Barbie film

Kas teate, mida tähendab praiming? Ma kohe selgitan.

Kõik algas juba pühapäeval.
Mees sõitis nädalaks minema.
Käisin juuksuris. Nende salong asub hoones, kus on ka kino. Arutasime, et viimati tehtud valged salgud oli väga hea mõte. Hall mõjub loomulikumalt ja muudab kogupildi pigem värvikamaks, kui riivab silma. 
Ja siis rääkisime Barbiest. Ning ühtäkki märkasin, kuidas kogu keskus räägib mulle uuest filmist.

Siis hakkas järjest tulema. Raadios rääkis, kuidas Mattel läks Aquaga Barbie Girl laulu pärast kohtusse. Ning et sel korral oli ta targem. Etteruttavalt võib öelda, et film oli tõeline Product placement ja Mattel oli kohe päris kindlasti aru saanud, et All publicity is good publicity.

Sotsiaalmeedia voos ilmusid järjest tuttavate postitustesed. Check-in Barbie. Spotify soovitas mulle filmi ametlikku play-listi, mis läks repeati peale.

Sain pakiautomaadist oma tellitud kingad kätte. Olin nädalajagu tagasi, olles läbi käinud nii Rocca kui ka Ülemiste, täiesti masenduses. Kas tõesti- isegi kui ma tahaksin, ei saa ma enam kunagi kanda kingi, Sest need ei mahu mulle jalga. Kas ma peangi nüüd igavesti elama pärismaailmas? Jõudsin tookord koju ja Suur Vend saatis mulle kohe reklaami. Ära nuta. On olemas selline mõiste nagu wide. Guugeldasin, ja oligi . Tellisin Asosest esialgu kõige odavamad variandid. Igaks juhuks. Et äkki ka see pole lahendus. Ja nüüd sain need kingad kätte- istuvad kui valatud. Mul on nüüd 10 cm kõrguse kontsaga kuldsed kingad. Ja natuke madalamad atlas-valged.

Ja siis tuli- kõll. Swedbank saatis mulle smsi, millega teatas, et paneb mu kaardi kinni. Helistasin, suhtlesin ja selgus, et olen kusagil vajutanud ok lubadusele võtta mu kontolt kordustellimus. Tänasin panka, et nad hoolitsevad ja valvavad. Üheltpoolt õnnelik, et oma rahast ilma ei jäänud. Teiselt poolt on nüüd siis kaart kinni. Seniks, kui jõuab uus kaart. Pole mul raha. Ja meest ka mitte. Siia sobiks kirjutada, et Barbi ilma Kenita on rahata. Aga mina olen ju Säästu-Barbie.
Kiitsin ennast varude tekitamise eest. Sest selgus, et tegelikult on raha.

Toitumisuuring. Tahaks olla Gurtšenko

Veetsin suve alguses nädal aega kadestamisväärses vormis inimesega. Koos olles märkasin, et ta tarbib (minuga võrreldes) väga palju valku. Taaskord rihma järele andes, hakkasin mõtlema, et aga ehk see ongi põhjus, miks ma pigem paisun kui kahanen.

Ammu pole oma söömist analüüsinud. Ehk peaks. Kaalu patareisid pole mitu aastat vahetanud, seega ma oma kaalu ei tea. Võtsin eesmärgiks sentimeetrid. 

Suur Vend sai mu soovidest aru ja saatis mulle äpi nimega BetterMe. Kuna esimene, proovikuu oli tasuta, siis laadisin rõõmuga alla.

Järgneb tasumata reklaam.
Aga. Ameerika. Jah, toite saab lisada ning isegi QR koodi abil EAN sisse skännida, aga mitte Euroopa toiduainetele. Oma toitusid saad sisestada, aga see on hullult töömahukas.
Variant B oleks kasutada nende poolt välja pakutud menüüd. Mis on hästi huvitav. Aga. Nii palju ma ka ei viitsi. (retseptid kõik kenasti oelmas ja kuidas teha jne)
Mõned näited:
hommik- Spinati pannkoogid lõhega
Lõuna- ubade ja seentega tortillad
õhtuks nuudlisupp
snäkk pähklid, puuviljad

Hommik marja- kodujuustu vorm
lõuna- riis kanaga ja ananassidega
õhtu- küpsetatud tilapia ja köögiviljad parmesaniga
snäkk- sokolaad pähklite ja puuviljadega

Milleks on vaja koolimaja

Ma üritan enda jaoks sõnastada täiskasvanud õppija motiivid.

Vanasti ( kui mina veel noor olin), oli asi selge. Selleks, et midagi teada saada, oli vaja aega. Minna raamatukokku, leida õige raamat. Lugeda see läbi.  Leida teine raamat, mis eelneva vaidlustaks. Seejärel ise see läbi seedida ning teha järeldused.
Aja kokkuhoiu mõttes oli väga tore, et õppejõud olid eelneva musta töö ära teinud- kokku kogunud maailma parimad teadmised ning praktika. Sina kuulasid, konspekteerisid ja üritasid meelde jätta, et vajadusel teaksid, kust mida on leida ja vältida jalgratta leiutamist.

Aga tänapäeval? Kõik on hiirekliki kaugusel. Infot on nii palju, et ei suudagi kõike meelde jätta. Ja kui pidevalt ei kasuta/rakenda, siis läheb nagunii meelest. Kui tekib vajadus- guugeldad ja kõik vastused on olemas. Sinu roll on olla vaid allikakriitiline. Miks ma peaks minema kooli ? Käima kohal? Kulutama oma kõige kallimat ressurssi- aega? Mis on see lisaväärtus, mida ma internetist ei saa?

Kui ma mõtlen oma enda viimastele koolitustele, siis mida ma olen õppinud ja nö saanud?

praktiliste oskustega on lihtsam.
Näiteks AED või tulekustuti. Kuna olen korra neid päris elus kasutanud, siis on teatav julgus ning enesekindlus, et isegi juhul, kui juhendi lugemiseks pole prille kaasas - on olemas ettekujutus, kuidas kasutada.

Nt. relvad või kompass. Relvade puhul oli juhendajast kasu, kuna näitas nn shortcutte, kuidas saab lihtsamalt, ilma jõudu rakendamata. St õpetaja väärtus oli nipid, mis on tekkinud kogemuste käigus. Kompassiga oli teistpidi. Koolitus ja juhendmaterjal oli nii segane, et ma ei saanud midagi aru. Kodus guugeldasin ja leidsin minu ajule sobiva selgituse. Järgmisel koolitusel, kui seda taas väga segaselt selgitati, aitasin juba kaaslasi " oma" lihtsa puust ja punasest skeemiga. Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ja põhimõtteliselt võib see töötada ka vastupidi. Õpetaja võib anda guuglest parema metoodika.

Aga teoreetilised teadmised?

Retro

Ajal, mil maailm tegeleb tähtsate küsimustega, nt kas Ukraina või Rootsi on Natosse pääsemiseks piisavalt demokraatliku(mad kui Türgi)d, on minu elus maalähedased eelmise sajandi teemad. Nagu elekter või siis paberajalehtede kojukanne.

Nii delfimeedia, ku ka õhtulehe kirjastusega oleme saanud lähedasteks kirjasõpradeks. 
Teine pakkus mulle kompensatsiooniks augustikuud tasuta, esimene juurdepääsu digilehtedele- ajakirjadele. Aktiveerisin konto. Ja sain aru, et minust pole digilehtede lugejat. Ma ei suuda ekraanilt lugeda. Mõte läheb uitama, ülevaade puudub jne. Raamat on teistmoodi. Konkreetne lehekülg, seejärel järgmine. Ja ma ei loe ekraanilt, vaid lugerist. 
Kui mul nüüd kannatus katkeb, siis digilehte ma paberi alternatiivina tellima ja lugema ei hakka. Saabki olema rahulikum elu. Piisab raadiost, telest, sotsiaalmeediast. 

Ma tegelikult tunnen neile siiralt kaasa. Sa oled maksnud ajakirjanikele, trükkinud, kujundanud.. ja see kõik lõpetab prügimäel. Lisaks Omnivale esitaks ma kahjunõude ka konkurentsiametile. Sellele viimasele saaks ilmselt ka teisi valdkondi kaasates suurema ühishagi kokku. Loodetavasti mitte keegi kunagi ei arvuta kokku kui suurt kahju on see amet oma tegevuse ja tegevusetusega Eesti riigile aastate jooksul põhjustanud.

Omniva üritab. Reedel juhtus tragikoomiline lugu. Nagu ikka, terve nädal on lehed tulemata. Reedel- voilaa- postkastis lausa kaks lehte. Reedeti tuleb LP, ja lisaks siis eelnevast perioodist Päevaleht. Kuna mul oli kiire, siis viskasin lehed lauale, et nädalavahetusel aega vaadata.
Mees lahendab mul hommikuti lehest sudokusid.
Mingil hetkel küsib- kas need toodi täna?
Jah, vastan mina. Näed, isegi nimi peal ja aadress kirjas.
Kuupäeva vaatasid?

Nädalavahetus

Laulu - ja tantsupidu oli kena nagu alati. Kõige rohkem avaldasid mulle muljet noored, kes esitasid kõnekonkursi lugusid. Ilma nähtava närvita. Sajatuhandelise publiku. Kaamerate ees. Vau. Meie uued Obamad ja Thatcherid.

Jagasime lastele suppi. Meil paluti kandikuid minimaalselt kasutada ja soovitada lastel kandikut sõbraga jagada. 

Ühel hetkel tuli kuri õpetaja nutva varateismelise tüdrukuga. Laps olevat söömata, kuna kandikut kästi jagada, aga temal pole sõpra ja siis ta üksi ei julgenud. Hiljem kuulsin nutvast pillilapsest, kes jäi rühmast maha ning ei osanud laululavale minna. 

Sa ei või eeldada et 25 000 last saavad ühtmoodi aru. Alati võib olla üks, kes saab aru teisiti. Kurb.

Laulupidu suudab alati ilma muuta. Tavaliselt lauldakse päike välja, sel korral siis kauaoodatud vihm.

Hellenurme Vesiveski perenaise elutarkus. Me kõik teame, et 2 kõva kivi head jahu ei jahvata. Pealmine peab olema pehmem. Aga mis juhtub pealmise pehme kiviga. Pehmem kulub ja vahetatakse välja.

Mõtlemapanev. Kui laenata klassikutelt.

Ps. Kas teate kui ilus linn on Elva