laupäev, 19. märts 2011

Õudusunenägu IRList

Kas ma näen halba und? Ma saan aru, et täiesti tõsiselt arutatakse koalitsiooniläbirääkimistel emapensioni ja tasuta kõrghariduse teemat? Et see polnudki reklaamitrikk ja nali??
Tasuta kõrghariduse vastu mul pole iseenesest muidugi midagi, ma omal ajal sain ju samuti oma kõrghariduse tasuta. Vähem kohti, suurem konkurents,  tugevam kaader. Ok.

Ma olen varem pahandanud Lukasega, et laste loomupärane uudishimu ja õppimisvõime jäetakse rakendamata ning õppetöö algab alles gümnaasiumist. Tänu kommentaatoritele olen saanud pisut selgust. Selgub, et ongi terve hulk inimesi , kes "avastasid ja hakkasid tegelikult õppima alles gümnaasiumis"... Ilmselt oleks liiga vägivaldne tõmmata siin piir nö soolist piiiri pidi. Et usinad tüdrukud, kes juba 3- aastaselt hakkavad püüdlikult muude asjade hulgas ka lugema ja arvutama ja poisid, kes "arenevad aeglasemalt" ja seetõttu hakkavad tõsiselt õppima alles gümnas..ning süüdistada Lukast maskuliinses hariduspoliitika vandenõus, mille eesmärgiks on naiste väljatõrjumine kõrgharidusest.  Ju vast on lihtsalt kahtesorti inimesi ja Lukas ja tema meeskond kuuluvad sellesse teise, kes ärkasid hiljem.

Konkurss teadmiste põhjal neile vähestele kohtadele kõrghariduses on  muidugi parem, kui Lukase jaapanlik alghariduskontseptsioon. kus esiletükkivad naelad taotakse tasa ning laua kõrgus sõltub vanemate kinnisvarasuutlikusest...
Aga mind huvitab hoopis muu. Et kui elukestev õpe, siis millal, millises vanuses algab- elukestev? 18 aastane selle kontseptsiooni järgi ei klassifitseeru. Aga kas nt 25 aastane võib juba oma raha eest omandada elukestvat täiskasvanuharidust?
Lukas armastab vanainimesi. Jou!

Ja siis emapalk. Taaskord, mul pole tõepoolest mitte midagi lisakopika vastu. Mind hämmastab, et meie meesliikumine, kes võitleb isade õiguste eest. pole tagajalgadel. Viimase uuringu põhjal on isegi lausa ca 70% lastega peredes erinevas juriidilises vormis meessoost isik kasvatamas- miks nad on nõus? Isegi minu, naise jaoks, on see ilmselge isade diskrimineerimine, mis asetab isad statisti rolli ja ütleb motivatsiooni, hüvituste ja seaduse tasandil- ema kasvatab lapsi. Punkt.
Ja need naised, kes ei saa lapsi. Ning need, eks tahavad väga lapsi, aga kel pole sobivat meest? Miks nad ei protesteeri? Või kuidas võetakse hüvitis neilt emadelt, kelle lastest pole saanud inimesed, vaid kulu Eesti rehabilitatsiooni ja sotsiaalhoolekandele? Õõvastav on mõelda, kuidas 21. sajandil kirjutatakse seaduseks konservatiivne Wabariigiaegne unelmperekond.

Mõni päev tagasi, käisin kesklinnas ja nägin hämmastusega, et vabadussammas on täpselt sama õudne, kui varem. Kas teda ei lammutatud vahepeal, et mingeid juhtmeid lisada? Miks siis ei võetud, ja ei parandatud selle koletise proportsioone. Palun, ma tahaks ärgata...

4 kommentaari:

  1. Ma usun ka tõsimeeli, et meite riigis koheldakse vähemalt väljateenitava penisoni osas naisi meestega ülivõrdselt - palk on naistel keskmiselt samasuur (ükskõik, mis põhjusel, keskmiselt), kõik lapsed sünnivad planeeritult perekonda ja mõlemad vanemad panustavad ühepalju.
    Ja kui mingi ime läbi naise palk ongi perekonnas väiksem, siis meespool on naise riskidest teadlik ja hajutab neid aegsasti jagades oma kogutud vara naisega, kes on samal ajal võtnud tervise- ja finantsriski sünnitada ühine laps. Tavaliselt aga pole naisel mingeid riske, sünnitab lõunavaheajal heinakaarel ja pärastlõunal niidab edasi. Lapse paneb 18 aastaks inkubaatorisse, sest ega see tegelemist kunagi rohkem nõuagi.
    Üksikvanemaid meitel ei ole ja kui kuskil keegi üksik ongi, siis elatise maksmisega pole mitte 1 probleem mitte kunagi olnudki.
    Lapsekasvatamisaastad loetakse pensioniks sobiva tööstaazi hulka ja sammastesse panustatakse riigi poolt sama palju kui mees samal ajal teenida võib.
    Emade palgateenimisvõimalused täiesti võrdsed. Meest ei eelistata kunagi, sest mehed ja naised on lastega kodus, kasvõi haiguse puhul, ju võrdselt ning tööintervjuul ei küsita naistelt kunagi kuidas on lapsehoidmise tugivõrgustikuga, et siis selle riskikoefitsendi võrra vähem palka maksta.

    Seega on tõesti emapension meite enamlevinud peremudeli juures isade ja üksikute lastetute naiste diskrimineerimine – meite riigikeses on nii raseduse kui väikese lapse kasvatamise ajal täpselt samasugused rahateenimisvõimalused ja seega ka ise pensionisammaste kogumise võimalused.

    :)

    VastaKustuta
  2. Pean tunnistama, et pole antud temaatikasse sügavalt süüvinud aga millegipärast eeldasin, et see emapension on põhimõttelt sarnane emapalgaga, mis on ju tegelikult vanemapalk/hüvitis ja seda makstakse sellele vanemale, kes oma palga lapsega kodus olemise tõttu kaotab. Miks ei võiks emapension olla vanemapension?

    VastaKustuta
  3. @Ieska, ma saan aru, et see oli iroonia- ja eks Sul on õigus. Tänane reaalsus on tõepoolest naiste ja emade kahjuks.
    Aga emapensioni mõte peaks ju siiski olema tulevikku suunatud. Sp mind häirib selle märgiline tähendus ja nõustun Marcaga, et tegemist peaks olema vanemapensioniga, kui üldse.

    VastaKustuta
  4. Jättes kõrvale naiste ja meeste võrdsuse või ebavõrdsuse, on emapension äärmiselt populistlik ja ebaloogiline lubadus. Nii lastegaperedele võrdsemate tingimuste loomise kui ka laste sünnitamise soodustamiseks.

    Esiteks, noored lapsi muretsedes ei mõtle pensionile ja raha oleks neile laste kasvatamiseks vaja kohe, mitte kauges tulevikus. Teiseks, muutub riigi suutlikkus pensione maksta üha kehvemaks ja selles valguses lisada veel üks kohustus, mida ei pruugi võimalik olla täita. Kolmandaks, seda õiglaselt arvestada on ülimalt raske. Kõigi nende lahutuste juures, kuipalju kasvasid lapsed kummagi vanema juures, või hoopis vanavanemate hoole all? Paljulapseliste perede puhul, keda see kõige rohkem peaks toetama, on ju vägagi levinud isegi lastekodu abi. Rääkimata sellest, et vanglasse kasvatatud lapsed ei ole just eriti tänuväärne töö... Jne.

    See lubadus on minu meelest täielik tühjalt kõmisev JAMA ja lollide häälte püüdmise nõks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!