J. Petrone Minu Eesti 2

Tegelikult, ma lubasin endale, et ühtki "Minu.." raamatut ma enam ei osta. Kuna need on ühekordsed lugemised, siis samahästi võin neid raamatukogust laenutada. Aga juhtus, et tütar oli juhuslikult raamatupoes, kui toimus raamatu esitlus, ja..... Justin oli ju nii nummi, eks, emme, ma lihtsalt pidin selle raamatu ostma ja sinna pühenduse küsima...:)...

Viimaseid lehekülgi lugedes, kui pisike Marta sündis, nutta löristades pidin nentima, et kindlasti on tegemist oluliselt parema raamatuga, kui oli esimene osa.  Pragmaatiline ja õel  eestlane minus, oleks tahtnud muidugi teada, et mis tunne oli, kui nii nibin-nabin jäädi emapalgast ilma...
Mul on ääretult kahju, et see raamat ilmus etteantud Minu sarja formaadis. sellest oleks saanud väga hea noore mehe enesearengu raamatu, vastusega küsimusele- et mida ma siis tegelikult tahan? Rohkem karakterite arenguid ja sisemonolooge...:)
Hästi veider on tegelikult Minu raamatuid kritiseerida, sa ei kritiseeri ju raamatut, vaid kellegi elu, mis iseenesest on nonsenss. Elu lihtsalt on.
Huvitav oli tähelepanek, kui väga me ikkagi oleme seotud vene keeleruumiga- sõnad, mis inglise keeles on raske tõlkida, aga mis, olgem ausad, tõepoolest, meie igapäevaelus on igapäevased- tubli, korras, mugav- erinevalt inglise keelest, on vene keeles täiesti olemas (mul tekkis küsimus, kas venekeelse sõna - tubli, tüvi-molodets, tuleb sõnast noor, nooruslik. Kas nooruslik on tubli ja tubli on noor inimene?)

Raamatu põhiteema näol oli tegemist ääretult aktuaalse küsimusega- kas ja kuidas on võimalik kohaneda teises kultuuriruumis. Väga tahaks lugeda selle muinasjutu järellugu, kuidas kohanevad need lapsed, kelle ema räägib üht, isa teist ja lasteaiakaaslased kolmandat keelt. Kuidas lepitakse vanemate ja vanavanematega, kes elavad lastelastest tuhandete kilomeetrite kaugusel (armas jumal, palun ära anna mulle sellist saatust...)
Ma võin sõnades olla ülitolerantne, kuid tegelikult, andke mulle andeks, ma ei tahaks oma perre isegi mitte soomlast.
Vastik dilemma, mille ühel pool on poliitkorrektne tolerantsus: inimene on inimene, ma ju armastan oma last ja tahan, et ta oleks õnnelik. Kuidas saan ma keelata või vastu olla kui väilismaine George Clooney ta õnnelikuks teeb? Ja teisalt- egoistlik soov armastada ja oma lähedal hoida lapselast.... 
Armastuses ja suhetes võidab lähedus. Nii see paraku on.

Me oleme oma suhtumises tegelikult vastikult silmakirjalikud. Halvustades venelasi ja tundes kaasa Lõuna-Euroopale, oleme me ise täieõiguslikud migrandid USAs ja Austraalias ja nõuame, et meie kultuuri ja keelt aktsepteeritaks ning meie lapsed saaksid lisaks asukohamaa keelele ka oma emakeeles õppida ja oma juuri teada.... Miks mingid immigrandid on paremad kui teised? Rahvuskeelsete riikide kadu on ju paratamatus, või ei? Ma olen sellest varem kirjutanud- kui kaukaaslased lähevad Venemaale, venelased Türki, türklased Saksamaale ... kas see on koht kurvastamiseks ning võitlemiseks, või normaalne asjade kulg, kus rahvad leiavadki endale uue pesa?

Mulle meeldib, et keegi on kätte võtnud ja kaardistanud ühe Maailma ja Põlvkonna kadumise. Nagu ma juba esimest osa arvustades kirjutasin- meie lapsed on täna sarnasemad oma välismaa eakaaslastega, kui meie, nende vanematega.

Meile kasvab peale põlvkond, kes ei tea kus kasvavad murakad, kes ei oska saunas käia ja sülti süüa...See põlvkond jagab Kreekale raha ning õpetab ameeriklastele meie haridusüsteemi eeliseid....