Kui üksikandidaatide puhul võib lörtsida su soovi valimisseadus, siis Roheliste ja Rahvaliidu paramendipääs on küll ainult valijate taga.
Kas poleks siiski eetiline ja vastutustundlik inimesi julgustada hääletama südametunnistusega mitte jäme-pragmaatiliselt?
Rahandusministeerium avaldas valimislubaduste kulud. Et me kõik saaksime nüüd häbistada neid, kes palju kulutavad ning tunnustada kokkuhoidlikke.
Tõsi, ma ei tea riigijuhtimisest suurt midagi. Ja võibolla pole õige tõmmata siit paralleele ettevõtte toimimisega, aga ikkagi- kulude kontrolli all hoidmine on väga vajalik ning tore, aga sellest enam peaks energia olema suunatud sellele, kuidas tulusid suurendada.
Me ei saa iga investeeringut mõista automaatselt hukka- no näiteks struktuuride optimiseerimised, sündivuse- ja haridustoetused jms peaksid siiski lühemas või pikemas perpektiivis tulusid suurendama.
Juba mu vanaema ütles, et kokkuhoid pole koonerdamine. Mul on kõrini sellest garaazifirmalikust närutamisest. Ning mind kurvastab, et meedia seda mõtteviisi süvendab.
Kas ei võiks valimisseadusesse kirjutada kohustuse, et iga kandideerija, enne kui ta lastakse Eesti pisikese rahakoti juurde, peab olema õppinud/töötanud mõnes rikkas välismaa firmas. Et näeks suurt pilti, oskaks unistada ja julgeks riskida.
Kui tahad suureks saada, tuleb suurelt mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!