Gümnaasiumireformist, demagoogiast ja Kadrist

Ma küll olen korduvalt lubanud, et koolireformist enam ei kirjuta, aga ülekohus vajab õiendamist:)
Kaks väidet, millega vaielda tahaks.

Esimene. Üheks koolireformi eesmärgiks on see, et kolm õppesuunda ja suurem kool võimaldab  pakkuda õpilastele rohkem valikuvõimalusi. Tsitaat oli Küttiselt.
Kui me räägime Vändrast või Türist, või siis okei,midaminasellesttean haridusministeeriumi kodulinnast Tartust, kus karud kõnnivad tänavatel, ümberringi on laaned ja sood, internet ja raadioside puudub ning lähim teine gümnaasium asub saja kilomeetri kaugusel- siis nõus. Õpilasel peab olema õigus ja võimalus valida. Ja las ta siis valib. 

Lohetätoveeringuga tüdruk USA vs Rootsi

Viimasedki eelarvamused Hollywoodi osas pühkis minema soundtrackiks valitud kaasajastatud vana hea Led Zeppelini Immigrant Song.Mõlemad filmid olid sama pikad- umbes 2 ja pool tundi. Huvitav oli võrrelda aja kasutamist. Ameeriklaste filmis oli rohkem detaile, selgitust ka neile, kes raamatut eelnevalt lugenud polnud. Ma lugesin raamatut ammu, mistõttu ma ei suuda öelda, kumb film järgis täpsemalt raamatu tegevusliine, aga sel pole vast filmivaataja seisukohalt ka tähtsust.

Rootslased, pidades silmas tulevaid järgi, olid lisanud vihjeid tulevikule (minevikule) ning erinevalt Ameerika Mikaelist, käis rootslane ära ka vangis. Ju tundus jänkide jaoks vanglas viibimine (nagu see ilmselt ka Eesti kontekstis oleks olnud) liiga õõvastav. Nad ei tea, et maailmas on olemas Rootsi vanglad...:)
Rõõm oli näha.,et ameeriklasi olid filmi tootmisel aidanud Marlboro, Coca, Volvo jne, ehk siis meid tutvustati lahkelt peategelaste brandieelistustega- samas, kui vaene rootslasest peategelane pidi ringi sõitma Kiaga ja me ei teagi nüüd, mis marki ta suitsetab.
Kui ameeriklaste filmis kihutab Lisbeth juuste lehvides kurjamit tabama, siis rootsi Lisbeth leiab sekundi, et kiiver enne pähe panna...
Samuti tundub vist Ameerikast vaadates, et Inglismaa on Rootsist piisavalt kaugel, et peita ühe inimese jäljed. Rootsi perspktiivist vaadatuna asub maailma lõpp Austraalias (nii oli ka raamatus).
Sellised pisikesed kultuurilised eripärad.

Tahan ja vingun

Varem või hiljem, kui olen kirja pannud puhta siira emotsiooni ning lahmiva kriitikaga mõne juhtumi, kus mulle vaesekesele liiga on tehtud, ilmub keegi, kes palub mitte vinguda ja viriseda.
Miks, küsin ma nüüd, ei tohi oma isiklikus blogis vinguda ja viriseda?
Ma näen ainult üht põhjust- tusane inimene muudab ümbristevad samuti kurjaks ja õnnetuks. Aga see ongi ju põhjus! Positiivsed ja rõõmsad emotsioonid jagatakse ju lähedastega ning negatiivsed anonüümse maailmaga.
No et positiivne mõtlemine ja kõik algab su peast ja võta elu huumoriga? Kah õige. Aga. Kes meist poleks lugenud kõikide eneseabiõpikute ja naistelehtede stampsoovitust:
jää alati iseendaks ning armasta end sellisena nagu sa oled. 

Rahvaloendusest

Huvitav, kui erinevad on inimeste arusaamised privaatsusest, Erinevalt paljudest, nagu on kuulda olnud, jagan ma suurima rõõmuga infot oma usulise kuuluvuse ja rahvuse kohta. Kuna reklaamvoldikus lubati küsida, siis olin meelde tuletanud ka vanavanemate sünnikohad- aga ei küsitudki.

Aga samas küsimused selle kohta, mitu last olen ma sünnitanud ning kus ja kellena töötan ja mida seal täpselt teen..? Vabandust. Aga milline ja milleks statistika ettevõtete kohta, mida homme ei tarvitse enam olemaski olla. Kui oleks saanud, siis mina neile vastanud poleks.

Ma nõustun väga paljudega, et küsimused olid pisut läbi mõtlemata. Väga palju infot on kusagil juba olemas. Ilmselt on olemas  mingid maailmastandardid küsimuste osas, no milleks küsida kempsu olemasolu kohta, Aga elekter, kas sul elekter ikka on?
Statistikat oleks ehk võinud hoopis huvitatada arvutite olemasolu, mis tulevikus välistaks probleemid, kui iga leibkonnaliige oma arvutist üritab ankeeti täita.

Ja lubati, et selle põhjal planeeritakse teid ja transporti ja koole. Ma ei tea, mul koolieelikuid pole.  Kas oli küsimus selle kohta- kas kavatsete panna oma lapse kodulähedasse kooli või mujale?
Kas teil on tööle sõitmisest siiber ja otsite töökohta kodule lähemal?
Millegipärast arvan, et polnud.

Polli päevikud

Tundub, et olen asjata eesti filmitegijaid kritiseerinud, Selgub, et piisab kui võttekohaks on Eesti- film muutub kohe mitu kraadi tumedamaks, pimedamaks ja aeglasemaks....
Samuti oli äratundmisrõõm näha, et ka teistel valitsevad samad stereotüübid, kui meil- paha sakslane, paha ja rumal venelane ning hea ning õilis ebaõiglaselt kannatav eestlane.:)
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis oli tegemist üllatavalt hea filmiga.

Ma pean tunnistama, et tolle ajajärgu venelaste ja sakslaste vahelistest vastuoludest polnud mul aimugi. Kusagilt on meelde jäänud, et baltisakslased läksid tagasi Saksamaale, aga et nad Siberisse saadeti...

Teine minu jaoks huvitav teema on juba ammu üksikisik vs globaalsed muutused. Üldjuhul eelistavad autorid näidata isikuid konkreetsete sündmuste keskel, küll oma rõõmude ja muredega, aga ikkagi süsteemi/ ajaloosündmuste ohvrina. Mistõttu oli äärmiselt värskendav näha käsitlust, kus isiklik traagika on suurem ja olulisem, kui mujal ja ümbritsevas maailmas toimuv. Asjad maailmas juhtuvad, aga me ikkagi armastame, vihkame ja perevägivald on tähtsam ja suurem, kui mingi revolutsioon ja sõda. Ja ausalt öeldes mulle tundub, et nii ongi.
Mulle väga meeldis Oda tegelaskuju, hoolimata oma traagilisest saatusest, nutikas ja tegus tüdruk. Püüdlus armastuse ja läheduse järgi pole passiivne õhkamine, vaid tegutsemine, õppimine ja oma saatuse aktiivne kujundamine. Ning Paula Beer tuli ka rolliga surepäraselt toime.
Väga hea film oli.

Punasega üle

Aastad tagasi, ilusal talvepäeval, kui teed olid väga libedad, lähenen ristmikule ning näen, et teiselpool ristmikku on politseipatrullid- ilmselt viiakse läbi mingit suuremat aktsiooni.  Kuna tee on libe, siis kiirus lubatust niigi väiksem, rihm kenasti kinni, kaine ja rõõmus ning sõidan südamerahus üle ristmiku.
Politseinik näitab mulle, et peatuksin.
Kas teate, miks me teid kinni pidasime?, küsib ta.
Ei, vastan mina. Mõni latern ei põle?
Te sõitsite kollase tulega.
??? kas ma olen mingi masohhist, et politseid nähes võtan ja rikun meelega reegleid???
Meil on salvestus. Ütleb ta.
Mu kolleegil juhtus analoogne lugu. Aga kuna tal olid autos kaassõitjad ning ka tema taga sõitvas autos olid juhtumisi tuttavad, siis tunnistajatele ja õiglusele lootes vaidlustas trahvi. Ja kaotas.

Ja sain oma elu esimese trahvi. 860 krooni.