Tahan ja vingun

Varem või hiljem, kui olen kirja pannud puhta siira emotsiooni ning lahmiva kriitikaga mõne juhtumi, kus mulle vaesekesele liiga on tehtud, ilmub keegi, kes palub mitte vinguda ja viriseda.
Miks, küsin ma nüüd, ei tohi oma isiklikus blogis vinguda ja viriseda?
Ma näen ainult üht põhjust- tusane inimene muudab ümbristevad samuti kurjaks ja õnnetuks. Aga see ongi ju põhjus! Positiivsed ja rõõmsad emotsioonid jagatakse ju lähedastega ning negatiivsed anonüümse maailmaga.
No et positiivne mõtlemine ja kõik algab su peast ja võta elu huumoriga? Kah õige. Aga. Kes meist poleks lugenud kõikide eneseabiõpikute ja naistelehtede stampsoovitust:
jää alati iseendaks ning armasta end sellisena nagu sa oled. 

Aga kui ma polegi avatud, mõistlik ja positiivne päike, vaid  vinguv, pessimistlik ja depressiivne tädike, siis igasugune kõrvalekalle mu tõelisest olemusest on ju fake?

Loomulikult ma tean, et ka negatiivsetel juhtumitel põhinevat on võimalik esitada nii, et virisemises süüdistavaid kommentaare ei tule. No näiteks- esiteks tuleks juhtumist distantseeruda, et emotsioonid poleks värsked. Kui võimalik esita asja läbi huumoriprisma. Publik neelab su loo kergemini alla, kui peategelaseks oled loll sina, mitte ettevõte või teine inimene, kes sind ei armasta ja pidevalt kiusab.
Kuid, kas see, et ma näiteks kõik need tarkused järjest kirja panin, ei muuda seda manipulatsiooniks. Muuta oma mõtet- ja kirjutusviisi nii, et see oleks söödavam, leebem, sobivam?

Aga ehk ma esitan küsimuse hoopis valesti. Äkki peaks küsima, miks on maailmas grupp kodanikke, kellele teiste inimeste iga mõtteavaldus kõlab vingumise ja halana? Mis teil viga on?
Kui arvutan täiesti ratsionaalselt milline on nt tatra hind vs kartul, siis olen ma siiras hämmingus, et on olemas maailmas inimesed, kelle jaoks on tegemist "ebaolulise ja üledramatiseeritud postitusega", kuid kes sest hoolimata on leidnud aja, see postitus läbi lugeda ja oma mõte kirja panna. Ning kui kirjutan, et mul oli "teenindajaga mõttevahetus", siis miks seostub see inimesele, et toimus räige sõim, alandamine ning julm peks? Inimesed, miks te ei usu, et suhelda on võimalik ka solvamata? Inimesed, miks te pisendate teiste iniemste muresid ja halvustate emotsioone?

Kui päris elus on võimalik selliste inimestega suhtlemist vältida, siis blogis olen ma kaitsetu. Kui rääkides aitavad mind kehakeel, hääletoon, silmside siis siin blogis on ainult tekst. Tekst, mida võib mõista üllatavalt teisti, kui kirjutaja poolt mõeldud.

Kas minul ( ja teistel) on õigus kirjutada täpselt nii nagu me tahame. Või on meil kohustus hoolida ning säästa ka meie jaoks võõraste juhuslike lugejate tundeid.