A.Ivanov Isevärki kalmistu asukad

Mulle lihtsalt meeldib Ivanov. Kuigi ma olen teda siiani lugenud alati tõlgituna, siis, ikkagi tajud sellist värvikat, lopskat metafooridest täis keelt. 
Näed, minul ei ole sõnu, et väljendada oma tundeid ja emotsioone, mida see tekst minus tekitab. Samas on Andreil sõnad nende emotsioonide tekitamiseks. Mõned inimesed lihtsalt oskavad.
Väidetavat oleme me kõik pärit oma lapsepõlvest. Ja minu noorus oli täis rohkelt vene kirjandust. Ehk see ongi see põhjus, miks ta mulle meeldib?

Huvitaval kombel ei tea teda mitte ükski mu tuttav eestivenelane. ka need, kes väidetavalt väga palju loevad.

See raamat pani mind taas mõtlema sellest, kuidas ja kas me oma elu kontrollime. Et ongi mingi regulaarsusega ajaloos perioodid, kust inimestelt võetakse kontroll oma elu üle. Et kui ühel hetkel algab sõda, või sõidab maja ette veoauto ja sind laaditakse loomavagunisse, või saadetakse vangilaagrisse, või sõidutatakse laevaga üle ookeani orjaks. ja sa ei saa mitte midagi teha, muuta. See ei sõltu absoluutselt sellest mida sa arvad, tahad või otsustad. Ainus, mida sa saad kontrollida on su suhtumine.
Sa oledki mingi etenduse osatäitja, ettur, ja sinuga mängitakse.
Ja tegelikult ongi hämmastav, et väga paljud inimesed tulevad sellest nn välja. Elu on ju edasi läinud.

Selle raamatu teema iseeenest on väga huvitav, mulle ei meenu, et olen midagi taolist varem lugenud. Elu Prantsusmaal läbi vene emigrantide pilgu. Ja dilemma, kas sõita tagasi, nüüdseks Nõukogude kodumaale või mitte.
Meie, täna teame mis sai ja juhtus.
Aga kui sa oledki seal. Selja taga kaks sõda, revolutsioon, vangistamised, kümned surmad. Ja mõtled. Olgu, mina ise. Aga mu lapsed. Äkki ma peaks nad saatma tagasi. Võimaldama elu uhiuues riigikorras, kommunismis, kus kõik on tasuta ja kõik on võrdsed. Kui meie ei ehita oma kodumaad üles ja ei aita seda muuta paremaks, siis kes seda tegema peaks. Kas olla patrioot või pragmaatik.
Äkki nad peavad lubadust, ja annavad andeks. Ei saada tagasisaabujaid vangilaagrisse.
Mida sa teeksid?

Mina ilmselt läheks tagasi Ma armastan oma maa keelt ja loodust. Ma tahan emakeeles mõelda ja rääkida. Ja ma tõesti usun, et kui mitte meie ise, siis kes veel. Täna ma tean, et Stalini hiilguse tingimustes oleks olnud normaalse riigi ülesehitamise plaan utoopia. Aga hiljem oli võimalusi. Oli Lenini ajal ja Breznevi ajal ja äkki, äkki.. oleks olnud muudatused, kui vene intelligentsi mahatapmata riismed oleks kodumaale tagasi tulnud. Mõni vast ikka jäi vangilaagris ellu?

Ja teine mõttekoht oli, millal sõda või eriolukord lõppeb ja algab normaalne elu. Enamikes filmides karjutakse võidupäeval hurraa, taastatakse varemed ja siis saabub tiitritesse sõna " lõpp".
Aga nagu muinasjuttudes, kui prints ja printsess on abiellunud. Mis siis tegelikult edasi saab.
Kui su kodu, perekond on lõhutud. Su endist tööd ja töökohta enam pole. Toiduvarusid on napilt. Psüühiliselt on suur osa inimestest rikutud. Ses mõttes natuke "parem" olukord, kui praeguste veteranidega. Et kõik teavad, mis ja kuidas oli, ja kõikidel on psühhotrauma ja suur osa tahab lihtsalt rahu ja stabiilsust ja inimlikkust. Vähemalt mõneks ajaks.
Kui kaua kulub aega, et taastuks " normaalne väikekodanlik elu". Et käime koolis, abiellume, saame lapsi ja käime tööl, kuni surm meid vabastab?
Selles raamatus on natuke eriolukord, sest NKVD jahib inimesi endiselt taga ja see takistab normaalse elu juurde naasmist. Ja õhus on endiselt hirm.


Ma taas tänan saatust selle eest, et mul on antud võimalus elada erinevates riigikordades. Nii nagu lugedes raamatuid revolutsioonist, Jeltsinist jne, nii ka nüüd. Sain üllatusega teada et De Gaulle polnud üldse nii tore, kui mulle kunagi räägiti.
Pole minu asi kohut mõista, aga mulle meeldib see võimalus, näha ja lugeda ajaloost mitme erineva külje pealt. Mu esimene ajalookäsitlus võitjate, NSVL ajaloolaste vaatenurgast ja teine ajalookäsitlus teiste võitjate, kapitalistide vaatenurgast :)


Andrei on öelnud:
Loodus pole tuba, kust on võimalik lihtsalt välja astuda.

Rahune. Hinga. Sul läheb oma südant veel vaja.

Jah, kauges unenäos (võimalik, et ühest kohast teise kolidesjätad unenäod hõljatud riki, need meenuvad harvemini ja paistavad tuhmidena nagu väga vanad fotod).







Ja kui sa pole veel, siis loe kaasaegsete emigrantide järeltulijate elust.