hirmust

Huvitav, miks pannakse parteidele-erakondadele nimesid, mis ei väljenda mitte kuidagi maailmavaadet? Iga kord kui räägitakse nt vabariiklastest-demokraatidest, tekib mul mitmeks minutiks error, et välja mõelda, kummad need head ja kummad pahad olid.
Minu jaoks vabariiklus seostub Prantsusmaaga = Liberté, Égalité, Fraternité = vasakpoolsus.
Demokraatia = Kreeka= seal on pidevalt kommunistid võimul = vasakpoolsed.
Seejärel saan aru, et maailma ühes konservatiivseimas riigis ei saa võimul olla kaks vasakpoolset parteid. 

Mees andis hea nipi. Vabariiklus = respublica, mis liitus Isamaaga = konservatiivsus.

Aga pole vaja minna nii kaugele, siinsamas ja Euroopas. No millist maailmavaadet väljendab ilma konteksti teadmata reformi- või keskerakond, või Uus Ühtsus, Leiboristid, Regioonide Partei, Itaalia Vennad, Viie tähe liikumine jne jne jne jne.
Ma saan aru ja nõustun, et klassikaline parem/vasakpoolsus on minevik. Ma nõustun, et suured peavad olema keskel ja keskel peab püüdma meeldida maksimaalselt kõikidele. Aga  mingi vihje võiks nimi ju ometi anda?

Ma imestan, et endiselt on veel vaatlejaid, kes  söandavad kasutada lubadust- kohe toimub murrang. Läbimurret ei tule. Kardan, et Ukraina reedetakse. Sõjas, mida oleks saanud ennetada. Sõjas, mida oleks saanud kiirelt lõpetada, kui Natol oleks olnud piisavalt julgust. 

Pange tähele, et joon jookseb vanu radu. Saksamaa, Itaalia. Näis, millal liitub Jaapan. 
Hiljuti oli meedias uudis Saksamaa vasakpoolsest (nais)poliitikust, kes olevat ülimalt populaarne esindades samuti vaadet- mitte sõda pole rahu, vaid okupatsioon on rahu.
Tolles uudises rõhutati, et eriti popp on ta ootuspäraselt(!) Ida-Saksamaal. 
Mis on huvitav. Sama ju ka Ungaris. 
Miks meie, Balti riigid ( vähemalt sõnades), oleme okupatsiooni vastu. Aga riigid, kes on seda samuti kogenud, mitte. On see hirm?

Juhtusin nägema telekast dokfilmi uiguuridest. Ja sain korraga aru, et ka Hiinas on rikutud rahvas. Ma ei usu, et Venemaa võiks muutuda. See pole võimalik, kuna neil puudub kogemus ning nii usuline kui ka ajalooline taust toetab - andis jumal ameti, annab ka mõistuse- elustiili. Miks peaks siis Hiina olema ohutu. Ja niimoodi ringi vaadates selgub, et maailmas on nii palju- vaadake gloobust- riike, kus soovitakse, et oleks keegi, kes ütleb, kuidas peab. Inimesed ei ütle seda niisama, õhates, möödaminnes. Vaid nad ka reaalselt usuvad seda.
Rikutud rahvad. Hirmutatud rahvad.
Mitu põlvkonda peab mööduma, et inimesed saaksid vabaks hirmust. Inimesed saaksid iseseisvaks. Julgeksid ise otsustada, vastutada.,
Vahepealne vabariiklus, tähenduses Liberté, Égalité, Fraternité, saab otsa. Sest rõhuv osa maailmast tahab Suurt Venda. Võimu. Allumist.

Praegu tahaksin ma kuulata psühholooge, sotsiaalteadlasi, kes selgitaksid. Milline on õige käitumisviis kurjaga. Leppimine? Läbirääkimine? Kauplemine? Hammas hamba vastu? 
Kuidas raputada inimesed riskima, julgema, katsetama, eksima?
Kurjus ei kao maailmast. Liiga paljud inimesed tahavad stabiilsust. Liiga paljud inimesed leiavad, et vanglas on kõige stabiilsem ja lihtsam elada. 

Aga võibolla on ikkagi ka igas halvas midagi head? Ilma selle sõjata poleks Soome ja Rootsi lähenenud Natole. Ilma selleta poleks me lõpetanud (või vähemalt üritanud. Kui võtta koroonakogemus, siis nagu jälle võimalik, kolisime oma tööstused Aasiasse tagasi)majanduslikku sõltuvust Venemaast. Ilma selleta poleks kiirendunud nn rohepööre. Sõda toob alati uusi tehnoloogiaid. Sõda on üles raputanud väga paljud mugavustsoonis olevad noored. Kujutlege seda majanduskasvu, mis  tekib Ukrainat üles ehitades. Kujutlege neid innovatsioone toidutööstuses, et toita rahvast toidupuuduses, mille tekitab Ukraina muldade hävitamine ning rikkumine.
Ma ei teagi, kas lisada viimasele lõigule- naljaga pooleks. Või ongi see tõsiselt. 

Jason Stanley