Nostalgianeljapäev. Kuidas saada mehele.

Mõni aeg tagasi juhtusin koos istuma endast nii 15 aastat nooremate naistega. (vahemärkus. KUS??? on minuvanused inimesed?? Kõik on välismaal? Haiglas? Täiesti pekkis, kuidas kõik mu ümber on must nooremad või vanemad. Jah. Häirib küll. Mind)
Ja arutavad siis naised, et huvitav, kus on mehed.
Et statistika väidab, et selles vanusegrupis on mehi rohkem, kui naisi. Aga keda pole, on mehed. On nad kõik rindel?

 Ilusad, targad, tegusad naised, aga mehele ei saa. Et maksimaalne suhte pikkus on 2-3 aastat. Ja et kui õnnestubki kauem, siis 8 pidi olema uus 7 ( või oli see vastupidi), ehk siis üle selle piiri ikkagi ei õnnestu suhet hoida.

Ja kus üldse mehi leida, kui sul näiteks koera ka ei ole ( koer on meestemagnet). Et Facebook ja Tinder, aga ka seal pole ju motiivid selged ja nii.

Kuulan ja mõtlen omaette. Kadunud on 3 väga olulist tutvumiskohta. Enam ei ole ühikaid, selles klassikalises mõttes, et oled 24/7 koos. Väga väga väga mitmel erialal ei ole enam nö klassikalist grupi/kursuseõpet, ehk siis sul saab olema palju tuttavaid, aga vähe neid, kellega tuled läbi tulest veest ja üritustest. Kuuldavasti liigub ka keskkool selles suunas.
 Ja kolmas. Enam ei ole malevaid.

Kuuldavalt, aga, ütlesin ma neile, et... mul on mai alguses 25. pulmaaastapäev.

Me oleme mõlemad pärit ühest linnast. Elasime teine teiselpool järvekallast, ilmselt nägime aastate jooksul korduvalt.
Selleks, et tuttavaks saada, oli meil mõlemal vaja minna Tallinnasse ülikooli. Minu ühika toanaaber läks malevasse, kus sai tuttavaks minu tulevase mehega. Malev sai läbi ja sügisel tulid malevakaaslased külla.
Ajasime juttu ja selgus, et... vau! ta elab samas linnas. Ja veel vau.... tal on auto. 21063 :) ja ta on nõus mind autoga koju viima..
koos sõites selgus, et lisaks on ta ka tore inimene ja väga viisakas.

 Toona ju mobiile ei olnud.Kui jõudis autoga mu maja juurde, siis ei jäänud autosse ootama, vaid tuli sisse. Tutvus kohe mu vanematega, aitas mulle mantli selga... :) Ühesõnaga.

Ma olen abielus mehega, kes on kõigi emade unistus- tark, nutikas, osav, ei joo-suitseta-vaata võõraid naisi. Spordib, laulab, tantsib. Armastab lapsi ja loomi. Ta ajab mind naerma ning tal on harukordne võime ära tabada ja meelde jätta suvalisest jutust mu unistusi ja soove ja nende täitmisega mind siis aeg-ajalt üllatada.

 Kuna mina ei spordi ega suhtle, siis on hea, et meie perekonnas on keegi, kes meid alati neil aladel edukalt ja väärikalt esindab:) Mu mehe vanemad olid mõlemad üksiklapsed, mistõttu pole tal eriti sugulasi. Minul, seevastu, on neid kuhjaga. Ta on kodustanud mu vanemad ja kõik mu sugulased. Mingitel hetkedel olen endamisi mõelnud, et kui peaksime lahutama, siis ilmselt oleks mina see, kes jääks kogu suguvõsast ilma :)

Linda Goodmani raamatus " Päikesemärgid" on lõik, mis ütleb midagi sellist, et Jäär tundub teile rahulik ja stabiilne, aga küsige selle kohta Jäära partnerilt. Kes hakkab eeltoodud iseloomustuse peale ilmselt hüsteeriliselt naerma...:)
 Ma usun rohkem elementide teooriat. Mu mees on tuli. Tuli. Tsärr.., nagu kadakas suure leegiga põlema, et siis taas kustuda ja tasakesi põleda. Ma olen sellega nii harjunud, et ei liiguta enam kulmugi. Mina olen õhk. Tuli vajab põlemiseks hapnikku ja kuum õhk tõuseb kõrgele, külma õhu, pilvedeni...

Käisime 2 aastat ja siis abiellusime. Meil olid suured vanaaegsed pulmad. Kokku oli oma 100 külalist ja pidu hommikuni. Kuna tookord oli suur defitsiit ja midagi polnud, siis viina ja sea väljaajamine oli tõeline väljakutse. Oli kohutavalt lõbus, ansamblikaaslastelt üllatuskontsert  Heimtali lossis, üks avarii; pulmavana, kes ajas õhtu juhtimise asemel hoopis mu noori sõbrannasid taga ja sõbrad, kes korraldasid mängu ja tralli. Hommikul sadas vihma ja kirss, mille aeda istutasime, läks aasta hiljem välja..

 Ja ikkagi oleme koos. 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tean. Sa saad seda, mida sa küsid. Nendeks hetkedeks, kui mul on kõrini, olen endalt õppinud küsima, aga mida sa tegelikult tahad ja kas variant B oleks parem. Mind vihastab aeg-ajalt lasteaiakasvataja roll. Ma tean, et pole õiglane üldistada, aga suur osa meestest vist ongi sellised: nad lihtsalt ei märka. Kui tolmurullid on põrandal, või külmik tühi vms,  Jah, kui koristab, sis sajaga. Aga. Miks mina pean alati märkama ja vastutama ja hoolitsema?? Ja siis küsin endalt: kas sa tahaksid, et sul oleks mees, kes käiks sõrmega üle kõik nurgatagused, kes kamandaks sind triikima- brr…. EI! Las kehtivad minu standardid, minu tempo ja mina olen projektijuht.

Aeg-ajalt tundub tüütu ta fanaatiline spordihuvi. Ja siis tasub jälle küsida. Aga mis võiks olla alternatiiv? Mida sa siis tahad? Just. Las olla parem nii.


Kui mu koduväline elu on üks suur karussell ja ameerika mäed, siis midagi oma eelmises elus olen ma teinud hästi. Mul on olnud õnn ja privileeg kohata ainult toredaid mehi. Alates mu vanaisadest kuni suvaliste kolleegideni. Nad on vaimukad, tegusad, sportlikud..

 Ja ometi, pole ma kohanud rohkem mitte kedagi, kellega ma tahaksin koos elada. Ta on olnud ainus.

 Aastad on mulle ka õpetanud, kui oluline on tegelikult päritolu, taust.
Ma poleks seda ilmaski kuulanud ja seda ei kuulaks ka ükski noor inimene, kui on armastus ja kõik see.
Aga me oleme oma vanemate lapsed. Mida vanemaks saame, seda rohkem. Kas seda siis eitades või matkides, aga kui tahad teada, milline su elu saab olema, siis vaata oma tulevase kodu ja koju...

 Me oleme väga väga erinevad inimesed. Meile mõlemale meeldib mälumäng ja vahel me naerame, et me oleks ideaalne meeskond. Tema on spetsialist ajaloo, geograafia, poliitika, popmuusika, näitlejate, lõpetanud reaalklassi paneb peast matat ja loomulikult! on ta ekspert spordi alal.
Mina... oot, mis siin nüüd üle jäi..:) klassikaline muusika, kirjandus.. eee.....:) Las jääb.

Mu point on see, et me oleme väga erinevad.
Mina olen õhk, kiire, tulemusele orienteeritud, üliliberaalne.
Tema keskendub protsessile, on detailitäpne, põhjalik.
Meid huvitavad erinevad asjad.
Meile meeldivad erinevad asjad.

 Aga midagi on meil ühist. Me naerame koos vahetpidamata. Ja me tahame rahu. Rahu.

Ja ilmselt see ongi meid koos hoidnud.

 Marca juures oli hiljuti juttu, kuidas noored kardavad, et abiellumine kaotab nende identiteedi. Minu jaoks on abielu abi ja elu. Me oleme üks meeskond. Meil on eesmärk pakkuda lapsele turvalist ja mõnusat kasvukeskkonda, hoolitseda, et kõikidel meie meeskonna liikmetel on mõnus ja hea. Et kodu oleks koht kus olla ja kuhu tahad tulla. Me oleme meie.

Nüüd on see eesmärk täidetud ja teoreetiliselt võime minna kumbki oma teed. Eks näis, mis elu toob. 

Tagasi mõeldes on naljakas, kuidas aja jooksul on suhe ja väärtushinnangud muutunud.  Alles see oli, kui istusime tänaval maja ees autos ja ma lihtsalt keeldusin väljumast,. Kogu aeg oli vaja olla koos. Käisin psühholoogile kurtmas, et mees on liiga vähe kodus:) mu jumal.... :) :)
Ja siis ühel hetkel oli aeg, kus ma paanikas küsisin, et kas ongi nii- elu lõpuni üks mees, Ei iial enam armumisi, põnevust, uusi suhteid.

Ja täna. Täna on kõik rahulik. Vahel vihastan. Vahel vihastab tema. Aga mulle meeldib see teineteisest lugupidav, austav ja piisavalt privaatsust jättev suhe.
Eks näis. Kas ma saan 20 aastat hiljem sedasama kirjutada…:)

Palju õnne meile!