Nende õpetaja. Keskealine eesti mees on tõeline motiveerimisguru. Idioodid. Sitapead. Värdjad. Ajulääbikud.
Kõlab üle linnaosa, võisteldes lindude lauluga.
Kus on tüdrukud? Ilmselgelt võimlas. Vahel neil veab, lastakse õue. Jooksma....
Sõber saatis seitsmesed kaksikud jooksuvõistlusele. Tüdruk võitis pika puuga ja oli väga õnnetu. Emme, miks kõigil on nr 1 rinnal ja kõik said diplomi ja šokolaadi... mina ju võitsin?!
Vennas oli tagaotsas. Ergutame, tüüp ainult naerab ja imestab siiralt. Miks ma peaksin kiiremini jooksma. Kõik saavad ju šokolaadi.
Üks isa viib rattaga igal hommikul lapsi lasteaeda. Tütar on pisem ja istub pulgal. Poiss suurem ja oma rattaga. Igal hommikul on see nututee. Poiss ei jõua järele. Nutab.
Isa on kuri.
See küsimus, miks lapsed ei tee (või ei taha teha) sporti on niivõrd laialivalguv (ja miljoni kombitsaga) teema. Sinu näited on kõik väga head.
VastaKustutaMina toon omalt poolt selle küsimuse, mis omal ajal maksa keema ajas:"Kuidas sina ei saa, kui TEMA saab?". Ei saagi - iga laps ei saa, täpselt nagu iga täiskasvanu ei saa.
Muuseas - minu kooliajal oli kehalise kasvatuse tund üsna sarnane. Poisid mängisid igal võimalusel õues jalgpalli, tegid muidu asju (pallivise, kettaheide jne) põhimõtteliselt kuni suure lume tulekuni ja mõnikord isegi siis, sest poiste kehalise õpetaja moto oli, et riietus on vale, mitte ilm.
Ma näen - jälle!!! - risti vastupidist maailma.
VastaKustutaKehaline on tunnina muutunud mõnusaks. Hinnatakse arengut, arvestatakse iga lapsega eraldi. Mu füüsiliselt üsna andetud lapsed armastavad kehalist. Olen õpetajatega suhelnud ja see, mida ma neilt kuulen (ja mida lapsed kinnitavad), meeldib mulle väga.
Lasteaeda sõidetakse kõikvõimalike ratastega asjadega. Vanema venna ratta pulgal. Rulal. Tõuke- ja jooksuratastel. (Rulluiske pole täheldanud.) Keegi pole kuri..
Aga laste spordi (ja muud huvid) tapab meie peres maha koduste koolitööde maht ja neile kuluv aeg.
Mu laps (kehaliselt ka andetu, kuid siiski liikumist väga armastav laps ja ma üldse usun, et algselt kõik lapsed armastavad liikumist, kuni neile ses osas mõnd kompleksi ei tekitata) jälle vihkab lasteaia võimlemistune, sest võimlemisõpetaja on laisk vana kõva häälega kärkida armastav mutt. Istub terve tunni ühes saali nurgas ja röögib laste peale. Minu oma hakkab röökimisele kohe vastu ja tekib nõiaring.
KustutaJust mõni päev rääkisime lapsega ja ta (viiene!) ütles kasvataja kohta nii: "Ise ta on paks ja sunnib meid sporti tegema. Muudkui räägib, vähem kommi, vähem kommi. Ta peab rohukõrrepeenike olema, siis saab sundida meid sporti tegema!"
Ja Kaur, sa võid kolm korda arvata, kas mina olen lapsele midagi sellist õpetanud.
Aga, ma olen mures, sest mina, kes ma lapsena olin kergelt ülekaaluline, vihkasin keka tunde südamest, viilisin terve kooli aja igal võimalikul moel. Praegu ma teadlikult spordin igal võimalusel lapsega koos ja näen, et ta naudib täiega ja siis kurat - lasteaias tehakse talle see vastikuks. No - pole normaalne.
Kuna mul oli eile kodukontor ja lõunapausi ajal jalutasin maakoolist mööda, siis just märkasin, et kõik jooksid - tüdrukud kambas ja poisid oma kambas. Õpetaja oli vana rahu ise, ütles, et soojenduseks ei ole vaja võistelda, rahulikult sörkige. Ilm oli ilus ja lapsed tundusid nautivat.
VastaKustutaEks erandeid ole alati ja see soorollide rõhutamine tuleb sageli perekonnast, vanematelt jne.
Kirjutasin kunagi järgmist, haakub:
VastaKustutaJoostes mõtlesin veel näiteks sellele, et miks täisksvanud inimene, kes otsustab hakata harrastama suusatamist, TEGELIKULT suusatada ei oska. Olenemata sellest, et ta on koolis aastaid suusatanud. Selleks, et suusamaratoni läbida ja mitte keset seda ära surra, tuleb tal uuesti hakata õppima tehnikat. Nullist. Miks? Sest mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud last õigesti suusatama!
Peaagu kõik kehalise tunnid olid aastaid sellised – vahetad riided, koguned rivisse, jooksed mingid ringid, koguned uuesti rivisse, loed kaheks ja siis pannakse sind saali rahvaste palli mängima. Õpetajad ise seal saalis siis enam ei viibinud. Neil oli oma kehkaõpside tuba, kuhu suunduti kohvi jooma ja pläkutama. Iga faking tund! Jah, nii oli. Kui professionaalne! Õpetajad Kadre ja Toomas ja kes iganes, kes tuli juurde või vahetus, kõik olid täpselt samasugused. Imelik tegelikult, sest tegemist oli ju omal ajal NOORTE inimestega, kes ülikoolist kehakultuuriõppest just tulnud ja motivatsiooni ja professionaalsust peaks nagu olema.
Õues joosti kehalises lihtsalt ringe või anti jalgpall kätte ja mängi. Reegleid loomulikult ei seletatud, rääkimata õigest palli löögitehnikast. Talvel suusad alla ja jälle ringe tegema. Ujumistunnid olid õpetajate jaoks natuke ebameeldivamad, vette päris omapea lapsi jätta ei saanud, pidi juures “passima”. Põhimõtteliselt peale ujumistundide olid õpetajad kohal vaid siis, kui tehti kohustuslikke hinde peale asju – hüppenöör, 60m, 400m, kõhulihased, poom, kits ja veel mõned asjad.
Mina eeldaks kehalise kasvatuse õpetajalt, et ta ÕPETAB lapsi jooksma, oma jõuvarusid hindama, hingama, suusatama, ujuma, poomil kõndima, kitse hüppama, palli mängima jne jne. SELETAB, mis milleks kasulik on, MIKS peab tegema enne sooja, venitust jne. Miks ÜLDSE liigutama peab jne. Kui laps ei julge kitse hüpata, siis teda õpetatakse ja julgustatakse, mitte ei mõnitata ega laota kahtesid. Kehalise kasvatuse tund oli meie noorte õpetajate jaoks, kelle ma tagant järgi p*rse tahaka saata, vaid võimu näitamise koht. Kust neil see üleolevus üldse tuli? Miks peaks KEHALISE kasvatuse õpetaja olema laste vastu üleolev? Mitte keegi neid ei austanud, paljud aga kartsid. Kas nüüd 13-15 aastat hiljem on nendel inimestel mõistus tagasi koju tulnud? Kas aeg parandab pedagoogi?
Mu õpetajad olid head, alati tunnis kohal, pallimängude reegleid ikka seletati ja muud ka. Aga ikkagi oli kehaline üks vastikumaid tunde, sest ma ei ole füüsiliselt väga võimekas. Jälestan jooksmist siiamaani (olin alati klassi viimane). Õnneks ei olnud mul kehalise hinne kunagi alla nelja, mis sest, et normide järgi oleks pidanud selge 2 olema. Nii et õpetajad on ikkagi inimesed :) Mul muud õppeained olid neljad-viied, sellega ikka arvestati.
VastaKustutaNüüd olen endalegi üllatusena esimest korda elus sportlaste hulka jõudnud - laskesport on täpselt paras minusugustele uimerdistele.
Minu kooliskäimisest on möödas juba üle 20 aasta, minu õpetajad on pensionil, aga ega siin palju (paremuse poole) muutunud pole. Tütar kurdab, et kehaline on nõme, õpetaja karjub ja sunnib ikka rabelema, kuigi tal toss juba täitsa väljas. Pärast tuli muidugi välja, et tütrel aneemia, tema sundimisel ei saagi mingit tulemust olla. Käisin siis õpetajaga rääkimas, jutuajamisest tuli küll välja, et ta oli isegi märganud, et lapsele orienteerumine ja suusatamine sobib. No miks siis mitte arvestada lapse eripäradega ja teha terve aine jäledaks? Ma saan aru, et ainekava jms, aga kui türduk keset hüppenööriga hüppamist istub maha ja ütleb, et ei jaksa enam püstigi seista, siis pole ju ometi vaja karjuda?
Ratastega käime kodukandis matkamas, laskmas käime koos (plika on sellekandi parim vibulaskja), nii et päris lõpuni ei ole kehalise tund füüsilise tegevuse vastu vimma tekitanud. Hea seegi.
Et oleks ka teistsuguseid näiteid. Poiss 2. klassis, nüüd on kehalised õues olnud 2 tundi järjest. Ilmad suht sandid olnud ja raske mingit eriti suurepärast tegevust välja mõelda. Niisiis kõnnitakse/sörgitakse 20 min ühele suurele mänguväljakule, lastakse pärdikud sinna turnima nii umbes üheks koolitunniks ja seejärel tempoka kõnniga kooli tagasi. Ülimalt lihtne ja geniaalne lahendus. Keskmisel lapsel on samas suht passiivne kehalise õpetaja, selline kes loeb suusaringe ja veab kriipse vihikusse. Seega kuidagi seal targemaks ei saa ega arene (õnneks muidugi vähemalt on rahulik ja heasüdamlik õpetaja), sellest hoolimata ei ole mumeelest spordiala milles tüdruk oma kooli/klassi ei esinda - jalgpallist suusatamiseni, teeb seda hea meelega.
VastaKustutaMa ei teagi mis selle jutu mõte on - et maailm pole hukas?
Te kirjeldate enamasti ikkagi oma lapsepõlve, minevikku.
VastaKustutaMinu oma oli sarnane.
Aga nüüd, õnneks, on maailm muutunud, ja paremaks!
Nii lasteaedades kui koolides on arenguvestlused. Ja lastevanemate koosolekud. Ma tean, ma just täna käisin ühel. Kui ühel lapsel on ühe aine või ühe õpetajaga mure, siis saab seda ju arenguvestlusel arutada ja mingi plaani teha - sest selleks arenguvestlus ju ometi on. Kui tervel klassil või rühmal on mure (õpetaja istub nurgas ja karjub), siis panevad vanemad seljad kokku ja see õpetaja leiab teise töö.
See vähemalt on see, mida mina näen ja kuulen.
Või ei ole nii?
(Suusatamine on aga lootusetu, seda vähemalt linnakoolis tõesti selgeks ei saa. Ei saagi saada ja tuleb leppida.)
Minu kunagises koolis on täpselt sama kehalise kasvatuse õpetaja, kes seal oli 11 aastat tagasi, kui mina selle kooli lõpetasin ja mitte miski seal muutunud ei ole. Ebapärlikarbile lisaks, et ka jooksmist tuleb õpetada, ka jooksmisel on nt õige tehnika. Mitte nätaki nätaki täistallaga maha ja hing kinni nagu meie omal ajal. Oi kuidas see õpetaja oma kibestunud oleku ja saamatusega pani mind sporti vihkama ja tekitas kohutavaid komplekse. Ainult et nüüd olen ma jooksmisega tegelenud, tehnikat õppinud, hingamist õppinud ja jooksen poolmaratone, tema on sama kibestunud ja saamatu õpetaja edasi. Ma arvan, et ei kirjeldata vaid oma lapsepõlve, lihtsalt koole ja õpetajaid on erinevaid ja mõned on ikka samasugused nagu vanasti. Samal ajal on suur rõõm lugeda, et on ka väga tublisid ja mõistlikke kekaõpse! Rõõm nende laste pärast, kes liikumist armastama mitte vihkama õpetatakse ;)
KustutaMiks lapsevanemad selle kibestunud õpetajaga midagi ette ei võta? Kardetakse, et uut ei saa kusagilt? Aga ehk saaks olemasoleva kuidagi... leebemaks ümber rääkida?
KustutaJooksutehnika õppimise vajadusega olen ma hästi kursis.
Minu laste koolis on ka kehaline tore. Normid on küll olemas, aga need on individuaalsed. Sügisel saavad kõik lapsed näiteks 60m jooksu eest viied. Kevadel saavad samal distantsil viied need, kelle aeg on sügisesest jooksust parem. Teised saavad neljad. Muid hindeid ei panda, kui lapsel kehalise riided seljas ja terve tund korralikult kaasa teeb.
VastaKustutaSuusatamisest. Kooli suusatunnid toimuvad Trummi spordikeskuses. Topelttund, koolist viib sinna tellitud buss kord nädalas. Üks suusatajast isa pakkus end iga kord kaasa, grupp tehti pooleks, osavamad suusatajad sõitsid õpsiga ringe, kobamad võttis see isa endale sappa, õpetas tehnikat. Lihtsalt suurepärane, kõik vanemad olid rahul :)