Külajutud

Inimesed ilmselt kardavad taaslukkupanekuid, või igatahes on viimased nädala(vahetuse)d olnud täis igasugu üritusi ja kohtumisi. Kõik ärajäänud peod ja kokkutulekud peetakse ära.

Mõtled, et 2 aastat (või kui kaua meil see koroona kestnud on? )pole aeg ega midagi, 

Aga vähemalt mulle on see küll kaasa toonud hämmastuse, kuidas vahepeal on seisud  ja inimesed muutunud. Tundub, et kui meestel on keskeakriisi lahenduseks uus naine ja Harley Davidson, siis viiekümnestel naistel poliitika. Ma isegi enam ei üllatu, kui järjekordne klassiõde või ekskolleeg teatab, et kandideerib KOV valimistel..  kahju, et ma neile häält ei saa anda.
Tuttav, krooniline köhija, vabanes peale Pfizerit oma köhast. On üks eakaaslase surm, on üks pulmaaastapäev, on mõned lapsesünnid, on paljude laste koolide lõpetamised. Ja kõik, peale minu, ehitavad, remondivad või renoveerivad. . 

Ja näiteks inimesed, keda ma olen siiani pidanud libraalseteks ja avatud paariks. Neist ühega olen lapsest saadik tihedalt suhelnud, ja neist on vahepeal saanud tulised ekrelased. Vaktsiinivastased nagunii. Ja vastu siis vastu, aga üllatav on seesama retoorika, mida ma FBst loen: lambad, valitsuste vandenöu...  irooniline, seejuures on, et nende kooselu on üsna kaugel tava-konservatiivsest traditsioonilisest. Üks paarilistest on laste meediaõpetaja ja teine EL immigrant, (kes muuseas ei oska eesti keelt, kuigi elanud juba 7 aastat. Haa!). Vaatad ja imestad, kuidas on see võimalik, mis on need hoovad, mis panevad inimesi kaitsma ja pooldama vaateid, mis nende endi eluviisi hukka mõistavad.

Jälle targem

Mu paar kuulsusetut kontoriaastat andsid päranduseks väiksel varbal asuva konnasilma. Ligi kaks aastat olen ma seda praavitanud kõikide käsimüügis olevate vahenditega. Ei midagi. Õnneks võimaldab praegune elu käia  tossudega.
Internetist ostsin ekstra pehmed ketsid- ma ise nimetan neid paberist, kuna nii öko, aga tegelikult siis pehmest puuvillast.

Aga isegi sotsiaalse isolatsiooni tingimustes on ette tulnud üritusi, esinemisi, teatrit, kuhu tossuga ei lähe. Ja kingadega on NII valus!!
Kui koroona annab, siis on oktoobris ees üks üritus, kus ma pean neli päeva olema  naeratades jalgadel. 
Kuigi mul on arstidega mingi teema, võtsin end kokku ja panin aja kinni. Nii enam edasi ei saa.

Päev enne arstiaega uurisin oma varbakest ja kõhklesin, et äkki ikkagi aeg tühistada. Ma saan öelda, et olen haige, võimidagi. No kuidas ma lähen sellise tühise teemaga, piinlik ju.

Eelarvamustest ja feminismist.

Ma olen feminist, eks. Kui naisterahvas saab alale, kus naised on alaesindatud, olen ma väga elevil ja ebaõnnestumisi võtan väga isiklikult. 

Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele  nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...

Külm

Praegu on kõige külmem aeg. Veel ei köeta. See aeg aastast, kui saab selga panna kõik kodus olevad kampsunid ja jalga sokid. Ja juua kruuside kaupa teed ning sinna kõrvale külmarohtu.

Muuhulgas arutasime, et tea, kas peale rohepööret keelatakse ka konjak ära? Lätist tooduna võiks ta ju vabalt  fossiilkütuseks liigitada...

#jutujaht Sinnani on maad. Kaksteist. Miili.

Loo inspiratsiooniks on maaelu saade "Siin me oleme" 13. september 2021 ETV. Ja täname Kaamost kutsumast ning algatamast

****

Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud.  Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.

Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.

Ajaloo huvides

Käisime Pärnus kahe silla jooksul, mis sel aastal oli millegipärast virtuaalne. Mis oli veider, sest Pärnus koroonat polnud. Kui teater välja arvata, siis hotellis, kahes söögikohas ja pontsikubaaris käis elu nagu eK, ei maske ei teste ei passe.
Ühes pargis nägin venekeelset ekskursioonigruppi. Isegi piirid on lahti?

Mina muidugi ei jooksnud, mulle usaldati eriti vastutusrikas ülesanne viia üheksandale kilomeetrile veepudel. Milles ma täielikult läbi kukkusin. 

Selgus, et vahepeal on ehitatud Pärnusse jõe äärde imeline promenaad. Ikka väga-väga ilus. Väidetavalt on see seal juba mitu aastat, aga mind on taas unustatud informeerida. Kõnnin siis seal jõekaldal ( õunapuud ei õitsenud), ilm oli ilus, päikseline, aga kohutavalt külm. Kindad olid käes- mul on aastaringselt suvejopedel/mantlitel kindad taskus, sest jaanipäeviti on neid tavaliselt vaja, aga ikkagi oli külm. Lõpuks võtsin mantli vöö ja sidusin selle salliks.. parem hakkas. Okei, sellel pole tegelikult mitte mingit seost mu läbikukkumisega. 

Niisiis kõnnin ja imestan, et kilomeetreid pole ju mitte kusagile märgitud. Lõpuks avastan, et asfaldile on maalitud 8, Oo, rõõmustan- kilomeeter veel ja siis tuleb 9. Kõnnin edasi ja mis tuleb? Seitse. Nüüd olin täiesti segaduses. Kas ma kõndisin valele poole? Kas peaksin ikkagi edasi minema, äkki tuleb peale 7-t üheksa? Või siis vaatan ma vale märgistust? Ja tegelikult tahaks hirmsasti ka teise kalda läbi käia. Küsisin ühelt kohalikult tüdrukult. Jaa, ütleb ta, üheksa  jaoks pead tõesti tagasi minema. Aga kuna sealpool oli nagunii stardi/finishipunkt, siis tundus see kuidagi nõder. ja jäin sinna, kus olin.. 
Ja mis selgus. Mitte 9, vaid 6 oli see, kuhu ma pidin minema. Kuidas on suulises kommunikatsioonis võimalik see segi ajada, jääbki mõistatuseks. Mu vaene mees sai nüüd vales kohas juua. Aga püstitas isikliku rekordi. Seega kõik lõppes õnnelikult.

Teatri kohta ei oska suurt midagi kosta. Etendus oli "Arktilised mängud" ja kindlasti on tegemist kultuurisündmusega.  Mäletan, et Ago Andreson ei mänginudki joodikut See üllatas. Ja et oli situatsioonikoomikat. Aga kui küsid, et millest see oli, siis ei oska ma midagi öelda.Teise vaatuse ajal hoidsin silmi sõna otseses mõttes, füüsiliselt, sõrmedega lahti. Nii tikkus uni peale. Soe, pime, rahulik.
Ei ole minust kultuurset inimest.

Koogitegu

No ei ole koogid minu rida. andke  mulle teha supp või praad. Mõnuga. Natuke seda ja rohkem teist. Vahel võib ka untsu minna, aga reeglina aitab ikkagi süüa.

Koogitaigen vajab täpsust ja retsepti juhistest kinnipidamist. Ja ma ei õpi. Need harvad korrad, kui ma kooki teen, on esivanemate tarkused peast pühitud.  Ikka mõtled, et ooo... Aga prooviks seekord nii .

Tegin Kuuse Anne õunakooki, sest mul oli poolpiduseid virsikuid. Ehk siis virsukukooki. Taigen sai pisut vähe seista, aga ju ma hoolin. Virsikud tahtsin kõik ära panna, neid sai terve kuhi. Ja sajandat korda... Minu sisemine hääl karjub ei !! Aga ära kuula mõistust, kalla kõik kuhja. Sest laiali laotatud kook on nii tavaline. 

Ja üllatus üllatus. Virsik jäi kõvaks. Või sulas välja ja muutis taigna nätsuks. Ära ei raatsinud visata. 

Segasin uue taigna, nüüd sellise lollikindla, vanaema õunakoogi. Esimeselt koogilt eemaldasin pealmise kihi, lusikaga kaapisin virsikud kokku ja tõstsin teise koogi sisse. 

Esimese koogi pealmise ja alumise kihi panin uuesti ahju. Hea sai võtta :)

Ja saingi nagu naksti kaks kooki. Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakoogi. 

Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakook

Ja virsiku ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhja.

virsiku -ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhjakook

#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

no proovime siis. Tänan Kaamos :) 

***

Oled sa ikka kindel, et lähed.. Niimoodi, üksinda? Vihma hakkab kohe sadama ja… Sul taskulamp ikka on, nii pime on…?

Jah, olen kindel. Vastasin.

Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.

Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.

Head koolide alustamist!

 

Ma pean vist twitterisse üle kolima ( on see veel alles?), jutud lähevad järjest lühemaks.

Mina: Mari, ma sain aru, et lähed tippi õppima?
Sõber ( 10 a minust noorem), kõrvalt: see on nüüd TTÜ
Mari: ei, ma lähen Taltechi õppima.

Ja rohkem polegi lisada :)