Tahan oma raha tagasi

Ma olen nüüd tõsiselt ette võtnud tööturult väljumise kava. Mingeid lubadusi ma täna anda ei julge, sest ma pole kindel, et ma sügisel, viimasel hetkel, ikkagi põnnama ei löö.

Aga sellega seoses võtsin ja lugesin läbi töölepinguseaduse ja kõik muu seda teemat puudutava.
Mu eelmisel töökohal. kus iga hommik võis üllatada struktuuri- või juhtkonna- või omanikemuutusega, suutsin ma seda seadust tsiteerida üsna peast. Et suvalisel hetkel, kui kutsutaks kabinetti ja öeldaks...
.. meil on väga hea meel, oled andnud tubli panuse ja me hindame sind väga, aga nüüd on nii, et kas jätkad koristajana või kirjutad ise avalduse...
siis teaksin, millised on mu õigused ja mida saan enda kaisteks ette võtta.

Selgub, et elu on läinud palju kergemaks. Pikast seadusest on saanud lühike, mis õieti midagi ei luba ega keela. Ainult kommentaare lugedes selguvad nüansid.
Selge on see, et oma rahale, Sellele rahale, mida ma ise olen aastakümneid riigile maksnud,  on mul õigus ainult siis, kui mind koondatatakse ( või noh, jään haigeks või muud üsna vähetõenäolised variandid).
Tähtajalise lepingu sõlmimiseks on natuke liiga hilja, sest siis katkeks staaz, mille põhjalt seda hüvitist arvestatakse. Ja nii ongi.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et veenda oma tööandjat mind koondama,. See oleks nii otsitud ja läbinähtav, et. see ei tule kõne alla.

Eesti vabariigis puudub variant, et ma ei tööta. Kes ei tööta, see ei söö ja nii edasi.
Need, kes siin räuskavad iibe üle ja et lasteaiakohti ei jaksa riik pakkuda ja et mingi regionaalpoliitikaga peab tegelema ja transporti pakkuma ja et töötus on kõrge jne. võiksid selle üle mõelda. Meil ei olegi nii lihtne ilma tööta olla. Oleks võimalik olla turvaliselt töötamata, küll sünniks ka lapsed, lasteaiakohti poleks vaja ja metsakülasse ei pea bussiliine vedama.

Kui sa ükskõik millisel põhjusel enam ei jaksa ja tuled ära ise või kokku leppides tööandjaga. Siis oled üksi. Mida teevad need, kel palk oli väike ja sääste pole?
Mul oleks õigus vaid töötutoetusele  ja ka see on seotud tingimustega, et ma otsin tööd. Aga ma ju ei taha tööd. selle pärast ma ju töölt ära tulengi?!

On ju olemas inimesed, kes paaniliselt otsivad tööd. Ja siis minusugused, kes ei taha  tööd teha. Miks siis mitte teha minusugustel tööturult väljumine lihtsamaks, et need teised saaksid minu asemel tööle minna.

Mida solidaarsus, ma ütlen. Sama ju ka muude ajadega. Alkoholi- ja tubakaaktsiis suunatakse kultuuri, mitte tervishoidu.  Kütuseaktsiisist makstakse pensioneid või midagi, aga ei lapita teid. Ja nüüd siis võetakse mu raha ja see makstakse  ainult Ida viru kaevuritele.

see tundub mulle nii ebaõiglasena.
Ma olen andnud oma nooruse, tervise, närvid, teadmised, oskused, energia ja iga kuu palgast mingi summa sellele riigile.
Ja nüüd, kui ma olen kui tühjakspigistatud sidrun ja tahaks natuke hinge tõmmata, ei saa ma oma sissemakstud raha endale.
Ebaõiglus, ma ütlen.