Ühel päeval pole ainevahetus enam selline kui varem ning märkamatult jõuab päev, kus magamata öö on täielik tragöödia. Ma usun, et funktsionaalsemaks muutunud riietuse taga on pigem kaine mõistus, mitte vanadus:)
Laste sünnipäevadel jahmatud, kas tõesti juba nii vanad... sest enda tunne on endiselt sama, kui oli see kuueteistkümneaastaselt. Vaid peeglisse vaadates küsid endalt, mooses, kes sealt vastu vaatab?
Elad oma igapäevast elu täis kohustusi, vastutust ja tegemisi vanust ja vananemist teadvustamata. Sest järgmine verstapost on- pension. See aeg, kui saad kergendatult ohata. Sest siis oled vana ja saad elada vanainimese rahulikku elu.
Mul on koostatud pikk-pikk nimekiri asjadest, mida ma teen pensionile jäädes.
Ja siis, mõned päevad tagasi, lõhkes mu ilus heleroosa unistuste õhupall. Selgus, et ma ei näe. Mina, kelle teine nimi on Teravsilm, ei näe enam pisikest teksti.
Istusin hämmastuses lausa 10 minutit. Tõdemusest, et vot, nüüdsest ma olengi vana, jõudis veel karmimalt kohale arusaamine, et kõik mu lootused sellest, et kui ma ükskord olen pensionil, siis... teen seda teist ja kolmandat, muuhulgas loen läbi terve paki raamatuid, millede nimekiri järjest pikeneb- ei tarvitse täituda. Sest pensionieaks ma äkki olen pime. Või kurt. Või ütleb mu mälu üles.
Ilmselt on see inimlik, et valmistud parimaks. Ma tõepoolest pole kordagi mõelnud, mis siis, kui ma polegi tark ja rikas vanainimene.
Mõni aasta tagasi jõudsin tõdemuseni, et kõige tähtsam on tervis. Täna-, ma enam ei tea. Kuidas ennetada vähki? Või dementsust? Parimadki pojad lahkuvad, ei aidanud sport ega toit. Ma ei tea, kas ma olen kõbus vanainimene või hooldatav voodihaige.
Ja isegi, kui mul veab ning mul jagub tervist ning energiat, siis kas ma tean täna milline on maailm 20, 30, 40 aasta pärast?
Kui midagi tänases päevas on kindel, siis see, et mitte midagi pole kindel. Sellise kohutava mõtte, et penisoniaega, kui sellist, tulevikus ei saabugi, blokeerin ma kohe ära.
Aga. Me võime teha plaane, et töötame veel kõrge vanuseni, aga kas me ikka saame- ka siis, kui tervis lubaks? Maailm meie ümber muutub. Ühelt poolt ühiskond vananeb ja töökäsi on vaja- aga kas ikka on, kui meie lapsedki on tööta? Ma ei julge mõeldagi, kuidas jääda näiteks 63 aastaselt töötuks.
Kas ma saan kindel olla, et meie lapsed saavad oma eluga hakkama? Et kui vanasti öeldi, et esimesed 30 aastat on raske, siis läheb kergemaks- siis uuem ütlus käib esimese 60 aasta kohta? Pilk Lõuna-Euroopasse lubab oletada, et laste eest tuleb hoolitseda veel kaua. Lastel pole tööd, sissetulekut, elukaaslasi, tervist...Kas ma saan oletada, et mingil hetkel kuulub mu sissetulek vaid mulle endale?
Ehk siis kõik raamatud mida ma tahan lugeda, kõik loengud mida kuulata, kõik pildid joonistada ja asjad selgeks õppida tuleb täna ja kohe ja praegu, sest me ei tea mis tuleb. Selline triviaalne järeldus.
Miks ma siis ei tee neid asju täna?
Sest esiteks- mitte üks neist asjadest-tegevustest ei too sisse kopikatki. Teiseks, need asjad on ebapraktilised, ebatervislikud. Mõni neist tegevustest eeldab, et ma elan üksinda- mis statistilise tõenäosuse järgi nii ilmselt ka vanaduspõlves on. Ja kolmandaks- nimetage mind pragmaatiliseks ja pealiskaudseks, kes ei oska seada pioriteete või juhtida aega, inimeseks , kes seab endale ise barjääre-, aga ma ei raatsi. Mulle meeldib mu toimekas ja tegus elu ning ma lihtsalt ei raatsi raisata vähest vaba aega asjadele, millest otsest kasu pole.
Ma usun siiski, et õige on seada prioriteetideks ikkagi oma praegusest seisust lähtuvad tegevused. Armastada perekonda, töötada, teenida raha, reisida, õppida, suhelda, liikuda jne. seni, kuni veel saab.
Kuidas pigistada sinna vahele need nö mõtetud tegevused- stiilinäiteks: vedeleda päevade kaupa voodis ja vahtida pilvi. Veeta päevi arhiivis või loengutel uurides ja kuulates teemasid, mis on ülipõnevad, aga mis su elukvaliteeti mitte kopikagi eest paremaks ei muuda.
See on huvitav fenomen, et iga aastaga muutub aja kulg kiiremaks. Kui vanasti kevad tuli. Lumi hakkas vaikselt sulama, tihased laulma, siis nirekesed vulisema, esimesed lumikellukesed, ülased... Nüüd. Ühel päeval õitsevad sirelid. Kevad ongi kohal.
Samuti on aastatega kohutavalt lühenenud päev. Päev, kuhu vanasti mahtus sisse tuhat tegemist ja jäi tõepoolest aega ka neile nö tarbetutele asjadele. Seda aega pole enam? Kui mõelda, kui palju ma jõudsin koolilapsena, isegi kui arvesse võtta, et tollal polnud arvuteid ning telekal oli marginaalne osakaal, siis miks enam pole aega? Energia jäävuse seadusele viidates- sellest kogusest, mis meile antud, kulub aja möödudes järjest suurem hulk mu elus hoidmiseks ning muudeks asjadeks ei jagu enam jaksu ja kiirust? Jah, aga aeg? Milline seadus muudab pöördvõrdeliseks inimese vanuse ja aja kulumise kiiruse....
Loomulikult ma tean, et õige vastus siia oleks, et tuleb ikkagi ette võtta ja läbi mõelda prioriteedid. Tuleb õppida aega ka nö raiskama. Neile asjadele, mis ikkagi väga olulised tunduvad, see aeg leida. Aga kuidagi kurb on loobuda unistusest rahulikust pensionipõlvest, kus sul on aega ja raha ja rahu ainult iseenda jaoks.
Õnneks pensioniiga lükatakse ikka järjest kaugemale ja kaugemale, nii, et kogu aeg on tunne, et sinna ei jõuagi.
VastaKustutaKui praegu venitad palgaga otsa otsaga kokku ja elad kuidagi, siis kui esimesed 65 aastat on möödunud tuleb otsa otsaga kokku venitada umbes 40% sissetulekuga. Praegu jaksad veel kuidagi raamatu või paar poolaasta kohta osta, siis pensionärina unusta ära - valida on kas osta rohud või maksta kommunaalmaksud :)
VastaKustutaTegelikult tuleb lihtsalt teha. Pärast järjekordset läbiloetud raamatut tuleb tõdemus, et see aeg polnudki mahavisatud, kuigi enne kättevõtmist võis see nii näida. Pigem just vastupidi. Mõttetute tegevuste mõte selgub alles pärast tegevuse läbitegemist :D
VastaKustutaOlen end vahest lausa sundinud lugema-kuulama-vaatama asju, mille jaoks ei näi hetkegi aega leiduvat. Ja eranditult alati on mul hiljem pigem rõõm, et tegu sai tehtud, raamat loetud, loeng kuulatud. Ei ole sugugi tunne, justkui oleks aja maha visanud. Mahavisatud aeg on pigem mõtlemine "nii palju on teha, maeijõuamaeijõuamaeijõua".
Mina otsustasin ennast muu maailmaga mitte võrrelda ja naturaalmajapidamist harrastada, sest elati ju ära ka 500 aasta eest, kui poode, internetti ja teidki polnud. Vist oldi õnnelikumadki kui tänapäeval ollakse. Tähtsaimaks pean vanaema rolli, sest tuhandeid aastaid on lapsed vanaemasid vajanud ja vajavad neid ka nüüdsel ajal tegelikult.
VastaKustutama olin tusane, sest mul polnud kingi. Siis aga kohtasin meest, kes polnud jalgu
VastaKustutaMis mõttes põneva loengu kuulamine ei tõsta elukvaliteeti? ma ei pea silmas selle eventuaalseid tagajärgi stiilis "leidsin tänu loengule uue laheda elukutse ja sain rikkaks". Ma mõtlen sedapidi, et kui sa veedad oma aja kosutavaid asju tehes, siis sul ongi hea elukvaliteet.
VastaKustuta@notsu - jah, eks see on ilmselt liiga arrogantselt öeldud. Eks kõik mida näeme, kuuleme, kogeme, tõstab meie elukvaliuteeti..
VastaKustutaPigem taandub valikutele, aja jaotusele. Kas töö, mis toob sisse raha; lähisuhted mis annavad kuuluvustunde jne jne vs midagi, mis on egoistlikult ja ainult sinu heaolu nimel...
noh, egoismiargumendiga saaks kõik need asjad endale ära keelata- egoistlik kuuluvusvajadus, egoistlik rahahimu ja mis kõik veel. Ega ilma mingisuguse heaolulise preemiata nagunii suurt millegagi ei tegeleta, ainult et neid heaolusid on erinevaid.
VastaKustutaJa altruismiargumendiga saab mõistagi kõik need asjad endale ära õigustada - teenin raha, et lähedasi toetada, pean lähisuhteid, sest hoolin neist inimestest, käin huvitavas loengus, et ennast arendada, et teistel oleks minuga sellevõrra ägedam või sellevõrra minust rohkem kasu.
Kokkuvõttes teeme nagunii seda, mis tahame, prioriteetide järjekorras.
Milline on otsene kasu, mida selle blogi pidamisest saad?
VastaKustutaMulle jäi nüüd viimatisest mõttevahetusest mulje, et sul oleks nagu piinlik, kui mingist tegevusest otsest kasu ei tule. Ongi nii või?
VastaKustutakas Sinul, Notsu, siis pole?:)
VastaKustutaikka peavad käed- jalad tööd täis olema ja iga tegevus mõttega. Kessiis niisama lorutada tohib???:)
Kerge tegevussõltuvus on mul küll, aga otsese kasuga kipub pigem nii olema, et ma tunnen end süüdi, kui ma seda saan. Umbes et kui kogu mu aja täidavad tegevused, mille eest ma teenin raha, siis on mul tunne, et ma olen kasuahne mölakas, kelle elul ei ole mõtet.
VastaKustuta... millest tuleneb see, et kui n.ö hingest tulevate asjade tegemise eest ähvardab oht raha saada, siis kipun ma seda võimalust (pooleldi ebateadlikult) torpedeerima, nt teen läbirääkimistel kohe vihjeid, et "ma võiks ju ilma rahata ka". Välja arvatud siis, kui see rahaoht ähvardab mingisugust kampa, mida ma olen parajasti juhtima sattunud, mitte mind isiklikult. Sellisel juhul on uhke tunne, et aitan teistel ära elada.
VastaKustutaMa olen praegu olukorras, kus ma ühe hingest tehtava asja eest taskuraha tasemel raha saangi ja olukorda ei tasu muuta, sest juhtumisi teeb see asjaajamise lihtsamaks kui muud variandid ja minu asjaajamisvõime on kesine. Aga selle olukorraga leppimine nõudis tundidepikkusi nutuhoogusid.