende hooldamine; teisalt hoidku iga ühiskond pöialt, et neid vaesusesse määratud inimesi ikka oleks.
Mul on tunne, et raamatupidamine on läbi aegade olnud selline ala, kus vähemalt tööpuudust pole karta ja elavad ka suht normaalselt ära.
KustutaSee pidi olema üks neid alasid, mida ähvardab robotite kätte minek.
KustutaHuvitav, kas rohutirtsust sipelgaks ümberõppimine on ka võimalik?
VastaKustutaVabalt :)
Kustutaja ma ise töötan vastupidises suunas. Rohkem minnalaskmist ja vähem plaane :) :)
Ma küsiks hoopis, et mida mõtled selle all, et kogunenud on suur summa, millest peaks siis piisama ühele noorele oma elu alustamiseks? Kuidas Sa selle raha talle nö annad? Saab 19 ja läheb ülikooli ja siis kannad üle, näe, siin on Sulle raha - ela! Sa vist ei mõelnud nii? Pigem, et igakuiselt toetad, kuni laps ülikoolis käib? Maksad hoopis õppemaksud? Ka minul on summa, mis lihtsalt ON ja koguneb, ja mõttega, et noh, lapse raha. Tahaks teada, kuidas erinevad inimesed on mõelnud oma last tulevikus toetada? Kui palju on okei toetada, kui palju liigne hellitamine?
VastaKustutaIseeneset ei ole ma äärmuste poolt. Ei PRAEGU virelemise poolt selle nimel, et lihtsalt TULEVIKUKS säästa. Ei suure palga igakuise laiaks löömise poolt ja üldse mitte säästa. Ise püüan elada praegu, aga samas ka raha kõrvale koguda. Nagu kaks kogumispoint - üks kogumine lihtsalt selleks, et koguda kaugemaks tulevikuks. Teine lühiajaline kogumine aasta peale, mille reisidele kulutan. Aga ma ei pea selleks väga pingutama ja tegelikult ma ei tea, kuidas mu kogumiskorraldus oleks, kui sissetulekud oleksid poole väiksemad. Kindlasti ei tahaks aga elada palgast palgani hirmus ja hoidma pöidlaid pihus, et läpakas või pesumasin või hammas äkki katki ei lähe... :S
see konkreetne summa, mis postituses mainitud. See oli lapse " koolifond" st selle nimega investeerimisfond. See sai läbi ja raha kandus automaatselt üle. Teised investeerimis- kindlustustooted samamoodi. Mu laps on tänaseks täiskasvanu, Ise teab mis sellega teeb.
KustutaKuna ta on hingelt ja sünnilt mulk, siis vaevalt selle lihtsalt " ära sööb" :)
Kui ta veel laps oli, siis kandsin igal kuul summa. Ma enam väga ei mäleta- äkki oli 100 eurot? vms.
Ja meil oli kokkulepe, et selle eest maksab ise oma telefoni, ostab hilbud, mis minu standardit ei läbi :) ja keskkoolis oli toiduga kehvalt, seega süüa ostis ka vahel. Aga suurem osa rahast jäi tal üle, ta ei kuluta eriti.
Kõrgkool oli tasuta ja kuna õppis Tlns, siis elas kodus. Ja kui tööle läks, siis sai juba oma raha.
Ma mäletan, kui hästi mõjus laste finantsplaneerimisele Jaapani reis. Andsin neile 1000 jeeni (8 Eur) "söögiraha" päevas kuna ei viitsinud jamada teemaga "mina seda ei söö". Mis üle jääb kulutagu kuidas iganes soovivad. Peagi selgus, et ka kallis Jaapanis on võimalik väga kokkuhoidlikult hakkama saada :D Hinnateadlikkus tekkis üllatavalt lühikese ajaga. Küllap nad teadsid, et ega ma neid nälga poleks jätnud, aga nii põnev oli lastel ise poes käia ja ise osta ja ise valiku eest vastutada.
KustutaMa üldse ei saa aru =) Ilmselt jälle eluaegse närutamise tulem, aga mulle on nii 3600 kui 100 eurot täpselt ühtemoodi "palju raha" ja läheks ka mõlemad jäätisekokteilidele, raamatutele ja ok, kui vana katki läheb, ostan uue mikseri vms.
VastaKustutaMinu arust on tähtsaim, mis saab lastele anda, oskus ise toime tulla. Selle eelduseks esiteks hea nõu (lootuses, et on piisavalt targad kuulda võtmiseks) ja teiseks võimalus omandada huvi pakkuv ja äraelamist võimaldav eriala. Olen ise toiminud (ja lastele soovitanud) põhimõtte järgi, esiteks omanda eriala mis toidab iga sotsiaalmajandusliku korra puhul ja kui huvi õpi juurde mida iganes, mis põnev tundub. Enda kogemuse põhjal julgen öelda, et suvalise inseneriameti puhul pea võimatu hätta jääda, matemaatika ja loodusseadused toimivad ideoloogiast sõltumata, alati vaja inimesi, kes võimelised tehnoloogiaga toime tulema või uut looma.
VastaKustutaNo mina selgelt annan oma lastele teadmise, et raha on vahend, millega end hulgast murdest vabaks osta ja kui teda pole, siis muredest teisiti välja tulla.
KustutaLoomulikult on raha ainult vahend äraelamiseks nagu haamer naela seina löömiseks (no vähemalt seni kui me kommunismi pole jõudnud) ;) Selge ka see, et paljas papp kedagi õnnelikuks ei tee.
KustutaMa olen selle majandusliku kindlustatuse nn Kroonlinna nulliga absoluutselt nõus. Kuna ma olen majanduslikus mõttes kahe lapsega üksikema, siis peab mul olema ka varu juhuks kui mõni eluliselt oluline masin (gaasikatel, külmkapp) lakkab töötamast. Ma olen täiesti ausalt oma varud palgatöö kõrvalt kogunud, aga mu on häid tööandjaid olnud
VastaKustutaBill Gates sai rikkaks palgatööst - programmeerides. Ülirikkaks sai ta äri tehes ja nii edasi, aga esimene rikkus tuli palgatööst. Moraal: leiuta töö mida on vaja ja ole selles suurepärane.
VastaKustutaMis muidugi ei muuda asja, et üldiselt palgatööst ei saa rikkaks, ehkki palgatööst võiks ju lihtsalt hästi ära elada. Küsi endale sellist palka, millest hästi ära elad. Küsi teistega koos.