Kondoomita seksi juttu

Postimees avaldas hiljuti intrigeeriva pealkirjaga uudise- "Hirm kallimat kaotada sunnib neidusid nõustuma kondoomita seksiga". Lugesin uudise läbi ja kirjutasin isegi juba valmis kirgliku arvamusavalduse- siis, tuli pähe läbi lugeda ka antud uudise allikas.  http://www.tai.ee/failid/Noorte_fookusgrupid_kondoom_04.2009.pdf  ja nagu oligi arvata, siis loomulikult oli "uudiseks"nopitud  vaid killuke fookusgrupi uuringust. Kogu "uudis" oli taaskord kontekstist väljarebitud klikimagnet.


Ülalpool viidatud fookusgrupiuuringu aruanne kasutab kvantitatiivandmete järelduste allikana 2007 aastal tehtud uuringut, ehk siis suht värskeid andmeid ning nende põhjal võib julgelt järeldada, et tegelikult liigub asi paremuse suunas. Mis on ootuspärane tulemus (ja mis oleks võinud olla ka postimehe uudise sisu). On loogiline, et kui ilu-nooruse ja kaalukultused on jõudnud järjest nooremate naisterahvasteni, siis miks ei peaks ka seksuaalkäitumine noorematel põlvkondadel muutuma kordades küpsemaks ja vastutustundlikumaks, kui meievanustel.


Kuid endiselt on terve hulk ehk siis 40-50% teismelisi, kelle riskikäitumine paneb kulmu kergitama. Ka täiskasvanud eksivad, aga nende vastutus- tegutsemis ja otsustamisvõimalused on siiski kordades avaramad. Rääkimata oludest ja ajast mis oli tänaste täiskasvanute teismeliseajal.

Vaieldamatult elame me kõik suuremal või vähemal määral läbi perioodi oma teismeliseelust, olles ebakindlad, soovides saada tagasisidet, et oleme ilusad, peenikesed, ihaldatavad. Ning lõpuks leides inimese, kelle jaoks me oleme kaunid ja seksikad- on suhteliselt normaalne olla kõigeks valmis usaldades seda inimest. See osa elust käib ilmselt suureks kasvamise protsessi juurde.
Nagu ma ühes omas varasemas kirjutises kommenteerisin on meil kahetsusväärselt palju tähelepanudefitsiidiga lapsi, mille põhjal võiks teha meelevaldse järelduse, et  nii klammerdumine kui ka ennastohverdav(hävitav) käitumine on pigem tõusmas kui langemas? Ilmselt on siin sõna öelda juhusel, kas ja millise mölaka otsa satume; või kohtume kena inimesega kes aitab meie eneseusaldust tõsta ja täiskasvanuks inimeseks saada.
Ehk siis riskikäitumist aitaks vähendada, kui seksiga alustataks hiljem, siis kui adekvaatne enesehinnang on välja arenenud? Ma annan endale muidugi aru, et see on ebareaalne- mõned ei saa meist lõpuni "suureks".Kui oleks võimalik seadustada, et seksida tohivad ainult vastutustundlikud tegelased, sureks rõhuv enamus meist süütuna...:)?

Minu jaoks jääb õhku võtmeküsimus- miks meie tüdrukud on nii madala enesehinannguga? Kui uskuda meediat, siis tänaste noorte enesehinnang on pigem ebaadekvaatselt kõrge. Tänu ratedele ja orkutitele, ning sõna "sõber" devalveerumisele on tunnustust ja hindeid otseses mõttes saba kergitamas ju piisavalt?
Miks on tüdrukutel hirm mehest ilma jääda? Statistikaameti 2000 a rahvaloenduse andmetel oli toona 5-9 aastastest mehi 40 731 ja naisi 38 702 ning 10-14 aastaseid mehi 54 906 ja naisi 52 308- kes on tänaseks saanud uuritud teismelisteks. Lihtne matemaatika näitab, et mehi peaks jaguma kõigile ja mõni poiss jääb veel ülegi. Ning kui globaalsemalt asja võtta, siis  Hiina on täis noori, usinaid ja viiskaid mehi:)
Kui pakkumine ja nõudlus on eelpool kirjeldatud vahekorras, siis mis ometi takistab tüdrukutel end tunda valijana- miks juurdub Eestis nii visalt maailmameedias olev fuck-me-girl-power-attitude? Ehk nagu üks kommentaator selle uudise juures kommenteeris: tahaks rohkem lugeda pealkirju- noormees jäi seksist ilma, kuna keeldus kondoomi kasutamast...Tatjanade ja Scarlettide aeg peaks ju läbi olema?
Kas see hoiak (ma võin mehest ilma jääda ja see on traagiline) on alguse saanud sõjajärgsetest aastatest, kui mehi oli vähe ja kõigile ei jagunud? Aga miks see hoiak nii visalt püsib ja ülemaailmse girlpoweri juurdumiseks on Eestis vaja vahetuda mitmetel  põlvkondadel? Siin on Epul ja Aidil suur võimalus ja väljakutse luua kaasaegsete reeglite põhjal 21. sajandi eeskujud:)

Teine uuringust läbikumanud mõte oli, et mehed ei taju piisavalt ohte ja vastutust. Üks põhjus kindlasti see, et raseduse katkestamine on (Eestis) niivõrd lihtsaks tehtud, et seda ei nähta piisava probleemina ning suguhaiguste ohu tajumine, nagu uuring osutab, pole veel kohale jõudnud.
Ma üritasin ette kujutada, mida oleks ma teinud, kui mu 12 aastane tütar oleks tulnud koju teatega, et on rase, sest keegi kutt ajas piisavat mesijuttu, et ta kaitsevahenditeta voodisse saada. Kõigepealt oleks ma ilmselt vähemalt nädala tagunud peegil ees pead vastu seina, üritades aru saada, kuidas ja mis mu kasvatuses võis viltu minna, et mu laps nii loll on. See oleks kahtlemata traagiline olukord, kuid mitte elu lõpp- küll oleks ka sellele lapsele jagunud armastust ning vahendeid, et ta kenaks inimeseks kasvatada.
Ehk mu point on selles, et rasedus  kui "probleem" pole piisavalt traagiline ei nende poiste ega ka nende emade jaoks. Kui ma mõtlen kui mitut 30-40 aastast ma tunnen, kes tahaks aga ei saa lapsi ning kui mitut 50-60 aastast, kes juba nii tahaks vanaemaks saada, aga lastel on veel aega küll..., siis ilmselt muutub laste (ka juhuslike) "hind"aja jooksul ilmselt hoopis väärtuslikumaks?
Kui mu 12 aastane laps teataks samadel tingimustel- emme, mul on hiv...? Mida ma teeksin? See tundub niivõrd ebatõenäoline, et ma isegi ei kujuta ette võimalikku stsenaariumit. Mu esimene reaktsioon siin kirjutades oli kirja panna- piinaks seda mölakat aeglaselt ja rafineeritult kuni surmani... aga ma loodan, et ei pea kunagi sellele küsimusele vastama.
Samas selgub, et 15- 24 aastastest noortest 4122  kannab täna hiv viirust.  2% sellest vanusegrupist. Minu meelest pole see number sugugi väike. Kas see on samuti põlvkondade (ehk siis vanemate suhtumises kinni?) Hiv on minu põlvkonna jaoks suhteliselt kauge "võõras probleem": Kuni hiv põlvkond ei kasva piisavalt suureks, seni ei taju inimesed oma väheste teadmiste tõttu hiv leviku traagilisust kogu selle tõsiduses?
Siin on taaskord meedial suur võimalus teavitustööd teha.
Jah, kui saaks oma lapsi kogu elu kaitsta....