Üks koolilaps halas järjekordses masendusoos- milleks me koolis seda ja toda õpime, seda ei lähe mul ju kunagi elus vaja...
Lohutasin tavapäraselt a la sa saad koolist üldise põhja, vundamendi millelt edasi minna; õpitu aitab luua seoseid ja teha tulevikus järeldusi ning saadud baasteadmised aitavad õigesti infot juurde otsida jne jne bla-bla bla.
Hakkasin mõtlema, et kui palju siis tegelikult koolimaterjali elus vaja on läinud. Ma usun, et lugemis-kirjutamis - ja arvutamisoskuse vastu ei protesteeri ka kõige mässulisem teismeline. Ehk siis põhi- ja keskkool?
Vene keel- absoluutselt. Tänu keeleoskusele olen saanud üllatava konkurentsieelise nii mõnegi ametikoha saamisel, rääkimata igapäevasest tööalasest vajadusest, väliskolleegide-partneritega suhtlemisel. Nii hämmastav kui see ka pole, siis endiselt on Eestis venekeelsete ajalehtede müügiinimesteks umbkeelsed inimesed. Kuidas nad küll müüvad reklaami, neile kes vene keelt ei oska??
Inglise keel- sama jutt. Ma poleks täna see kes olen, kui ma poleks osanud inglise keelt. Tõe huvides peab muidugi märkima, et 9 aastat keeleõpet keskkoolis libises minust suht märkamatult mööda, tegeliku keele sain kätte alles peale kooli praktika ja keelekursuste abil.
Matemaatika. %arvutus, aritmeetiline ja kaalutud keskmine on igapäevased teemad. Kas Excelis valemite tegemine käib ka matemaatika alla? Tõsi ta on, et väga paljut õpitust- näiteks integraale ja ruutfunktsioone igapäevases elus pole vaja läinud... siia sobib nüüd jälle see loogiliste seoste leidmise oskuse jutt.
Loodusõpetus, füüsika, keemia- elekter ja vesi ei sobi kokku, külmudes vesi paisub, puljongi jaoks läheb liha külma ja keeduliha jaoks kuuma vette jt teised igapäevaseks ellujäämiseks vajalikud põhiteadmised.
Keemia andis mulle lisaks veel väärtusliku diplomi, mis on andnud taaskord väljaöeldud konkurentsieelise kandideerimistel soovitud kohtadele.
Tööõpetus- no ikka, ega mu tütre käsitöö hinne muidu 5 poleks olnud:)
Laulmine- samuti laste huvides. Minu noodilugemisoskus on olnud abiks.
Ajalugu ja geograafia. Minu jaoks olid koolis kaks kõige igavamat ainet. Ajalugu osati tänu õpetajale aga ilmselt ka tolle ajastu kontekstile- parteikongressi teeside ja aastaarvude pähetuupimises polnud miskit huvitavat. Ajaloo olen enda jaoks avastanud alles täiskasvanuna ning see on kindlasti üks valdkond millega ma pensionipõlves tahaksin tegeleda. Vajadus igapäevases elus? Tegelikult puudub. Välismaalastega kohvilauas on muidugi hea eputada kui nende ajaloost ja kultuurist midagi tead.
Geograafiaõpetus möödus minust samuti jälgi jätmata. Vahel on oma puudulike teadmiste pärast isegi piinlik. Ehk siis järeldus, oleks elus vaja küll, kui need teadmised oleks.
Kehaline kasvatus- nojaa, tänu neile tundidele tean ma kindlalt, et vihkan jooksmist ja korvpallimängu. Füüsilise vormi punkt läheb pigem trennidele.
Järeldus. On küll elus vaja seda, mida koolis õpetatakse :) . M.O.T.T:
Mul ei lähe igapäevases elus isegi aritmeetilise ja keskmise leidmist vaja, protsentarvutust heal juhul kord kuus lihtsamal kujul, ruutjuurt ja kuupjuurt pole ma kohanud peale keska lõppu... Nii et eks see sõltub elutee valikust.
VastaKustutaLeian, et matemaatika võiks 8-9 klass vabalt ära lõppeda ja jätkuda keskkoolis neile, kes selle ise valivad.
Mina olen leidnud, et matemaatika ja ajalugu on kõige olulisemad ained, mida mul on vaja läinud. Matemaatika selle pärast, et riigieelarve seadust lugeda :D Ja sellepärast, mitte lasta ennast ära hirmutada VALEMist pangalepingus või kusiganes ja mõista, millesse mind ikka tahetakse tõmmata. Või otsustamaks, millise erakonna majandusprogramm mulle kõige paremini sobib jne jne Loogiline mõtlemine sinna veel otsa. Aga matemaatilise mõtlemisega on see asi, et teda peab aktiivsena hoidma, selle pärast ma ei pooldaks matemaatika ärajätmist keskkoolis, küll aga ma arvan, et tõepoolest ei ole vaja liiga palju matanalüüsi elemente sisse tuua, integraale, näiteks. Kui, siis eriklassides või süvendatud õppes. Parem vähem, aga põhjalikumalt (rohkem tõestusi algebra ja geomeetria vallast, et matemaatika oleks mõtlemine, mitte trikkülesannete lahendamine).
VastaKustutaAjalugu selle pärast, et omada teatud ettekujutust, milliseid tulemeid millised protsessid võivad esile kutsuda, näiteks otsustamisel, millist poliitikat toetada... Et kui mõnes teises riigis või mõnel teisel ajal on juba läbi proovitud mingisugune nipp ja sellel ei olnud häid tulemeid, siis arvan, et ei ole vaja kaks korda sama reha otsa astuda. Noh, loomulikult ka see, et reisides kergemini keskkonda sulanduda, et inimestega paremini ühte keelt leida ja kõik muu säärane.
Geograafia samamoodi, käib osaliselt ajalooga kokku, ettekujutus sellest, kus mingid riigid asuvad, mida seal toota saab kohapealsetes oludes jne. Neid teadmisi võiks muidugi rohkem olla :)
Minul ei ole päris kindlasti vaja läinud joonestamist.
VastaKustutaÜks asi on see nö käegakatsutav oskus nagu lugemine, kirjutamine ja arvutamine. Teine asi on selle oskuse arendamine, mis nii käegakatsutav pole. Tegelikult õpetatakse matemaatikat inimese loogika ja analüüsivõime arendamiseks ning need on juba äärmiselt vajalikud oskused.
VastaKustutaAjalugu peaks meile õpetama põhjuse ja tagajärje seoste loomise oskust ning asjade konteksti panemist ehk üldist tausta. omaette teema on hoopis see, et terve ajalugu on paras hullumeelsuse näide.
Joonestamine on annud mulle väga hea visualiseerimise oskuse, aidanud mind olema edukas oma lemmikhobis - õmblemises ja ettekujutama asju kolmemõõtmeliselt. Väga vajalik.
Kahjuks ei seletata lastele, miks tegelikult on üht või teist oskust elus vaja.
Mind isiklikult häirib tervikuna see kivistunud õpetamisesüsteem, mis ei loo sugugi baasi elukestvaks õppeks, vaid tekitab laste pidevas hirmuenergias hoidmisega hoopis vastupidise tulemuse. Tähtis on ainult tulemus, mitte protsess ja selle nautimine.