Reklaamiklubi 5- Kunst, loodus ja seks

Suured ja rikkad firmad, kellel pole enam midagi funktsionaalset oma toote-teenuse kohta öelda- no mitu erinevat pensioni- või kõnepaketti sa ikka suudad välja mõelda ja maha müüa- hakkavad siis ühel hetkel tegema emotsionaalseid reklaame. Pildis peab olema ja et midagi tarka nagunii öelda pole, siis räägid sellest, kuidas hoolid vaestest või keskkonnast või aitad kedagi.
Rimi siis hoolib täna loodusest. Mis on ju märkimisväärselt kena, kui mulle ei tunduks, et enne seda sõnumit on kuhugi kaduma läinud hoopis olulisemad sõnumid. Näiteks-
Hei, sõbrad, me nüüd ostsime endile telefonid. Kui meie udupeen tellimissüsteem peaks jälle üles ütlema, siis saame kauba ikkagi tellitud. 

Uniullike

Huvitav, kes leiutas magamise? Milline ahvlane julges ööseks, kui kiskjad ringi luusivad, esimest korda silma kinni panna.
Või magati seniks, kuni kaitsvad seinad leiutati, hoopis päeval. Et eellane oli nädalajagu ringi tõmmelnud ja siis ühel päeval murdis soe päike ja väsimus maha.
Ning teised eellased vaatasid, et ohoo- päris lahe, prooviks ka?

Klikimagnet eliitkool

Ka sügaval nõukaajal, siis, kui mina koolis käisin, olid süvaõppega- tollal nimetati neid - kallakuga, klassid. Ja kuigi riigieksamite tulemusi (vist) ei avaldatud, teadsime eksimatult, milline meie provintsilinna kolmest keskkoolist on tugevaim, kust saadakse ülikooli ja mis aines miski kool parim on.

Kaksteist aastat tagasi oli mul vaja valida kool. Lapsele. Umbes 10 minutilise jalutustee kaugusel oli kolm kooli. Väljast paistsid kõik normaalsed. Käisime ka koolides esitlusi kuulamas, aga seegi ei teinud targemaks. Polnud mul ka ühtki tuttavat, kellel oleks mõne nende kooli kogemus. Ja mis salata, mulle meeldiks mõelda, et kümnete aastate jooksul muutuks isegi koolis midagi.
Siis leidsin haridusministeeriumi lehelt eksamitulemused ja parema puudumisel sai kool valitud nende tulemuste põhjal.

Lennukad mõtted

Tule osta meilt odavalt- aga, loe teksti pisikeses kirjas- soodushind kehtib ainult vabade kohtade olemasolul soovitud broneerimisklassis ja meie poolt välja mõeldud kuupäevadel.
Ehk siis, kuigi kampaania periood on reeglites kirjas- et siis soodushind on maikuust oktoobrini, ei garanteeri see mulle soodushinnaga piletit- kuna tahan välja sõita just neljapäeval mitte teisipäeval.
Närvi ajab, ausalt. 38 eurot on ikka päris suur raha. Kuidagi napakas oleks ka tarbijakaitsesse pöörduda- ise oled ju süüdi, et ei loe, mis kirjas...
Ma saan aru, et kampaania eesmärk on anda hoogu kehvematele väljalendudele, aga no palun- pange siis see ka arusaadavalt kirja...:(

Ja kas keegi on aru saanud, mis kinnisidee on lennufirmadel inimeste nimedega. Miks on nimede muutmine nii pööraselt keeruline? Miks on oluline, et lendab just Kalle, mitte Malle.

ohver või revolutsionäär...

Mind painab üks häiriv mõte viimasel ajal. Kas Eesti biokeemikud-meedikud on läbi kukkunud. Järjest kolm juhtumit- südamejuust, veerpalu doping ning hellus hakkavad moodustama mingit häirivat mustrit.
Täpsustan igaks juhuks, et kindlasti pole mul piisavalt kompetentsi seada kahtluse alla nende teadlaste professionaalsust. See, millest ma räägin, on kommunikatsioon.
Kuuldavasti olevat suured toidukorporatsioonid nagu Danone jt võtnud EFSA-st oma taotlused tagasi just sellesama negatiivse PR-i vältimise põhjusel. Et las reeglid selginevad, pretsedendid tekivad ja siis minnakse oma uuringutega väidete järele. Meie üritame ja saame vastu näppe.

Kõik lapsed suveks tööle

Tänase tööpuuduse taustal on sel teemal muidugi veider rääkida. Aga on fakt, et alla 18 aastasel on töö leidmine paras peavalu.  Ei saa öelda, et tööd pole absoluutselt võimalik saada, aga juhul,. kui su vanematel pole tutvusi, siis  peab ise olema ikka väga ja väga motiveeritud. 
Miks peabki koolinoor rapsima ja tööle kippuma? Võiks ju päevitada ning niisama suve nautida. Vastus on kurb ja lihtne. Lastel on vaja raha, noortel kogemust ja emadel teadmist, et nende laps saab hakkama.

Ülesanne algklassidele: traktor

Sageli vingutakse, et koolis õpetatav on kaugenenud reaalsest elust. Nüüd siis palun- tõeline loogika- ja optimeerimisülesanne tegelikust elust algklassidele:

Traktor puhastab teed graniitkillustikust. Ta alustab oma teepuhastamist punktist B. Punktis C saab traktori kogumispaak täis ning ta peab minema seda tühjendama punkti A.
Töö jäi pooleli punktis C.
Küsimus esimesele klassile. Kuidas traktorijuht peale koorma tühjendamist (punktis A) oma tööd jätkab?

Kindel kui kalju

Selles kirjanduses, mille najal ma üles kasvasin, olid au sees printsipiaalsed inimesed. Inimesed, kes teadsid alati õigeid vastuseid. Kes eksimatult suutsid tuvastada õõnestajad ning nähtused ja teod, mis ei haakunud käibiva moraalikoodeksiga.
Siis jõudsid minuni ameerika psühholoogide nõuanded, kus rõhutati, et hea juhi tunnus ja edu alus on kahtlemine kõiges. Ka siis, kui sa arvad end tegelikult teadvat, tuleks olla avatud teiste arvamustele, mis rikastab ning tekitab sünergiat,.

Polaarjoone sangarid (Napapiirin sankarit)

Huvitav, kuidas ikkagi mehed saavad sellised olla?
Iseenesest nutikad, leidlikud ja kuldsete kätega. Aga mingi trigger on puudu. Midagi, mis käivitaks selle nutikuse ja ettevõtlikuse. Kuidas saab olla, et olematut raha kõrtsis maha juues või mänguautomaadis maha mängides südametunnistus ei vaeva? Mingi võltsuhkus, mis ei luba vastu võtta kehva tööd, pigem niisama vedeleda. Midagi peab juhtuma, midagi, mis paneks prioriteedid paika ja sunniks tegutsema.

Ma ei hakka filmi ümber jutustama- internetist leiab sisukokkuvõtte. Täna, sellest filmist kirjutades, on püsiv emotsioon mitte selle filmi naljad, vaid see soojus. Et need luuseritest mehed võivad olla nii südamlikud, nii siirad Isegi, kui leiad oma naise võõra mehega voodist, siis keedad kolm muna, ikka kõigi jaoks:) Eriti Jussi Vatanen peaosas. Nii armas, nii siiras ja nii naljakas. See, et Jasper Pääkkönen on nunnu ja lisaks veel ülihea näitleja, see polnud muidugi üllatus.

Mõni aeg tagasi esitasin retoorilise küsimuse, et kas kunst ka film, peaks pakkuma lahendusi. Ok, zanr oli teine, aga teema sama- ääremaastumine, töötus, masendus, rahapuudus, lootusetus. Ja ometi- kui ma etenduselt lahkusin masenduses ja küsimusega- aga edasi. Siis samal teemal tehtud Soome film oskas ka neid lahendusi ja mis kõige tähtsam, lootust pakkuda.

Mida mehed sinu kehast tegelikult arvavad?

Ma usun, et isegi kui asendada selles reklaamlauses sõna "mehed" sõnaga "teised" ning kui keegi ei teaks, milline toode end selle lausega meedias reklaamib- ei tuleks ikkagi ühelgi mehel isegi pähe, et see reklaam ja toode võiks olla suunatud talle.
On väga normaalne, et see- mida arvavad võõrad inimesed sinu kehast ning kuidas neile veelgi enam meeldida, on naiste teema.

Vaikus on kuldne

Ühel hetkel avastan, et korteris on kummastavalt vaikne. Vaikus.

Piilun teise tuppa ukse vahelt sisse. Laps istub, klapid peas arvuti taga.
-Mis teed?
-Räägin. Niisama....

Kunst kui lahenduspakett

Eero Epner pahandas Postimehes kriitikutega (ei saa linki anda, kuna selle eest küsitakse raha), kes kritiseerisid etendust Rise and Fall of Estonia selles, et see ei pakkunud lahendusi ning jäi seega poolele teele.
Kuna ma arvasin samuti, siis tundsin ka end puudutatuna. Kas kunst peab pakkuma lahendusi või on kunsti ülesanne ainult kaardistada, kirjeldada ning näidata?
Antud etendus on, mis seal salata, üsna pretsedenditu. Ma üritasin leida midagi sarnast, analoogset- ja tegelikult tagajärjetult. Kui võtta võrdluse aluseks vaid eestluse temaatika käsitlemine, siis jah- meenuvad esimesena Kivirähk, Tammsaare... Miks mul nende puhul ei jää tunnet, et on jäädud poolele teele, et ainult kritiseeritakse?

The Rise and Fall of Estonia

Andres Laasik kirjutas hiljuti, et Eesti filmitegijad tuleks saata teatritegijate juurde õppima. Kirjutan sellele kahe käega alla.

Kuidas teha lugu, mis haarab ja köidab nii, et kahe tunni jooksul külmas ruumis ebamugaval pingil kõrgusekartust trotsides ei vaata kordagi kella. Kuidas on võimalik seada heli nii, et kõik sõnad on arusaadavad. Tõsi, paaris kohas oli tühja ruumi kaja summutamata. Suurepärane muusikaline kujundus, mis hoiab ja maandab õigel ajal ja kohas pinget. Täiesti super-hüper kunstnikutöö. Ja operaatoritöö- täiesti super! Kahjuks ei oska ma siia loetleda tublide tegijate nimesid, sest kava hankimiseks jõudsin ma liiga hilja kohale ning kodulehel hoiab NO teater tegijaid kahjuks saladuses.